Eesti keel on nagu meri: pealtnäha rahulik, aga sügavustes voolavad jõud, mis loovad uusi tähendusi. Mõni sõna jääb aga justkui kaldale kinni ja kaotab oma elujõu, sest kasutame seda hooletult või ilma kindla tundeta. Üks selline sõna on reaalselt.

“Ma reaalselt ei jõua”, “See on reaalselt nii halb”, “Reaalselt, ta ütles seda!” – need laused ei võimenda tunnet, vaid lahjendavad seda. Sõna reaalselt on saanud täitesõnaks, mis ei lisa mõtet, vaid muudab lause ilmetuks ning võtab sellelt ilu ja sügavama tähenduse. Kui Hemingway oleks kirjutanud: “Ja päike tõuseb reaalselt”, ei tunneks lugeja hommikust ärkamise ilu. Ja kui Remarque’i kangelane ütleks: “Ma reaalselt ei usu armastusse”, kaoks lause valu, siirus ning sügavus täielikult.

Sõna reaalselt tähendab ‘päriselt’, ‘tõeliselt’, ‘tegelikult’, ‘tõepoolest’. Kui aga kasutame seda iga emotsiooni rõhutamiseks, kaotab see oma kaalu. Keele selgus algab mõõdutundest: mitte keel ei vaja rohkem sõnu, vaid sõna vajab rohkem tähendust. Eesti keele ilu seisneb selles, et selles saab väheste sõnadega öelda palju. Igas sõnas on olemas jõud. Me ei pea kirjutama keelt keeruliseks, et ta oleks ilus. Keele tõeline jõud ja ilu peitub aususes ja täpsuses.

Enne, kui ütled sõna reaalselt, mõtle, ehk sobiks lausesse paremini tõesti või päriselt. Võibolla pole midagi vaja lisada, sest ka kõige lihtsam lause võib kanda suurt tähendust. Nagu kirjanik valib iga sõna hoolikalt, nii võiksime ka meie iga lauset luua teadlikult, et sõna ei jääks üksikuks, vaid leiaks oma õige koha ja aja.