“Mul on neli käbi, neist kolm on oma tehtud, ja see, kes ei ole oma tehtud, aga üles korjatud ja kasvatatud, on Kristiina,” sõnas spordiajakirjanik Tarmo Tiisler.
37-aastane Kristiina ehk Tutkin on Prantsuse Lütseumi rahvatantsuansambli “Leesikad” kunstiline juht. 31-aastane poeg Jürgen ehk Juss töötab Saku õlletehases, Katariina Nelli ehk Kati on 20-aastane ja õpib Elleri muusikakoolis pärimusmuusikat. 19-aastane Mari ehk Mammu lõpetab kevadel Prantsuse Lütseumi.
Kristiina on Tarmo abikaasa Sille laps naise esimesest abielust. “Esimest korda nägin Kristiinat, kui ta oli kaheaastane. Tema üleskorjamine toimus siis, kui ta oli nelja ja poole aastane. Kristiina ema Sillega kohtusin rahvatantsuga seoses,” meenutas Tarmo.
“Isana saab Tarmot väga lihtsalt ümber sõrme keerata, aga ta on väga range vanaisa,” nentis Kristiina.
“Meie juures käivad lapselapsed eluõppe laagris, sest minu arvates on nad täiesti kasvatamatud tüübid ja mul lihtsalt rusikas tõmbub taskus rusikasse, ja siis mina kasvatan.
Kooli ajal oli mõttetu mees
Tarmo meenutas oma lapsepõlve ääretult targa vanaisa kõrval. “Ta suri, kui ma olin seitse ja see oli mu elus ka üks murdepunkte. Vanaisa kõrval õppisin ma sujuvalt ära kooliminekuks vene keele, oskasin saja piires arvutada ja viieselt ma vabalt juba lugesin. Huvi ajaloo ja maailmaasjade vastu sain kaasa vanaisalt. Vanaisa lahkumisega kadus minu kõrvalt ka kaasatõmbaja ja utsitaja, ma jäin ka koolis järjest rohkem hätta, sest õppimiskogemust pingutamise mõttes mul ei olnud. Siiski mingi üldine pilt vedas mind välja keskkooli lõpuni. Õppimisega hakkasin ma tegelema 30-aastaselt, kui teist korda ülikooli astusin.”
Kooli ajal oli Tarmo enda sõnul mõttetu mees, kes otsis ennast hästi kaua.
Spordisuunda tinistasid Tarmo tema isa käsitsi joonistatud koroonaturniiri tabelid ja Soome TV-st vaadatud suusahüpped. “Mulle kohutavalt meeldis, kuidas suusahüppajad enne hüpet väga efektselt sülitasid,” muheles Tarmo.
“Minu mässaja elu algas siis, kui ma olin vene sõjaväest tagasi tulnud ja astusin toonasesse Tallinna Polütehnilisse instituuti. Ma sain aru, et ilmselgelt see ei ole minu maailm ja tulin koolist ära. Mu ema ja isa elasid seda päris kõvasti üle, et nüüd jääb nende ainuke laps tänava peale. Siis viskasin ma aasta aga kraavi ühes aiandis,” meenutas Tarmo.
Seejärel läks ta kaugõppesse ajalugu õppima ja riigiarhiivi tööle. “Ma ei teadnudki tol ajal, mida üldse tahta, kuidas see elamine käib. Ma kordagi oma noore ea jooksul ei mõelnud, et minust võiks saada spordiajakirjanik, mu enesehinnang ei olnud kõige kõrgem.”
Tahab liiga palju oma laste elu elada
“Minu vanematele tuli uudis Sillega abiellumisest uudisena, et nende ainus poeg võtab lapsega naise ja veel tantsija, võiks ju ikka mingi tõsine amet olla,” muheles Tarmo. “Ja mul ämmaga pole ka kunagi probleeme olnud.”
Kristiina sõnul pole temal ainsatki mälestust, kus ta oleks tundnud ennast võõrana. “Oma teismeea muredega pöördusin ma ikka küll väga palju just isa Tarmo poole, isa on kindlasti palju avatum ja lahtisem kui mu ema. Mina nutsin ja Tarmo patsutas õlale.”
Tarmo põhimõtte järgi pidi nutu lihtsalt lapsest välja saama, et äkki sellega koos tuleb välja veel midagi, mis last muserdab või seest mürgitab.
Kui Tarmo on pettunud, vihane või rahulolematu, siis ta lihtsalt vaikib. “Ma olen ikka pikk ja põhjalik vaikija, kurvastan enda sees. Paar korda elus olen ka karjunud inimeste peale ja siiamaani on selle pärast väga piinlik,” tõdes Tarmo.
Poeg Jürgeni puhul tõi Tarmo välja, et kuna poiss ei viitsinud eriti õppida, oli Tarmo elu rahuldust pakkuvaim hetk siis, kui pojal sai gümnaasium läbi. “12 aastat pulli sai läbi, jumal tänatud, teist sellist ma enam üle ei elaks,” muheles Tarmo, kes tundis pojas ära väga palju iseennast. “Seetõttu ma omasin võib-olla mingisugust võtit selle olukorra lahendamiseks, teades, et kõige parem lahedus on see, et kool saab mingil hetkel läbi.”
Tarmo sõnul on lapsevanema olulisim roll olla oma lapsele toeks siis, kui lapsel ei lähe hästi. “Nagu eluski, me vajame sõpru siis, kui on raske. Milline see tugi peaks olema, see on nüüd saja punkti küsimus. Võib-olla lapsevanem ei pea midagi tegema, patsutab õlale, võib-olla me ei saagi teada, mida sel hetkel tuleks teha, ka oskus tunnistada oma vigu, et me ei käitunud tol hetkel õigesti, on ka üks väga oluline asi,” nentis Tarmo.
“Minu juures olles kehtivad minu reeglid. Kui käib aga üks lõputu peksmine dinosaurustega, siis mul lendab kaas ära. Ma väga harva lähen närvi, aga kui tüübid on minu esikus, pole jopesidki veel ära saanud, ja juba käib üksteise peale karjumine, vot siis olen ma võimeline võtma nad üks ühte ja teine teise kätte ja lööma pead kokku, öeldes “jääge ometi vait, olge normaalsed!”, tõdes Tarmo, kelle arvates tema lapselapsed on kasvatamatud.
Tarmo on kõikidele oma lastele öelnud, et nad toetavad neid kõiges, ükskõik, millise tee nad oma elus on otsustanud valida. “Meie hoiame suud kinni, see ei ole meie elu, mida meie lapsed elavad, Sille õpetab mind ikka päris palju, et ära ela oma laste elu. Ma ikka vist tahan kohati liiga palju nende elu elada, nõustada, suunata või hoida ja lükata,” ütles Tarmo.