Pagulaskirjanik Raimond Kolk on ühes juubeliartiklis ilusti öelnud: “Kuulumata eesti kirjanduse suurte nimede hulka on Rumor ometi selle kirjanduse vääramatu raudvara, mitmekesine peotäis maitseaineid, asendamatu ja vananematu väärtusega pipar ja sool.”1
Erootika, eksootika ja poliitika – need ongi kujundlikult öeldes “pipar ja sool” – põimuvad tema loomingus väga eripäraseks sulamiks; eeskätt tema novellistika paremik ja romaan “Krutsifiks” on jätnud meie kirjanduslukku värvika jälje.
Ent ka tema rikkalikust publitsistikast avaldati aastatel 2007–2009 sarjas “Eesti mõttelugu” kolm köidet, mis ilmekalt avavad autori kui rahutu maailmaränduri elufilosoofiat ja ajaloonägemust.
Ast Rumor oli isik, kelles läbi kogu elu või(s)tlesid kirjanik Rumor ja poliitik Ast. Üks tema noorpõlvemeenutus on selline:
“Istusin (1907–1910 – A. K.) Vene tsaarivalitsuse kindluse-vangla karbitaolises toas, kus seinad vooderdatud tugeva plekkplaadiga. Lae all õhetas läbi kahekordsete võrede napilt valgus. Seal sündis maailma mu esimene raamat, – noore kirjaniku naiivne novellide kogu. Mul polnud seal valgust, õhku ega ruumi. Aga mu mõte lendas vabalt ja mu fantaasia oli piiramatu”2
Masside mäss ja valeprohvetid
Ast Rumori loomingu läbivaks teemaks on “masside mäss”, elektriseeritud rahvahulkade määrav osa 20. sajandi ajaloos. Juba üsna varakult peatub tema pilk rahvahulkade ekstaatilisel psühhoosil:
“Hulluse muusika venitab pealtnägijate näod pingule. Silmad läigatavad verekarvalise isuga, ja otsekui pimestuse hoog hõljub esile pääsenud kirgede puhang läbi sajapealise inimeste karja” (reisikiri “Aafrika”, 1912).3
Oma arvukates reisikirjades jälgib ta ikka erilise huviga inimhulkade käitumist, näiteks on ta ühes erakirjas kaasaelamisega kujutanud rahvapidustusi Marokos:
“Vaatlesime õhtul majakatuselt linna. See oli unustamata etendus silmadele ja kõrvadele. Musttuhat lampkatust venib kõikjale. Iga katus on koormatud naistest ja lastest, kes kõige kirjumas, värvilisemas rõivastuses laulavad, tantsivad ja põristavad trumme. Kogu linn rõkkab ja huugab nagu marune ookean. Mitu tundi keereldakse kõige meeletumalt, kuni enam ei jaksata oimugi liigutada, kuni värisetakse uimastusest kokku. Pimedik laskub linnale. Ei näe enam värvilist rahvastikku, vaid üksnes küünalde ning tõrvikute kumas hõljuvaid varje, aga ikka täidab linna ning taevast selle kohal heledate häälte ning trummide müdina lakkamatu rasu. Säärane on uueaasta pühitsemise igivana komme. Mehed püsigu vakka, aga naised ja lapsed valvavad ning mürgeldavad kogu öö.”4
Samuti püüavad kirjaniku pilku igasugused rahvast hullutavad tõeprohvetid, näiteks novellis “Terra incognita” öeldakse: “Ühest tuhandikust, mis on kirjutatud ja öeldud, piisaks, et inimesi tarkusega pimestada. Aga järjest ning järjest sigib uusi prohveteid ja neil on tühjendamatud salved tõdesid tagavaraks.”5
Maailmasõda kui totaalne hullus
Veel enne Hitleri võimuletulekut on Rumor kirja pannud read: “Poliitilisel gloobusel on kaks neetud naba: fašistlik Roomas ja kommunistlik Moskvas. Näiliselt valitseks nende vahel just kui sõda, aga tõeliselt täiendavad nad teineteist. Ühiskondlik tsirkus muutub paratamatult hullumajaks, niipea kui ilmuvad lunastajad ja päästjad areenile” (novell “Peeglite vahel”, 1928).6
Ja juba aastal 1934 ennustab ta uut suuremat sõda, pidades peamiseks hädaohuks rahvuslikku messianismi: “Mul on praegu suur hirm Euroopa pärast, sest seal on ka tekkinud rahvuslik hullustus. (—) Õnneks ei saa Euroopas see rahvuslik juhmus, millega idioodistatakse praegu suuri rahvahulki, kuigi kaua kesta, sest meie majandus on jõudnud säärasesse astmesse, mil võimalik on elada vaid rahvusvahelise läbikäimise varal. Küll aga võib see ajutine juhminemine ning oma rahvuse jumaldamine viia peatsetele sõjalistele kokkupõrgetele.”7
Aastal 1936 kuulutab ta kõhklematult kõigi diktatuuride hävingut:”Diktatuurirežiimid neile omase vaimse katkuga on tuntud igivanadest aegadest saadik. Nad ei suutnud püsida. Ei suuda nad seda ka tulevikus. Paljudel paratamatutel põhjustel tekkisid maailma kahe viimase aastakümne vältel mõned puhtaverelised gangsteririigid. Kui nad inimkonda üksnes sõjalise jõuga terroriseeriks, siis oleks see vaid pool kurjust. Relvad purunevad relvade vastu. Palju hullem on too vaimline mürkgaas, millega nad halvavad oma kodanikkude mõtlemisvõime ja mida imbub sealt teiste maade kodanikkude peaajudessegi.”8
“Krutsifiks”
Massipsühhoos, usumäratsused ja valeprohvetid on ka Rumori peateose, romaani “Krutsifiks” (Lund 1960, Tallinn 1989; alapealkiri: “Jutustus inimhingede põuast ja põlemisest”) läbivad teemad.9 Paljuski tõsielulistele allikatele toetudes on kirjanik andnud laiahaardelise panoraami Brasiilias toimunud ajaloosündmustest.
Oma täiesti irratsionaalsete võitluste ja verevalamistega näikse “Krutsifiks” olevat eriti tähenduslik just tänasel päeval, keset Euroopat neli aastat möllava sõja kontekstis. Rumor näitab üksikasjalikult, lausa kirurgi täpsusega, kuidas haiglased agressiivsed ideed võivad osavalt serveerituna vallutada tohutud rahvamassid, tulemuseks lausa arusaamatud metsikused, pidurdamatud terroriteod.
Rääkides oma teoses küll meie jaoks kauge maa ja kauge mineviku sündmustest, osutus kirjanik – seda vist küll ise aimamata – omamoodi tulevikuprohvetiks. Tema romaan annab suurepärase ajaloofilosoofilise võtme meie aja sündmuste paremaks mõistmiseks.
Stefan Zweig ja Karl Ast Rumor
Veebruaris 1942 otsustas Stefan Zweig Brasiilias Petropolises koos oma abikaasaga vabatahtlikult elust lahkuda – “pärast seda kui minukeelne maailm on minu jaoks hukkunud ja mu vaimne kodu Euroopa end ise hävitab.”10
Sealsamas Brasiilias Rio de Janeiros asus Ast Rumor kirja panema pikemat poliitilist traktaati “Kahe tule vahel” (New York 1943, 2. trükk Tartu 1999). Kõige süngemal sõjaajal kirja pandud mõtisklustes ütleb autor üllatavalt optimistlikult:
“…rahvaste suured, õigustatud unistused lähevad alati täide. See ei ole mitte sõna kõlks, vaid seda õpetab meile hoolikas ajaloo silmitsemine. Üksiku inimese õigustatuimgi unistus võib jooksta karile, sest inimiga pudeneb liig kiiresti ajahamba all. Rahvad aga elavad põlvest põlve ja viivad ilmtingimata oma tõrviku tolle torni latva, millise nad endale väsimatuks püüdesihiks on seadnud.”11
Samasugust stoilist optimismi leiame ka kirjaniku hilistest sõnavõttudest paguluses:
“Meie tõekspidamised on siiski veel alles ja tulevik ei viirastu meile sugugi Egiptuse pimedusena, vaid tulevastest põlvedest kantud väärtusliku maailmana” (“Relvavend relvavennale. August Rei 70. sünnipäevaks”, 1956).12
***
1 Raimond Kolk, “Seitsmekümnene Karl Rumor” – Teataja 26. veebruar 1956, nr 5, lk 4
2 Karl Rumor Ast, “Kahe tule vahel. Peatükke eesti rahva iseseisvuse võitlusest sakslaste ja venelaste vallutamise püüete vastu”, New York 1943, lk 4
3 Karl Ast Rumor, “Maailma lõpus”, koostanud Hando Runnel, sari Eesti mõttelugu, nr 74, Ilmamaa, Tartu 2007, lk 90
4 Karl Rumor, “Väljavõtteid kirjadest kodustele” – Looming 1986/9, lk 1264
5 Karl Rumor, “Peeglite vahel”, koostanud ja järelsõna: Ülo Tonts, sari Eesti novellivara, Eesti Raamat, Tallinn 1991, lk 200
6 Karl Rumor, “Peeglite vahel”, lk 137
7 Karl Rumor, “Väljavõtteid…”, lk 1265
8 Karl Ast Rumor, “Lääs – Ida – Lääs”, koostanud Hando Runnel, sari Eesti mõttelugu nr 81, Ilmamaa, Tartu 2008, lk 82
9 Muide, kui ajakiri Luup koostas meie 11 prominentse kirjandusetundja vastuste põhjal eesti parimate romaanide edetabeli, jõudis Rumori “Krutsifiks” seal 34. kohale, edestades mitmeid teisi meie romaaniklassika tähtteoseid: Luup 7. september 1998, nr 18
10 Stefan Zweig, “Eilne maailm. Eurooplase mälestused”, tõlkinud Jaan Kross, Eesti Raamat, Tallinn 1988, lk 5
11 Karl Rumor Ast, “Kahe tule vahel”, lk 195
12 Karl Ast Rumor, “Tule ja päikese all”, koostanud Hando Runnel, sari Eesti mõttelugu, nr 88, Ilmamaa, Tartu 2009, lk 208