“Rahvas tahab träna kuulda, näita neile Sannu,” hüüab Cecilia Kermo Murelit parafraseerides oma debüütalbumi teise loo lõpus produtsent Sander Sadamale. Kui vaadata Eesti popmuusikat aastal 2025, siis rahvas vist tõesti seda tahab. Minu jaoks jällegi ei ole üldse eriti palju asju, mida muusikas rohkem jälestan, kui see materjal mida Cecilia ja Sadam suures osas albumil “Sull&Feim” oma nägemuse järgi kokku voolivad.

Cecilia ja Sadam hüppavad täie hooga ülemaailmse reivi-romantika lainele, mis on iseenesest meeldiv, aga haaravad paraja peotäie kaasa ka siinmail halli-techno‘ks nimetatust, mis lasi endast ära väsida juba mitu aastat tagasi, ja lisavad sinna muu hulgas häbematult juurde hardstyle’i, aga ka just seda kõige hullemat powerhitradio-core’i. Seda huvitavam on, et tänu hulljulgele mängulisusele ja (tundub, et ka parajas koguses) eneseirooniale on tulemus hoopis jälestusväärse asemel üllatavalt lõbus.

Aga ainult reiviga Cecilia ennast ei piira ning käib “Jääkülmade käte” ning “Hondaga” kikivarvul üle ka bassisest alternatiiv- ja hüperpopist. “Ringiratast” koos meeldivalt ootamatu Grete Kulla feature’iga astub juba uhke sammu FKA Twigsi maailma. Need nii reivisemad kui ka popisemad momente kannab üle finišijoone Cecilia korraga terav ja hele tämber, millele sobivalt nagu valatult kõiksugused vokaalefektid.

Kui vaadata, kuidas Cecilia päikeseprillid peas ja juuksed lehvimas albumit saatvas videomaterjalis ringi strut’ib, siis on muidugi raske post–brat maailmas neid kahte, st “Sull&Feimi” ning “Brati”, täielikult üksteisest lahutada. Aga ei tasu ära unustada, nagu minugagi alguses juhtus, et n-ö girl-tümakat tegi Cecilia juba enne “Brati” ilmumist. Suurema avalikkuse ette tuli ta ju Eesti Laulul looga “FOMO”, mis on kohati ehk nahaalsemgi kui kõige vängemad lood debüütalbumil.

Erinevaid jälgi ajades võib albumilt küll jõuda paljude konkreetsete ideedeni või nähtusteni, aga mingiks häbituks jäljendusplaadiks “Sull&Feim” ei jää, vaid pakub piisava isikupära, loovuse ning vabadusega korralikult tasakaalu meie maa vallutanud päkapikudiskole ning viinapudeli-tränale, mis on ennast tänu ühe ja väga konkreetse valemi järgmisele päris kiiresti nurka mänginud. Pole palju vaja, et sinna vaakumisse veidi värsket õhku juurde lasta.

Cecilia lugusid on ühele ja igale poole sobituvale valemile tunduvalt keerulisem taandada. Selle võrra huvitavam on nendega kaasa seigelda ning tänu sellele on neist keerulisem võtta kaasa kõige olulisem, et siis tunduvalt väiksema vaevaga, ebakvaliteetsemaid, aga peaaegu sama tõhusaid koopiaid toota. Ehk siis Cecilia seisab vähemalt koduse träna-popi mõistes selgelt omal kahel jalal.

Kohati on küll albumil rõhuasutused veidi paigast ära, sest Ceciliale ja ta produtsendile tunduvad enim pinget pakkuvat iga loo kõige tummisemad ja eufoorilisemad momendid ning salmikirjutamine selle võrra vähem, aga debüütalbumil saab ka need elevushoos ja ehk kergelt rutates tehtud otsused andeks anda.

Sellele vaatamata on Jooseppro, Lennu, Qotid ja muu agro-tümps, mis Triibupasta edu tuules oma 15 kuulsus-minutit jahib, ikkagi kõigest sipelgad Cecilia roomiksaabaste talla all.