Kui Eestis on üks marksistlik erakond, siis võib revolutsiooniideoloogiat vaid temalt oodata, kuid paradoksaalselt räägivad just sotsid väidetavast radikaliseerumisest, nagu see juhtus esmaspäeval Riigikogus.
Radikaliseerunud ehk liberaalsest Keskerakonnast (tollal ALDE liige) vasakpoolsesse SDE-sse üle hüpanud Tanel Kiik väitis arupärimises peaminister Kristen Michalile: “See oli vist vähem kui aasta tagasi, kui siin oli uudis selle kohta, kuidas äärmuslikest noorterühmitustest ajendatuna hakkab riik looma radikaliseerumise ennetamise kava. Samal ajal jäi teie jutust selline mulje, et ei olegi eriti probleemi.
Ma püüan selles mõttes aru saada, et okei, te võib-olla eitate või pisendate toimetuleku seost radikaliseerumise riskiga, aga mulle on tulnud päris mitmed riigiasutused, eesotsas just õiguskaitseorganid on viidanud selle probleemi levikule ja tõusule, paljuski seotuna ka sotsiaalmeediaga.
Küsimus ei ole ainult Kremli propagandas, millele ma tõesti enne viitasin, vaid laiemalt sellise paremäärmusluse ja tegelikult ka muude äärmuslikumate vaadetega rühmituste, gruppide tekkes. Kas te näete seda probleemi? Teiseks, kui kaugel Eesti riik on selle radikaliseerumise ennetamise kavaga ja kas te peate sellist kava vajalikuks?”
Nagu näha, näeb vasakäärmuslane ohtu “paremäärmusluses” ehk nagu Saksamaalgi, Antifa märatseb segamatult, aga AfD üritatakse ühiskonnast välja puksida.
Teine sots Reili Rand väitis: “Teatavasti just sotsiaalmeedias liigub väga süsteemselt nii vägivalda üleskutsuv kui ka radikaliseerumisele kaasaaitav sisu.”
Sotsid pole küll inimesed, kes võiks teistele midagi ette heita: noorsotsid postitasid aastate eest sotsiaalmeediasse pildi, millel on kujutatud kuus EKRE ministrite nimedega ust ning kabinette väisanud vikatimees, kusjuures ustest voolab veri.
Noorsotside kasvatusega on midagi väga valesti, kui veri ja surm on süütu nali
Sotsialistid, sotsiaaldemokraadid, kommunistid, uusmarksistid, ükspuha, mis nimega nad ennast tituleerivad, peavad enda ideoloogiaks marksismi ja see ei ole demokraatlik ideoloogia, sotsialistid jõuavad alati otsaga verevalamisteni välja.
Noorsots Eliis Lelov tegi Toompeale pommiähvarduse
Uusmarksistid loobusid umbes poole sajandi eest proletariaati enda põhijõuks pidamast, sest loosung, et töölisklassil pole peale ahelate midagi kaotada, tänapäeval enam ei tööta – nüüd on nende kaitsealused vähemused, migrandid ja naised, ja nende kaitsmise sildi all rünnatakse teisi jõude, nõudes vihakõneseadusi ja teisi repressioone, ikka marksistliku “keelan, käsen, poon ja lasen” raames.
Vastusõnas ütles EKRE saadik Anti Poolamets: “Kõigepealt peaksite endale peeglisse vaatama. Ma tuletan meelde, millise kirega te õhutasite vihkamist konservatiivide vastu, nii et noorsotsid ei suutnud enam vastu pidada, vaid tegid kuulsa meemi verise vikatiga ringi kõndivast surmast, kes rappis jõhkralt konservatiive. Küllap sellest on ka eeskuju võetud. Ma mäletan, et te saite palju nalja sellest, kuidas vikatiga päid raiuti teie noorte meemides.”
Radikaliseerumise teemat arendas ka Helle-Moonika Helme: “Radikaliseerumise põhieeldusi on muidugi kaks. Üks on toimetulekuraskused ja teine on immigratsioon. Üldiselt võivad eksisteerida ka mõlemad korraga ja siis on asjad veel halvemad. Aga põhimõtteliselt see ikkagi eeldab sellist revolutsioonilise situatsiooni teket, kus eliit ja ülejäänud ühiskond on teineteisega nii suures vastuolus, et konfliktisituatsioon on vältimatu. See eeldaks muidugi suuremahulist ülestõusu.
Euroopa riigid on neid suuri meeleavaldusi täis. Teil on muidugi see õnn, et te olete sellise rahva peaminister, kes kannatab vaikides ja lõpuks läheb ikka sauna taha, lööb rusikaga vastu seina ja ütleb kurat ja läheb kannatab edasi. See on teie õnn praegu.
Aga põhiline radikaliseerumise põhjus on siiski pigem immigratsioon ja pikaajaline immigratsioon, seejuures need teise põlve immigrandid ja kultuuriliselt võõrad, kui nad tänavatel märatsevad nagu Euroopas. Ma lihtsalt küsin, et siin oli juttu sellest, et teil on mingisugune radikaliseerumise töörühm ja kõik. Kas radikaliseerumise vastased meetmed teie valitsuse puhul on suunatud pigem eestlaste või siis nende võimalike immigrantide mässu vastu?”
Kapo räägib radikaliseerumise võtmes islamismist ja üha kasvavast moslemikogukonnast, samuti “reklaamiti” paremäärmuslusena mingit marginaalset noortekampa, kuid sellest, kui suurt ohtu kujutab endast vasakradikalism, rääkida ei taheta.
Nii segas 2. veebruaril Tartu Rahule pühendatud tõrvikurongkäiku väike äärmuslaste kamp, kelle sihiks näis olevat esile kutsuda konflikt.
Vasakpoolsete korraldatud Palestiina-meelsele avaldusele aga ilmus Moslemi Vennaskonna emissar ning aktivistid kandsid juudiviha õhutavaid plakateid.
Uued Uudised