Loomingu Raamatukogu aasta avanumber on nagu tavaks eesti kirjanduse päralt. Kui eelmisel aastal üllatas oma debüütromaaniga Kairi Look, siis seekord vapustab lugejaid Triin Soomets. Triinu kogu “Jäälind” võib nimetada kontseptuaalseks luulekoguks, kuna teosel on oma kindel ülesehitus nii vormilt kui ka sisult. Avalugu “Sõidab läbi Eesti” loob ehmatava pildi fiktiivsete kohanimede taha varjunud koduvägivallast, ülekohtust, mis on justkui imbunud maastikku ja saanud sama tavaliseks nagu mets, jõgi või järv. Avaloole järgnevad lühikesed ja teravad, mõnesse ritta surutud lood, igaüht saatmas naise nimi. Nagu Triin ütles ERR raadio kultuuriuudistele, on need pea kõik tõsielusündmustel põhinevad ja jäänud meelde meediast. Ehk siis, see on jäämäe veepealne osa, mis pinnale kerkinud, ja kõige kohutavam on see, et selle alumise platoo ulatust ei saa me kunagi teada, sest ülekohus, kius ja peks oleks justkui osa ühiskonna toimemehhanismist, mille üle ei sobigi kaevelda. 

“Jäälinnus” kohtuvad suhtevägivalla ohvrid vaikivatest kannatajatest, apaatiasse vajunud ohvriteni ja teisest küljest nendeni, kes leiavad endas jõudu sellisest suhtest lahkuda. Samas pole “Jäälind” ainult naistest, pigem räägib see meestest, mehi iseloomustava maskuliinsuse ideelisest kriisist ja vajadusest seda mõistet uuesti lahti mõtestada. Enesekesksuse, haiglase tähelepanuvajaduse, kontrollivajaduse, võimuahnuse, truudusetuse, rumaluse ja otsustusvõimetuse peidavad mehed vägivaldsuse taha, kuna nad on tugevamad ja ühiskonnas traditsiooniliselt juhtpositsioonil. Need ligi 50 lugu räägivad kõik ühel, allasurutud häälel, mis saab siin mõnerealise vabavärsi vormi. Võiks isegi öelda, et “Jäälinnul” on teatud teraapiline toime, sest ühelt poolt annab ta hääle neile, kel seda ei ole, ja teisalt võib ta avada silmi neil, kes on ka lihtsast rumalusest teisele raskeid üleelamisi põhjustanud. Võibolla hakkab mõni tänu sellele raamatule asjadest paremini aru saama, teine aga leiab julgust oma saatus enda kätte tagasi võtta.