Tiina Lokk pälvis audiovisuaalse kunsti valdkonna elutööpreemia Eesti viimise eest filmifestivalide maailmakaardile. Pimedate Ööde filmifestival, mis sel sügisel oma 30. sünnipäeva tähistab, on hästi tuntud nii meil kui ka kaugemal.

Lokk rääkis saates “Kultuurkapitali aastapreemiad”, et ta usub, et iga filmikriitiku unistus on festivali teha – panna endale meeldivatest filmidest nimekirju kokku ja jagada neid teistega. “Aga mis siin salata, ega ma tol ajal küll ei uskunud, et see festival ellu jääb. Ma ei uskunud seda isegi siis, kui festival kümneaastaseks sai. Nüüd ma ikka usun, et ta jääb.”

Võrreldes teiste suurte festivalidega töötab PÖFF vastutuult, lausus Lokk: Eesti turg on väike ja me asume geograafiliselt kaugel. “Kui me esimene aasta kas või Cannes’is käisime, siis me tegelikult ikka täitsa nutsime seal, sest see suhtumine oli üliülbe,” meenutas ta, kuidas PÖFF-i esialgu suhtuti.

Selles aastast on PÖFF-i kunstilise juhina ametis Triin Tramberg. Lokk jätkab PÖFF-i direktorina, kelle ülesandeks on festivali strateegiline juhtimine ja arengusuundade kujundamine. Loki sõnul on kahe rolli – kunstilise juhi ja direktori – kandmine olnud suur koorem, mida kanda.

“Ühel hetkel sa tunned, et sa ei jaksa seda enam. Ja eelmine aasta oli eriti see, et ma tundsin, et festivalil on võimalus teha veel üks arenguhüpe edasi. Selleks, et festival saaks kümme aastat edasi areneda, oli selge, et ma pean ühe või teise positsiooni loovutama, sest need mõlemad vajavad keskendumist ja see ei olnud normaalne, et ma sain hakata programmiga tegelema juuni keskpaigast,” avas ta otsuse tagamaid.

“Lõppude lõpuks on ka see, et ma võin ju nooruslik olla, aga mina olen ikkagi see vana kilpkonn, kellel on teatud maitse-eelistused. Ma arvan, et mingitest asjadest tuleb lahkuda siis, kui kõigil on lõbus ja kui see asi on veel tipus, mitte siis kui kõik oksendavad ja ootavad su surma. Mul on hetkel väga kerge ja hea tunne. Mul on hetkel kõik väga hästi.”

Nüüd ootab ta suure põnevusega seda, et ta ei pea suvel üle 500 filmi läbi vaatama ning ta saab teistel suurtel filmifestivalidel filme vaatamas käia, mitte ei pea läbirääkimisi pidama. Samuti ootab ta põnevusega, milline PÖFF-i programm saab.

“Tavaliselt on nii, et kui ma ühe või teise osakonna olen käima lükanud, siis ma enam sinna sisse eriti ei vaata, nad ise teavad, millal nad tulevad küsima. Kui ma programmi olen ära andnud, siis ma usaldan seda meeskonda ja nemad teevad ja toimetavad ja mina olen vaba,” lausus ta.