Müncheni konverentsil selgus, et Saksa-Prantsuse sõprus on läbi – Euroopa on tõsises kriisis

Saksamaal Münchenis toimunud julgeolekukonverentsil selgus, et Euroopa on tõsises kriisis. Sellest andis märku video, kus Saksa kantsler Friedrich Merz ignoreeris Prantsuse presidenti Emmanuel Macroni.

See on ehk selle aasta Müncheni julgeolekukonverentsi kõige sümboolsem stseen: kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron liitus laupäeval Suurbritannia peaministri Keir Starmeri ja Saksamaa kantsleri Friedrich Merziga ühisel pressikonverentsil, püüdis Macron korduvalt Merzi tervitada. Kuid kantsler ei reageerinud, ta näis teda ignoreerivat, vahendab Berliner Zeitung.


Kas see oli teadlik või alateadlik, jääb selgusetuks. See, et video levis kulutulena, pole aga sugugi üllatav. See stseen näib olevat pilguheit sellele, millest paljud eraviisiliselt räägivad: Prantsuse-Saksa suhted, mida sageli nimetatakse „Euroopa mootoriks”, on praegu sügavas kriisis.

Pärast kolmepäevast konverentsi on pilt oodatust erinev. Müncheni tulemus ei ole lõhe USA ja Euroopa vahel, vaid pigem süvenevad lõhed Euroopas endas. Lihtsamalt öeldes on mängus kaks vastandlikku liini: Saksa oma, mis soovib jääda USA-ga tihedalt seotuks, ja Prantsuse oma, mis püüdleb strateegilise iseseisvuse poole.


Kui Merz reedel konverentsi avas, rääkis ta soovist Euroopat tugevdada ja suuremat vastutust võtta. Mõned vaatlejad tõlgendasid seda signaalina suuremast iseseisvusest Washingtonist. Kuid kõne jäi ebamääraseks. Konkreetsed teadaanded puudusid, palju jäi üldiste loosungite tasemele.

See, kuidas Berliin tegelikult tegutseb, selgus päev hiljem Saksa tipp-poliitikute reaktsioonidest USA välisministri Marco Rubio kõnele. Rubio lähenemine oli märkimisväärselt lepitavam kui asepresident J. D. Vance’il eelmisel aastal – toonilt leplik, aga sisult selge. Üks vaatleja kirjeldas lähenemist järgmiselt: „See on Trumpi meetod: tuled sisse suure haamriga, lööd väga kõvasti, tuled mõne aja pärast tagasi ja pakud palsamit, aga ütled täpselt sama asja.” Nii oli see Gröönimaa küsimuses ja nüüd oli sama ka Münchenis. Vance oli eurooplasi teravalt kritiseerinud – seoses rände ja väidetavate takistustega populistlikele parteidele. Sel aastal oli toon märkimisväärselt leebem, osaliselt selleks, et parandada transatlantiliste suhete kahju.


Rubio pakkus välja, et kirjutatakse koos tulevikku ja uuendatakse Atlandi-ülest partnerlust. Siiski nõudis ta Euroopalt jätkuvalt samu asju: suuremaid sõjalisi kulutusi omaenda kaitse paremaks toetamiseks ning lähenemist Donald Trumpi poliitikale piiride, rändekontrolli ja kliimapoliitika osas.

Kui Rubio tunnistas Euroopa ja USA ajaloolisi sidemeid ning loetles Euroopa mõjutusi Ameerika kultuurile, mainis ta Prantsuse ja Itaalia maadeavastajaid ning Hispaania asunikke. Ta rääkis irooniliselt Saksamaa kohta, märkides, et Saksa õlu on rikastanud Ameerika kultuuri. Mujal, viidates Saksamaa ajaloole, ütles ta, et „me ei taha, et meie liitlasi seoks süütunne ja häbi”.


Sellest hoolimata sai Rubio Saksa poliitikutelt suure aplausi. Välisminister Johann Wadephul, kaitseminister Boris Pistorius ja Baieri peaminister Markus Söder istusid Bayerischer Hofi hotelli ballisaali esimeses reas ning olid esimesed, kes Rubio kõne lõpus püsti tõusid ja ovatsioone jagasid.

Wadephul kirjeldas seejärel oma Ameerika kolleegi esinemist kui „positiivset”. Ta ütles, et see rõhutas „meie ühisosa USA ja Euroopa vahel”. Rubio oli selgelt öelnud, et meil on kultuurisidemed, ühine keel ja ühine demokraatlik alus. See oli väga oluline, ütles ta. Euroopa peaks selle koostööpakkumise vastu võtma. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen väljendas samuti kergendust Rubio kõne üle.


Prantsusmaa välisminister Jean-Noël Barrot’l oli teine ​​​​arvamus. Kui Müncheni julgeolekukonverentsi ajal pressikonverentsil küsiti, kas Rubio kõne rahustas ka teda, vastas ta irooniliselt: „Kas te arvate, et mul oli vaja kindlustunnet?”

Samal ajal kasvavad kahtlused Prantsusmaa kursi suhtes. Prantsusmaa ei pruugi olla piisavalt tugev, et end Euroopa-siseses võimustruktuuris kehtestada, ütles üks diplomaat ajalehele Berliner Zeitung. Ja: „Macron räägib palju Euroopa strateegilisest autonoomiast, aga kas see on midagi enamat kui retoorika?”


Ka see on Berliini kriitika peamine punkt, nagu on kuulda Münchenis: palju paatost, vähe sisu. Merz süüdistab Macroni suurte avalduste, kuid liiga väheste tegude tegemises – eriti Ukraina küsimuses. Seal lubab Pariis regulaarselt tuge, kuid jääb konkreetse abi osas ootustest maha – eriti võrreldes Saksamaaga.

Lisaks sellele valitseb poliitiline ebakindlus. Merz näeb Macroni ametiaja lõpule läheneva presidendina, kelle sisepoliitiline manööverdamisruum on piiratud. Merz lükkas tagasi ka Barrot’ uue avalduse, et ta soovib otse Vladimir Putiniga rääkida. Berliinis on kasvav mure ka selle pärast, kes võib 2027. aastal Prantsusmaa presidendiameti üle võtta. „Suurim probleem, mis sakslastel Prantsusmaaga on, on see, et nad ei usalda enam prantslasi,” ütles üks diplomaat. Põhjustena toob ta välja riigi poliitilise kaose ja majandusraskused.


Pärast kolme päeva Münchenis tundub Euroopa olevat segaduses. Prantsusmaa näeb välja nagu lonkav part ja Saksamaal pole selget plaani. Tavapärase olukorra säilitamine muutub aga üha raskemaks. Viimastel aastatel on eurooplased end nurka värvinud. Selle selgeim näide on sõda Ukrainas: kuigi konflikt toimub nende mandril, on eurooplased seni olulistest läbirääkimistest kõrvale jäetud.

Samal ajal väheneb avalikkuse toetus praegusele kursile, mis sisuliselt tähendab üha suurenevat taasrelvastumist. Laupäeval avaldasid Müncheni julgeolekukonverentsi ajal selle poliitika vastu meelt mitu tuhat inimest.


Välispoliitika ekspert ja BSW föderaalse täitevkomitee liige Sevim Dagdelen osales protestil kõnelejana. Müncheni sõnum oli selge, ütles ta ajalehele Berliner Zeitung: NATO kavatseb end ümber korraldada, et edendada avatud Lääne imperialismi – Euroopa on „tahtlik kaasosaline”. Rubio kõne ei jätnud selles kahtlust. Ta kiitis Lääne koloniaalvõimu „uute mandrite koloniseerimise” ja globaalsete impeeriumide loomise eest, nimetas globaalse lõuna dekoloniseerimist „pahatahtlikuks kommunistlikuks vandenõuks” ning kutsus Euroopat ja Põhja-Ameerikat üles taastama „Lääne hegemoonia ajastut”.

Euroopa riigipead ja valitsusjuhid reageerisid Rubio kõnele püsti seistes ovatsioonide ja rõõmuhõisetega. Isegi kui Euroopas on Trumpi propageeritud kultuurisõja suhtes reservatsioone, on signaal selge: „Eesmärk on toetada USA-d tingimusteta ja lisaressurssidega tema sõdades ja globaalse hegemoonia püüdlustes,” ütles Dagdelen. München tähistab seega globaalse poliitilise vastasseisu edasist eskaleerumist. Lääne eliidi eesmärk on „laiendada omaenda võimunõuet ülejäänud maailma üle – isegi kuni globaalse lõuna taaskoloniseerimiseni”.


Euroopa jaoks tähendab see kasvavat survet majandusele ja heaoluriigile sõdade, majanduskonfliktide ja ulatusliku taasrelvastumise kaudu. Dagdeleni järeldus: „Sellest vaatenurgast lähtudes saab ainus järjepidev ja mõistlik vastus olla ainult NATO-st lahkumine.”

Siin on video, kus Merz ignoreerib Macroni:

#wpdevar_comment_1 span,#wpdevar_comment_1 iframe{width:100% !important;} #wpdevar_comment_1 iframe{max-height: 100% !important;}

Discover more from eestinen

Subscribe to get the latest posts sent to your email.


Loe allikast edasi