Tänavu jaanuaris võttis üks murelik Ukraina okupeeritud linna Melitopoli elanik ühendust kohaliku meediaga ja kurtis oma muret.

Kohalik metallitöötlemistehas on tema sõnul väga halvas seisus. Vilepuhuja jagatud fotod näitasid suuri auke tehase katuses ja lumekihti nii tehase põrandal kui ka valmis autoosadel, samal ajal kui töötajad soojendasid end lõkke ääres. Palka polnud neile makstud juba kaks kuud.

«Tehases liigub jutt, et need, kes töölt lahkuvad, ei saa üldse raha, ja me ei tea, kuhu mujale pöörduda,» vahendas The Moscow Times ühe tehasetöötaja öeldut.

Venemaa neli aastat kestnud valitsemine on laastanud Ida-Ukraina majandus, mida varem peeti Ukraina sepikojaks. Vähene info, mis piirkonnast välja imbub, viitab töökohtade ja tööstuse kadumisele ning seal elavate inimeste raskustele raha teenimisel.

King’s College Londoni riigikorralduse ja riikliku julgeoleku keskuse Ukraina ja Venemaa programmi juht Jade McGlynn ütles The Moscow Timesile, et «olemasolevad töökohad on kas avalikus sektoris või seotud otseselt okupatsioonivõimudega». Erasektor on sisuliselt rüüstatud ja üle võetud.

«Üldiselt seisavad sealsed inimesed silmitsi ebastabiilse töö, palgavõlgade, laguneva taristu ning ebaühtlaselt ja ettearvamatult toimivate teenustega,» lisas McGlynn.

Lisaks rindelähedastele piirkondadele, kus lahingute otsene mõju on tavapärase elu sisuliselt peatanud, mõjutavad inimesi ka bürokraatlikud tõrked ja tööandjate hoolimatus.

Möödunud sügisel ja talvel peeti Berdjanski linnas sadamatöötajate palku kinni üle kolme kuu. Zaporižžja oblasti transpordiprokuratuur alustas uurimist ja tuvastas, et välja oli maksmata 41 miljonit rubla (umbes 535 000 dollarit) palgaraha.

Sarnaseid lugusid tuleb avalikkuse ette šokeeriva regulaarsusega, näiteks jäi mullu suvel Lõssõtšanski veemajandusettevõtte töötajatel palk saamata või teatas Vene meedia novembris, et Luhanski oblasti söekaevandused on sulgemise äärel.

McGlynni sõnul tuleneb see Venemaa võimetusest või soovimatusest tagada isegi elementaarne taristutoetus väljaspool sõjalist sfääri.

Need on vaid üksikud juhtumid, mis avalikkuse ette jõuavad. Sõltumatut meediat okupeeritud piirkondades pea et pole ning elanikud on tugeva psühholoogilise ja ideoloogilise surve all, kus võime pole võimalik kritiseerida.

Mariupoli endise linnapea nõunik Petro Andrjuštšenko ütles, et Venemaa võtab piirkonda kui kolooniat.

«Neil puudub tegelik majandus,» ütles ta The Moscow Timesile. «Sealt lihtsalt võetakse, mis saab – meie ressursid, põllumajandus, igasugused muud asjad.»

Ta viitas teadetele, mille kohaselt on Venemaa alustanud piirkonnas ulatuslikku kivisöe ja rauamaagi kaevandamist.

Mullu ütles praegune Ukraina peaminister Julija Svõrõdenko, et Kiiev hindab okupeeritud piirkondade loodusvarade väärtuseks umbes 350 miljardit dollarit.

Andrjuštšenko, kes juhib nüüd okupatsiooniuuringute keskust, peab Mariupolit heaks näiteks probleemidest, millega kogu okupeeritud territoorium silmitsi seisab. Kuigi poed ja restoranid töötavad, on paljud kohalikud elanikud töö leidmisega raskustes. Kunagine õitsev tööstus kadus sõja alguses pärast hiiglasliku terasetehase Azovstali hävitamist, mis andis varem tööd umbes 11 000 inimesele. Praegu tullakse tema sõnul toime ainult tänu Venemaa eelarvest saadavatele toetustele.

Selline sünge pilt kohapealsest elust seab küsimärgi alla Moskva ettevõtlust ergutavad ja majandusolusid parandada püüdvad projektid.

Nende hulka kuulub 2023. aastal loodud vabamajandustsoonide süsteem okupeeritud piirkondades, mille eesmärk oli eelkõige maksukoormuse vähendamise kaudu soodustada investeeringuid ja ettevõtlust.

Need algatused, nagu ka loodusvarade kaevandamine, näivad siiski vähe leevendavat annekteerimise tohutuid kulusid. Seejuures ei arvestata isegi miljardeid rublasid, mis piirkondadest suunatakse otseselt sõjalisteks kulutusteks.

Okupeeritud piirkonnad kuuluvad regulaarselt Venemaa riigieelarve suurimate toetusesaajate hulka. 2026. aastal saavad kõik need rekordilise rahastuse: Donetsk kuni 78 miljardit rubla (umbes 1 miljard dollarit), mis on Venemaa piirkondade seas suuruselt teine summa, ning Herson umbes 14 miljardit rubla.

Need näitajad tekitavad küsimuse, kui jätkusuutlik on Venemaa okupatsioon rahaliselt. Majandusteadlane ja Penn State’i ülikooli külalisprofessor Tatjana Mihhailova ütles, et tema sõnul on sõjategevuse ülalpidamise kallis hind ilmselt midagi, mida Kreml on valmis jätkuvalt kandma, isegi kui selle mõju tuntakse Venemaal endas.

«Sisuliselt tähendab see lõpuks elatustaseme langust kogu Venemaal,» lisas ta.