Praegu, kui me seda vestlust peame, on õues juba esimesed kevade märgid. See tuletab alati meelde, et läheneb vabariigi aastapäev. Mida teile kui aktiivsele kodanikule, kaitseliitlasele ja isale vabariigi aastapäev tähendab?
Paratamatult tähendab see peamiselt seda, et on võimalik kiluvõileiba süüa. Kiluvõileiva söömine on alati pidulik sündmus, kus võileiva maitse ise ei ole nii tähtis kuivõrd olukord, kus seda süüa.
Peamiselt on ikkagi hea tuju, sest kogu Eesti aastaringis on ju vaid ühe käe sõrmedel võimalik kokku lugeda neid päevi, mil juba hommikul ärgates on naeratus näol. Sellised on laulupidu, kuskil jõulude aegu on ka vähemalt korra ikkagi hea tuju ja siis uuesti veel vabariigi aastapäeval.
Seda võis näha omal ajal televisioonis, et kui vaadata reitinguid, siis läbi aasta oli umbes viis päeva, mil reitingud olid korraks laes. Täiesti imelik, aga üks kõige vaadatumaid saateid üldse on aastapäeva paraad ja seejärel veel suurema vaadatavusega omal ajal oli presidendi kätlemine.
See on mõnes mõttes ebatavaline televisioonipõhine rituaal: rasketehnika näitused pealinna tänavatel, lipu heiskamine hommikul ja siis selline kummaline kokkusaamine, kus eliit tuleb ühte ruumi kokku, kõigil on kaunis naeratus suule manatud ja nad kätlevad üksteist. Mida see tähendab? See on mingisugune kommunikatiivne sõnum, mida me tahame rahvale anda.
Veel olulisem on tegelikult see, et inimesed saavad seda kõike vaadata. Tühja sellest, et need inimesed seal kätlevad, tähtis on see, et me vaatame ja me kõik teame, et me üheaegselt kommenteerime seda kätlemist.
Minul näiteks oli omal ajal päris mitu aastat selge tõrge, kui tuli kutse aastapäeva vastuvõtule. Väga hea, miks mitte, aga mul oli tunne, et niipea, kui ma olen osaline sellest show-st, millest suurema osa vaatajatest moodustavad kollase pressi jälgijad, kes vaatavad, kes mida kannab ja kes kellega on, siis ühel hetkel taandub kogu vabariigi aastapäev küsimusele kleidimoodidest. Mulle tundus see kuidagi madaldav.
Samas ma ei saa mööda sellest, et see on selline rahvuslik hobi, mis meil siin on, ja keegi seda liiga tõsiselt ei võta, kui välja jätta mõned kleididisainerid, kelle jaoks on tõepoolest eksistentsiaalne küsimus, et nende loomingule mõni hea sõna öeldakse.
Teiselt poolt on sellel televisioonisündmusel ikkagi ka tõsisem alatoon. Ma olen tajunud näiteks oma väikese tütrega paraadi vaadates, kuidas temagi saab tegelikult aru, et see soomukite madal põrin ja kõik need laigulised vormid, sealhulgas liitlaste vormid, sisendavad talle, et me valmistume justkui millekski.
Võtame need kaks teemat selgelt lahku. Ühest küljest ma arvan, et me kõik võime olla vabalt iroonilised presidendi vastuvõtu küsimuses. Seal on ju ka erinevaid episoode. Aga kui me räägime vabariigi aastapäeva paraadist, siis seal me võime kõige rohkem näha seda, kuidas on Eesti Vabariik viimase 30 aasta jooksul arenenud.
Mäletan, et olin ise ühel paraadil, mis oli tookord Narvas ja kus esimest korda tulid välja Eesti kaitseväe soomukid CV90, mida tookord veel juhtisid hollandlased. Eestis oli piisavalt inimesi, kes hulk aega ironiseerisid selle pisitillukese armee üle, aga kui maa hakkas vaikselt värisema ja need masinad sõitsid tänavale, siis oli korraks vaikus. Siis kuulsin, kuidas minu kõrval Narva tänaval poisid hüüdsid, et tankid sõidavad. Tegelikult need ei olnud tankid, need olid soomukid.
Sellest hoolimata on mingil moel näha, et sellel väikesel Eestil on tekkinud väike muskel. Me ei saa öelda, et me oleme maailma sõjaline suurjõud, kaugel sellest, ja meil ei ole kindlasti jõudu, et kedagi ähvardada, aga see, et me oleksime suutelised ja meil on tahtmine igal juhul Eestit kaitsta – see on olemas.
Ma tahan kohe igal juhul ära öelda ka selle, mida vabariigi aastapäev minu jaoks tähendab. Minu sotsiaalmeediakontole on ilmunud mõned püsitrollid, kes aeg-ajalt räägivad, et noh, Eesti küll, aga nüüd, kus valitsus rahvast ei hooli, sellise valitsuse eest ma küll sõtta ei lähe või riiki ei hakka kaitsma. Mina mõtlen alati, kas nendel inimestel ei ole nüüd sassi läinud kaitseväe mõte – see ei ole ju iial valitsuse või presidendi kaitsmine. Hoidku jumal selle eest, kui meil on nii rumalaid sõdureid, kes surevad, peaministri nimi huultel. Küsimus on ju ikkagi selles, et kui vaenlane tuleb su hoovi, kas sa oma peret kaitsed. See on asja sisu. Me kaitseme ikkagi oma inimeste elusid ja iseenda õigust elada nii, nagu me tahame. Ja see on 24. veebruaril tõepoolest üks kõige olulisemaid teemasid.
Mis on tänases Eestis kõige olulisemad teemad? Tihti tekitab nii enne kui ka pärast palju kõneainet see, millele paneb näpu peale president ja millest ta räägib oma kõnes – seda lahatakse ette ja taha. On väga suur ootus, et ta sõnastaks ajastu vaimu: kus me oleme ja kuhu me peaksime järgneval aastal või aastatel edasi liikuma. Kui see oleks teie teha ja te oleksite presidendi lähim nõunik, siis mis oleks see kõne juhtlõik, mis läheb hiljem ka meediamajadesse? Mis võiks olla presidendi kõne esimene mõte?
See on iseenesest väga huvitav asi, sest see on tõepoolest selline sümboolse tähendusega retoorikaharjutus. Kõnedele on võimalik läheneda kahte moodi. Üks on see, mida kahjuks tehakse väga tihti, et erinevad nõunikud ütlevad kõik oma sisendi. Näiteks, et tuleb ikka meelde tuletada, et lapsed on meil tähtsad, siis tuleb meelde tuletada, et tegelikult on meil raamatuaasta või et eesti keele kaitsmine on väga tähtis, ja siis tuleb kindlasti öelda mingi lõik, kus meil on hea meel, et meil on head liitlased. Kokku tuleb selline ühepajatoit, kus hüpatakse ühelt teemalt teisele, kõik olulised asjad saavad ära öeldud ja kõik märgivad oma linnukese ära, aga niipea, kui see on ära öeldud, on see kõne ka ununenud. Mõnes mõttes niimoodi võib…
See sisendab rahu?
See sisendab rahu ja sarnaneb sellega, kuidas me ütleme “tere”. “Tere” me ütleme sellepärast, et näidata, et olukord on stabiilne – ma võib-olla isegi sind ei armasta või ei austa, aga ma olen vähemalt viisakas. Sel hetkel, kui me ei ütle “tere”, on jama majas. Nii on ka nende kõnedega: kui me loetleme kõik need teemad üles, siis keegi ei ole väga õnnelik, aga vähemalt on mingisugune stabiilsus.
Teine võimalus on keskenduda mingisugusele teemale ja mängida see välja nagu sümfoonia, kus tood ühte ja sama teemat erinevate variatsioonidega uuesti mängu, lähened sellele kõnele antiiksete kõnemeeste moel, kus tahad lõpuks jõuda kulminatsioonipunktini, kus kõik sinuga nõustuvad. Selliseid kõnesid on tehtud väga harva, aga peab ütlema, et viimase 30 aasta jooksul on mõned kuulsad laused ikkagi alles jäänud. Ma julgustaksin presidente, et kuigi me kõik teame, et teie nõunikud suudavad igast valdkonnast mingisuguse olulise teema öelda, siis meie ootuste mõttes võtame seda ikkagi nii, et las presidendil olla õigus neid teemasid kitsendada ja fokusseeritus välja pakkuda.
Aga tuleme selle mõtteharjutuse juurde: nõunik Ilmar Raag, mis on see päris probleem, millest me tegelikult ei räägi, eriti pidupäevadel?
Kui ma võtan läbi nende aastate, siis üks tugevamaid üksikuid lauseid, millest suurt midagi ei ole edasi juhtunud, on Toomas Hendrik Ilvese öeldud mõte, et see, mis meid siia tõi, ei vii meid edasi. Selle peale me nüüd hiljem küsime, et mis siis nüüd saab, mida me peame tegema. Seda dilemmat ja sedasama mõtet võib tegelikult aina korrata ja öelda, et me peamegi leppima sellega, et see, mis meid siia tõi, ei viigi meid edasi. Mulle tundub, et üks peamisi küsimusi Eesti ees on see, et on terve rida arenguid, mis juhtuvad Eestiga ja kogu maailmaga sõltumata sellest, milliseid poliitikaid me vastu võtame või mida me teeme. Väga mitmed neist on sellised, mis meile tegelikult ei meeldi.
Meie probleem on selles, et me kirjeldame Eestit alati natukene mineviku poole vaadates, otsides mingisugust väljamõeldud kuldaega, mida me tahaksime tagasi. Aega, kus kõik räägivad eesti keelt ja elavad väikestes taludes, mille ümber on ilusad lilleaiad. Samal ajal me näeme, et inimesed tulevad ikkagi pigem elama linnadesse. Ääremaastumine ei ole ju Eestis väljamõeldud protsess. See on globaalne nähtus kõikjal arenenud maailmas, et inimesed kogunevad üha rohkem linnadesse. Ühel hetkel võib-olla hakkab see tagurpidi käima, aga veel ei käi.
Täpselt samamoodi demograafia. Me võime mõelda, et meile ei meeldi, et lapsi sünnib vähem. Aga kui me vaatame, kas ja kui palju erinevad peretoetused mõjuvad, siis me näeme, et nad avaldavad siin ja seal teatud mõju, aga sisuliselt mitte kusagil arenenud maailmas ei ole suudetud ümber pöörata seda trendi, kus rahvaarv tervikuna väheneb ja mida on tegelikult kõige enam kompenseeritud läbi sisserände, meeldib see meile või mitte.
Paneme siia juurde veel viimase asja. Kui me vaatame, kuidas noored räägivad, siis ilma normatiivne olemata ütlen ma, et nende keel on oluliselt teistsugune kui meie vanemate keel ja võõrsõnade hulk on seal oluliselt suurem. See kõik läheb kokku arusaamisega, et homne Eesti on paratamatult teistsugune, kui oli eilne Eesti. Kui me seda mõtet ei aktsepteeri, siis me oleme õnnetud. Siis me oleme õnnetumad kui lätlased või leedulased, kellel see areng toimub suunas, kus nad täpselt ei tea, kuhu see läheb, aga nad vähemalt loodavad. Meie aga tahaksime, et eilne päev tuleks tagasi, aga ei tule.
Õnne esimene küsimus on see, et me aktsepteeriksime paratamatuid asju ja näeksime neis seda, mida me saame hoida. Me peaksime pöörama oma tähelepanu ja jõupingutused sellise homse tegemisele, mida me tegelikult saame mõjutada. Kokkuvõttes seda väga palju ei olegi.
Üks tänavuse vabariigi aastapäeva kontserdi peategelasi, lavastaja Priit Võigemast, sõnastas päris hästi ajastu vaimu ja pani sõrme peale ühele olulisele teemale, milleks on kogu virtuaalne maailm, kus me elame. Asi, mis kunagi tundus ahvatlev, meie elu lihtsustav ja huvitavamaks tegev, on täna muutunud suureks takistuseks nii inimsuhetele kui ka kogu elu toimimisele üldse. Virtuaalne, pikslitest koosnev digimaailm on oma tiheda võrguna mähkunud meie kõigi ümber, ütles Võigemast, ja läbi selle koe on üha keerulisem näha päris inimest, kuulda päris häält ning aru saada, kus lõppevad juured ning algavad nullid ja ühed. Kuidas teie seda mõtet oma kogemuse pinnalt mõtestaksite? Kas näete sedasama probleemi?
Siin ei ole isegi mõtet küsida, kas näha või mitte – see reaalsus on igal juhul meie ümber juba olemas ja see aina süveneb.
Me oleme justkui järjest rohkem ühenduses ja sotsiaalmeedia kaudu üksteise eludega kursis, aga samas on meil paradoksaalselt järjest rohkem üksildust ja ärevust.
Ma tooksin siia kõigepealt ühe võrdlusemomendi, mis näitab, kuivõrd see asi on üheaegselt nii hea kui ka halb. Kui Venemaa okupeeris Ukrainas teatud territooriumi, siis nad tegid seda, mis oli nende vaates väga loogiline: nad keelasid seal Twitteri, X-i, Facebooki ja kõik muu, mis oleks aidanud inimesi virtuaalselt koos hoida. Samal ajal selguski, et Ukraina vastupanu – eelkõige mittevägivaldne vastupanu, mis seisnes selles, et sa otsid üles omasuguseid, ei muuda oma identiteeti ega lähe okupandiga koostööle – sündis läbi reaalsete kohtumiste. Näiteks, kui oli keegi restoranipidaja, kes otsustas hakata pakkuma tasuta humanitaarlõunasööki või suppi, siis see tähendas tegelikult seda, et sinna tulid inimesed, kes teadsid, et seal nad julgevad rääkida ukraina keelt. See oli iseenda identiteedi kinnitamine. Mõnes mõttes oli see ka protest selle vastu, et me ei hakka suhtlema läbi venelaste kontrollitud sotsiaalmeediakanalite, vaid saame päriselt kokku ja oleme endiselt oma kogukond.
Teistpidi jälle võiksime öelda, et inimese reaalne kokkusaamine on üks kõige toredamaid hetki, mis inimese elus üldse olla võib, sest inimlik kontakt on meile lapsepõlvest saati tähtis. See, kui laps puudutab ema või isa ja saab aru, et ta ei ole üksi, ongi üks kõige tähtsamaid asju.
Selle kõrval on aga teistsugune episood Ukraina okupeeritud aladelt, kui 2022. aasta 1. septembril pidid seal algama uued koolitunnid, aga nüüd ainult vene õppekava alusel ja vene keeles. Kõik ukrainapärane oli keelatud. Siis oli päris suur hulk ukraina peresid, kes otsustasid, et nad ei saada oma last vene kooli. Samal ajal said nad aru, et nad ei taha ka koolist maha jääda, mistõttu võeti kasutusele covidi ajal välja töötatud distantsõppesüsteemid, mille kaudu hakati lastele ukrainakeelset haridust andma nii-öelda põrandaalusel või virtuaalsel viisil. Me ei saa nüüd kogu seda kaussi koos lapse ja musta veega välja valada. Seda ei ole ka mõtet teha, sest anname endale ju aru, et seda džinni enam purki tagasi ei topi. Virtuaalmaailm ja sotsiaalmeedia on tulnud, et jääda, vähemalt senikaua, kuni on elekter ja tehnoloogia.
Meil siin ei ole õnneks olukord nii keeruline kui Ukrainas. Meie internet on vaba ning me saame mõelda ja väljendada, mida me tahame. Kogu inforuum on suurem kui kunagi varem. Teiselt poolt jäävad aga sisulised arutelud ja diskussioonid järjest harvemaks. Lääne ühiskonnas räägitakse juba sellisest nähtusest nagu monokultuuri allakäik, mis tähendab, et üha vähemaks jääb teemasid, millest ühiselt rääkida. Nagu vanasti 1990-ndatel või 2000-ndatel oli paljuski televisioon ja raadio – eelmisel päeval nähti midagi televiisorist ja kõik teadsid järgmisel päeval sellest midagi arvata või rääkida. Täpselt samamoodi, nagu meil on veel mõned nähtused: kaitseväe paraad, 24. veebruar, laulupidu, Eurovisioon ja olümpiamängud. Kui ikkagi Tarmo Tiisler alustab ülekannet, et “no nii, sõbrad”, siis me tunneme, et me oleme ikkagi osa millestki, aga neid hetki jääb järjest vähemaks.
Tõsi. Siinkohal võib lohutuseks öelda ainult seda, et niinimetatud monokultuuri või massikultuuri nähtus on ajaloos suhteliselt erandlik. See sai alguse kõige kaugemalt vaadates trükipressi leiutamisest, aga reaalselt on see ikkagi 20. sajandi nähtus, kui tekkis meedia ja kunsti reprodutseerimise laiem võimalus ning hulk aega oli pakkumiskeskne maailm. See tähendab, et mitte kõigil ei olnud juurdepääsu näiteks ajalehtedele või raadiole, et oma häält seal kuuldavale lasta. Siis kuulati seda, mida raadiost öeldi, või loeti seda, mida nendes vähestes ajalehtedes kirjutati. Sellesse maailma tekkis esimene mõra siis, kui meedia hakkas mitmekesistuma. Kino juurde tuli televisioon, tekkis rohkem telekanaleid, aga suur pööre tuli tegelikult kaabeltelevisiooni tulekuga, kus kanalite arv kümne- või isegi sajakordistus.
Siis hakati järsku vaatama, et inimesed ei jõua enam kõiki kanaleid vaadata. Kui sul oli eelnevalt näiteks neli-viis-kuus kanalit, siis neid kõiki jõudsid veel läbi klõpsida, aga kui sul oli korraga kodus sada kanalit, siis statistika näitas, et sa reaalselt vaatasid ikka oma nelja-viit põhikanalit ja teistesse sattusid väga harva. See pööre toimus 1980-ndate alguses.
Kui 2000-ndate alguses tuli internet, siis inimeste kapseldumine oma nišši läks veel sammu võrra edasi. Nad mitte lihtsalt ei valinud enam kanaleid, vaid valisid ka kanalite sees sisu. Järgmine samm oli see, et platvormide tekkimisel hakkasid algoritmid pakkuma kindlat menüüd. See tähendas, et kui inimene ei teinud ise jõupingutust, et oma virtuaalset mulli katki teha või midagi uut avastada, siis ta pruukiski oluliselt vähem teada saada. Sealt tekkisid ka terminid nagu kõlakamber või seesama sõna “mull” – inimene elab selles mullis ja ei pruugigi teada, mis mujal juhtub.
Selle puhul võib öelda, et see on selline tehnoloogiline areng, kus pakkumiskeskne turg on muutunud nõudlusekeskseks – sina tarbijana oled see, kes määrab, mida sa tegelikult näed, kujundades nii oma esmase identiteedi. Tundub, et see on uus reaalsus.
Mõnes mõttes on seal ka tagasipöördumine monokultuurieelsesse aega. Ma toon siin kaks näidet. Üks on eestlaste eneseteadvus. Enne, kui eestlastel oli ühine laulupidu ja ilmusid esimesed eestikeelsed ajalehed, olid eestlased ju sunnimaised päris mitu sajandit ning tajusid ennast kui maarahvast. Solidaarsus oli seotud ainult sellega, et ta on ka talumees või talunaine, aga erinevad kihelkonnad kandsid erinevaid riideid, rääkisid natukene erinevat keelt ja sellist ühisosa ei tajutudki väga palju. Tuletame meelde eestlaste muistset vabadusvõitlust, mida romantiseeritakse – seal käisid ju saarlased vahepeal mandrimehi karistamas, sest need olid sakslastele liiga lihtsalt alla andnud. See, et Eesti kihelkonnad käisid omavahel röövretkedel, ei olnud ka kuigi suur haruldus.
Viimane näide tuleb Prantsuse revolutsiooni ajast, kui Louis XVI löödi pea maha. Ajaloolased räägivad, et oli küll plats, kus pea maha löödi, aga pool kilomeetrit eemal, paremal kaldal, kus asus suur Pariisi turg, elasid inimesed oma tavalist elu ega teadnudki, et vahepeal on kuningas surnud. Tol korral, kui massimeediat ei olnud, ei pruukinud isegi sõdade puhul inimestel olla väga palju vahet, kes see kuningas või senjöör parajasti on. Avalik haldus oli nii palju nõrk, et kohalikul tasandil elasid inimesed oma elu sõltumata valitsusest ja riigist kogu aeg ühtemoodi.
Teiselt poolt on aga need vahepealsed aastad massimeedia mõjusfääris teinud meist infost sõltuvad inimesed. Vahepeal oli ju käibel termin, et info ja teadmised ongi see valuuta, mis maksab. Täna näeme, et seda infot on nii palju ja see süvendab pigem lõhesid põlvkondade vahel juba ainuüksi vanuseliselt. Nooremal põlvkonnal on väga keeruline ühist keelt leida 60-aastasega, 15–aastasel on palju rohkem ühist mõnes teises riigis elava noorega. On mingid salakeeled ja sümbolid, millest omavahel internetis räägitakse, ning kontakt meie oma väikeses kogukonnas jääb järjest väiksemaks.
Osaliselt on see muidugi õige. Ideaal, millest räägitakse Marshall McLuhani väljendi abil kui globaalsest külast, on omamoodi tõde, aga see tähendab, et tekivad uued kogukonnad. Näiteks võiksime öelda, et on ülemaailmne heavy metal-i kogukond. Mingisuguse popkultuuri kogukonna Eesti esindaja on vaimselt ilmselt tunduvalt ligemal Ameerika või Hispaania sama kogukonna esindajale kui suvalisele teisele eestlasele. Ka minevikus öeldi ju, et oli ülemaailmne vaimne aristokraatia, kes suutis üksteise keeli mõista ja luges ka naabrite raamatuid, samal ajal kui lihtinimesed seda ei teinud. Nüüd on need ülemaailmsed kogukonnad demokratiseerunud, nii et ka suhteliselt madala haridustasemega inimesed võivad olla samaaegselt globaalse kogukonna liikmed.
Samas me näeme, et inimesed võivad olla samaaegselt mitmes kogukonnas ja neil on mitu identiteeti. Mina olen ju ka ühtaegu isa, eestlane, filmirežissöör ja filmiarmastaja. Ma toon teistsuguse näite, mis ei ole Eestiga seotud ja on omamoodi isegi üllatav. Venemaa põhiline identiteedi osa on läänele vastandumine: et nad on kuidagi teistsugused ja võib-olla paremad. Samal ajal me vaatame, et Venemaa noorsugu kuulab samamoodi lääne muusikat, jälgib väga täpselt Hollywoodis toimuvat ning vaatab NBA ja NHL-i mänge. Nad on samaaegselt osa ülemaailmsest popkultuuri kogukonnast. See ei tähenda aga seda, et nad oleksid samal ajal näiteks ameerikameelsed. See ongi kummaline, et sa võid olla üheaegselt Venemaa patrioot ja valmis ameeriklastel kõri läbi lõikama, aga siiski vaatad sa Marveli koomiksi filme, mis kujundavad su unistusi ja popkultuurset minateadvust.
Aga kas selles mõttes ei ole probleem, et meil on küll selline rahvusvaheline kultuur ja võimalus suhelda teiste riikide inimestega, aga ühel hetkel on tarvis ennast riigina kokku võtta ja ühe eesmärgi nimel pingutada? Me investeerime näiteks kaitsetaristusse ja relvadesse, et olla riigina tugevad. Võib-olla peaksime aga palju rohkem investeerima sellesse, et kõnetada noori inimesi ja vähemusi meie riigis. See kõik on väga killustunud: sina vaatad HBO platvormilt oma filme, mina vaatan Netflixist, me ei saagi tegelikult üksteisest väga hästi aru ja neid näiteid võib tuua palju.
Neid näiteid võib tuua palju ja seda on akadeemiliselt väga palju uuritud. Faktiline tõdemus on tõepoolest see, et ühiskonnad ongi aina rohkem killustunud. Ma toon ühe näite, mis meile mõlemale televisioonitausta tõttu on ilmselge: veel 20 aastat tagasi võisid kõige vaadatumad telesaated lõdvalt saada 50 protsenti televaatajatest. Tänapäeval oled sa väga kõva tegija juba siis, kui saad üle 20 protsendi. Numbriliselt tähendas see seda, et muistse aja presidendi vastuvõtud võisid tõepoolest jõuda 400 000 – 500 000 vaatajani. Täna me näeme, kuidas kõige kõvemad saated koguvad teles umbes 200 000 vaatajat.
Aga mis see endaga kaasa toob, et meil puuduvad ühised teemad?
Kahtlemata toob see kaasa selle, et me ei saa teistest gruppidest aru. Need kõlakambrid tähendavad aga ka seda, et polariseerumise osakaal suureneb – me umbusaldame oluliselt rohkem neid kogukondi, kellest me aru ei saa. Seda on vaadatud läbi akadeemiliste uurimuste. Ühes kõige huvitavamas vaadati läbi viimase 40 aasta Ameerika poliitikas valmidust teha koostööd poliitiliste vastastega: demokraadid vabariiklastega ja vastupidi, ehk kui palju oli otsuseid, mille puhul mõlemad pooled leidsid, et seda on vaja. Kõver näitas, et koostöövalmidus on kogu aeg vähenenud, aga drastiliselt vähenes see sellest hetkest, kui tekkis internet. See tähendab, et internet või sotsiaalmeedia on tõepoolest suurendanud umbusu osakaalu kõige võõra suhtes.
Sotsiaalpsühholoogid on seletanud, et väga suur osa sellest, kuidas me teistest inimestest aru saame, tuleb sellest, et me tajume kommunikatsiooni tervikuna – mitte ainult seda, mida me loeme või läbi ekraani näeme. Me tajume ka olukorda ja kõiki häälenüansse, mida näeme päriselus, aga meedia vahendusel mitte. Kui me neid ei näe, siis tekib umbusk ja võib-olla isegi viha.
Ma arvan, et me näeme seda Eesti ühiskonnas ka, kui mõtleme, kust on tekkinud selline hulk vihakõnet oma riigis elavate inimeste suhtes. Miks on umbusu osa nii palju suurenenud? Ma ei taha öelda, et süüdi on ainult internet või sotsiaalmeedia, aga ma möönan, et sotsiaalmeedial on seal oma suur roll.
Üks trend, mida me viimastel aastatel väga selgelt näeme, on see, et poliitilised jõud nii siin kui ka mujal maailmas on õppinud seda tähelepanumajandust enda kasuks ära kasutama. Kõige parem näide sellest on ilmselt Donald Trump Ameerika Ühendriikides, aga me näeme sedasama ka siinsamas Eestis. Sisulist juttu on vähe, aga väga palju on konflikti ja sellist sisu, mida me oleme harjunud sotsiaalmeedias nägema trendimas.
See on tõepoolest väga kummaline ja on seda kummalisem, et me saame siin rääkida võõrandumisest. Ma toon jällegi ühe televisiooni näite. Oli kunagi üks jutusaade, milles oli palju kollaseid ja provokatiivseid teemasid. Siis toimus seal arusaamine, et reitingud on küll head ja kõik tundub olevat korras, aga vanemad korüfeed, Hagi Šein nende hulgas, ütlesid, et pange tähele, varem või hiljem tüdinevad inimesed sellest, et nad peavad provokaatoreid oma lemmikuteks. Ameerika televisioonis on väljend “we love to hate” (me armastame vihata – ing.k). On saated, mida me vihkame, aga mille juurde me pöördume tagasi, saamaks teada, mida nõmedat seekord tehakse.
Siia on Trump pannud tõelise vindi peale, sest ta on negatiivse tähelepanu väga osavalt iseenese kasuks pööranud. Seda kummalist nähtust on ka Eesti poliittehnoloogid õppinud kasutama. Nimelt tuleb väga terav vastandumine kasuks nii mulle kui ka mu vastasele.
Kui vahepeal räägiti, et Eesti 200 peab kultuurisõja teemasid uuesti välja tooma, või kui EKRE sõitis nende peal, siis on alati aru saada, et kui sa valid välja oma suurima debatipartneri, siis kedagi süüdistades suudad sa mobiliseerida neid, kes mõtlevad sinuga samamoodi, kes räägivad, et Eesti on kohe rohepöörde mülkasse kadumas ja Reformierakond on Eesti Brüsselile või Washingtonile maha müünud. Sa mõtled, et küll on hirmus, et EKRE toetajaskond suureneb, aga väga huvitaval kombel suureneb samal ajal alati ka vastaspoole toetus. Ja siis leitakse, et see on okei: senikaua kuni meie pool kasvab, las kasvab teine pool ka. Ühiskonna vaates tähendab see polariseerumine seda, et kahe vastastikku kasvava kogukonna omavahelisi suhteid ei suudeta ühel hetkel enam kontrollida ning need pinged võivad muutuda vägivaldseks, nagu oleme Ameerikas praegu näinud. Eesti poliitikat iseloomustab küll see, et kõik, mis tundub meil pingeline, on võrreldes keevaliste kultuuridega ikkagi üks morsipidu. Aga tahan veel kord öelda seda, et midagi paha kritiseerides me peaaegu alati seda paha võimendame.
Aga miks see ikkagi on nii läinud, kas see on poliitikas paratamatu areng või oleme midagi olulist maha maganud? Donald Trumpi puhul on see ju väga selge meediaplaan: ta pääseb oma sõnumitega nii The Atlanticusse kui ka The Suni, saab klikke Tiktokis ja temast räägitakse X-is. See on väga osavalt välja mängitud.
Ma arvan, et osaliselt on see meediaplaan, aga samas teeb ta seda ka intuitiivselt. See töötab nii, et ta ütleb midagi ja need, keda ta kritiseerib, tõusevad raevust püsti ja hakkavad võitlema. Kui need on juhtumisi demokraadid, siis isegi kui neil on faktiliselt õigus, provotseerivad nad omakorda vabariiklasi, kes ütlevad, et ükskõik, mida demokraat ütleb, on alati vale. Sellisel kujul see vihapall toimib, enam-vähem samamoodi nagu 2008. aasta majanduskriisis. Seal oli peamine probleem see, et keegi ei saanud enam aru, kust konflikt alguse sai või kus see halvaks läinud laen asetses, sest see oli nii mitu korda edasi müüdud. Just seetõttu ei suutnud keegi ka seda lumepalli lõpuks kontrollida.
See on ka praeguse polariseerumise üks ohukohtadest: me reageerime instinktiivselt kõigele, mis on kõige ligemal. Ka siin Eestis. Ma tean, et see erakond mulle ei meeldi, ja ükskõik mida ta ütleb, ma igaks juhuks kohe reageerin.
Kui palju on teil endal tegevpoliitikuna – te peate ju poliitika mängureeglite järgi mängima – kiusatus seda palli edasi visata?
See kiusatus on kahtlemata olemas ja ma märkan rõõmuga, et ka mul on tekkinud oma püsitrollid. Ma usun siiski veel sellesse teise poolde, et brändi või sõnumi kujundamisel pikemas plaanis hakkab mängima see, et inimesed tahavad ikkagi kaasas käia positiivsete emotsioonidega. Isegi kui mul on õigus, aga ma raevust segasena kogu aeg peksan vasakule ja paremale, tekitab see väsimust – kogu aeg ei jõua sõdida. Mulle meeldivad pigem need inimesed, kes astuvad konfliktist kõrvale puhtalt selle jaoks, et asjad läbi rääkida. Me saamegi aru, et igal asjal on alati erinevad varjundid ning pluss- ja miinuspooled.
Ma toon näite ühest arutluskäigust, mis mulle meeldib: riigikantseleis töötades sain aru, et mulle meeldib lugeda luureraporteid. Mitte sellepärast, et seal on tohutul hulgal saladusi, vaid erinevalt ajakirjanduses ilmunud artiklitest on neil oluline tuua välja poolt- ja vastuargumendid. Luureraporti eetika on see, et ta ei tohi mõjutada otsustajat, vaid peab talle andma kätte erinevad vaatenurgad, et otsustajal oleks olemas kogu vajalik informatsioon.
Aga selliseid otsuseid on lihtsal inimesel, kui tohin sellist sõna kasutada, tänapäeval väga raske teha, sest informatsiooni üleküllus on meeletu. Andke kommunikatsioonieksperdina nõu: kui tahta ajaga kaasas käia, olla informeeritud ja teha oma elus õigeid valikuid, siis mida märgata, millele oma aega kulutada ja mida lugeda näiteks pikkadel autosõitudel?
Sellele tüüpilisele küsimusele on peaaegu võimatu hästi vastata, sest tüüpvastus on ju see, et meediamenüü peab olema mitmekesine ja sa pead tegema jõupingutusi asjade lugemiseks, mis sulle ei meeldi. Ja sa pead neid ka siis analüüsima, et äkki on neis siiski mingisugune iva sees. Ma küsisin omal ajal hulk aega, kas Savisaar on tõesti nii deemonlik, nagu teda kujutatakse. Analüüsisin erinevaid asju, mida oli kuulda ja näha, ning sain aru, et umbes 50 protsenti oli tulnud lihtsalt eelhoiakust. Kuid seejärel oli näha ka neid hetki, kus ta ütleski midagi sellist, mis mulle ei sobinud.
Ma toon selle nüüd tagasi poliitikamaailma, kus elu sellises killustunud maailmas on natukene nagu jalgpalli- või korvpallifännide maailm. Poliitikaga tegeleb ühiskonnas aktiivselt suhteliselt väike kogukond, kes on omakeskis üsna raevukates suhetes. Aga ma ütleksin, et tõsised filmifännid, kes leiavad, et mõni režissöör on täiesti jama või et Hollywoodi filme ei tohi üldse vaadata, sest see madaldab inimesi, on teistesse filmikogukondadesse suhtudes samuti väga raevukad. Seda, mis toimub poliitikamaailmas, võib paralleelselt näha ka muus maailmas.
Kui ma vaatan poliitikamaailma sisse ja näen Tallinna linnavolikogus või riigikogus toimuvat, siis komisjonides teevad erinevate erakondade inimesed tihtipeale koostööd, sest inimeste tasandil saavad nad tegelikult asjadest aru. Neil on südametunnistus olemas ja igas erakonnas on tegelikult mõistlikke inimesi. See on arusaamatu, kuidas see ühel hetkel meediasse välja ei paista või kuidas meil on igal juhul vaja üksteist demoniseerida.
Isegi nende puhul, keda me peame äärmuslasteks – näiteks EKRE, kes ei kuulu kindlasti mu lemmikerakondade hulka –, saan ma aru, et väga mitmel probleemil, millest nad raevukalt räägivad, on ühiskonnas reaalne sisu. On terve rida inimesi, kellele need probleemid tõsiselt muret tekitavad. Kõige valem on öelda, et neid probleeme ei ole olemas. Sellest murest tuleb aru saada. Ainult et ma arvan tänaseni, kui EKRE-st rääkida, et nende valitud retoorika ja meetodid on valed.