“Hortus poeticus: valimik eesti taimeluulet”, koostanud Urve ja Karl Martin Sinijärv

On hulk taimesõpru, kes poeesiast suuremat ei pea ning samavõrra luulelembe, kellele botaanimine pinget ei paku. No nüüd on hea võimalus mullanokad ja tinditondid ühe raamatu ümbere kokku kutsuda.

Olin ise teose valmimisega pisut seotud ega tohiks seepärast eriti leegitsevalt soovitada, ent objektiivselt on ägedas tulemuses ikkagi süüdi nood kümned, et mitte öelda sajad autorid läbi aegade, kelle sõnangutega siinkohal kohtuda saab. Ja mida eriti rõhutaksin, on raamatutäis seninägematuid botaanilisi illustratsioone, mil kõigil selge seos Eestiga. Nii tekste kui pilte on hästi vanu ja hästi uusi, on ka sellisi, mis nimelt selle raamatu jaoks tehtud ega ole varem kusagil kunagi kuidagi avaldunud. Leidmiselusti peaks jaguma.

Tallinna ja Tartu botaanikaaiad toda valimikumõtet aastate eest hauduma hakkasivad ja ennäe, kena tibu koorus mõttemunast. Kahtlemata on eestikeelses luules veel väga palju taimelist tarkvara peidus ja huvilised võivad haudumise üle võtta, aga praegu saab julgesti naudiskella sõna- ja pildikunsti ta parimal botaansel moel. Botaanikust kirjaniku Tõnu Õnnepalu saatesõnaga ja puha. Meel mulda!

Vahur Joa “Kadunud, kuid mitte unustatud”

Vahur Joa esikromaan on sõbralikult konarlik ja komberdav, aga läbi mitme ussi kitsaskoha tuleb tal välja täiesti arvestatav terviktulemus. Ja tartulik, mida iganes see kellele iganes ei tähendaks. Juba kuriloo keskendamine veel valmimata uue kultuurikeskuse ehituspaika, kust eest hävitet hulk linna ning muudki koledat juhtunud, on tervitatav. Kui Jaagup Mahkra viis oma Tartu-põnevikus lugeja Karlova linnaossa ega lasknudki teda sealt õigupoolest enam välja, siis Vahur Joa paiskab tõhusa seebiooperi jagu tegelasi me ette ja ole ainult vapper ja murra end kogu sest rägastikust läbi. Miskipärast on mul tunne, et kodumaisele lugejale võiks see lähenemine meeldida, inimesed hakkavad oma isiklikku teleseriaali omas isiklikus peas lavastama ning leiavad, et see lõbus on. Meeleolukale meelepildile on raamat kui selline alati tõhusaks tugistruktuuriks. Kritiseerida leiaks siit mõndagi, ent kiita on mu meelest rohkem ja see ongi peamine. Pluss muidugi jälle üks hea vabandus Tartu peale flaneerima minna, vaadata linna veel ühe uutmoodi pilgu läbi.

Liia Kikas “Väikelinna biit”

Liia Kikas on vastuoks napisõnaline ning toob jo läbi pealiskirja meelde kunagise lööklaulu depressiivsetest eesti väikelinnadest. Kunagi romaanivõistluse aegu tundus “Väikelinna biit” käsikirja kujul tõesti väikevormina, praegu raamatuks valatuna vaatan, et keskmisest tänapäeva keskeuroopa “romaanist” ikka kõvasti kopsakam. Aga sõnu muidugi ei raisata ja täpsed on nad samuti ja väikelinna vaib huilgab ja õilmitseb tegevustiku kohal vägagi. Mu meelest läheb kolinal sinna kategooriasse, milles ebalevad ja mõnulevad raamatud, mis mahuvad vägagi hästi just mittetallinlike kogukondade raamatu(kogu)riiuleisse. Siin on hästi palju tuttavat hästi paljudele, aga avastamisrõõmu ikka ka. Miskipärast hakkasin mõtlema Ambla Kirsimari söögitoa peale ja Puhu-Risti omale ja mitmetele kalmuaedadele – kohtadele, kus kohtud nonde inimestega, kes igapäevaringi ei kuulu. Aga just need kohtumised toovad ja teevad kodu(mai)se tunde tagasi. Toda tunnet tasub ammutada ka raamatute kaudu.