Peagi tuleva saate “Täistund” reklaamis küsib üks inimene: “Küsimus ametnikele: kellega te kavatsete seda riiki kaitsta? Ainult sõduritega? See pole võimalik.” Jutt käib sellest, et oma rahvast pelgava valitsusega riigis on rahva käes vähe relvi vastupanuks, erinevalt naabritest.
Eesti kaitsepoliitikas on palju asju nihu. Juba ammu on rahvale tundunud, et “valitsejad” loodavad peamiselt liitlastele, aga kui tuleb suur sõda NATO ja Venemaa vahel, siis on kõigil oma maa kaitsta. Pealegi lõhenes Gröönimaa küsimuse järel ka NATO ning ameeriklased ei taha enam Euroopa ainukaitsjad olla, EL-i riigid aga on mõne erandiga sõjaliselt nõrgad.
Eesti kaitseväe kohta ütles üks reservsõjaväelasest poliitik, et kaitsevõimekustes on ära tehtud miinimum. Kaitseväe varustatuses on valitsusel justkui aega küll, olles rinderiik, jagati osa relvi ikkagi Ukrainale, uued relvad tulevad tulevikunihkes, tarnetähtajad on pikad, oma kaitsetööstus on pigem rahvusvahelisele turule suunatud, kui enda relvastamisele, julgeolekumaksuks nimetatud maksutõusud tehti väga ähmased, nii et raha ei pruugi riigikaitsesse minnagi, vaid kaob kusagile augutäiteks, kaitsevaldkonna rahaasjad jäid isegi riigikontrollile segaseks jne. Kõige tähtsama, droonivõimekusega, ollakse väga maas.
Kaitseliit püsib meeste entusiasmil. Üks päris tugeva staažiga kaitseliitlane aga väitis hiljuti, et ka seal on mõndagi muutunud, kadumas on rahvuslik eestimeelne patriotism, mis on asendumas riigiarmee mentaliteediga. Ehk siis pole Kaitseliidus enam seda eestlaste vaimustust, et tulgu need tiblad, teeme neile säru nagu Vabadussõjas, 1944. aastal Sinimägedes ja metsavendadena. Selle asemel räägitakse, et hakkame koos NATO liitlastega sõdima agressorriigi Venemaa vastu läänelike väärtuste eest. Nagu näha, on patriotismis juba nihe sees rahvusluselt rahvusvahelistumisele.
Aga nagu “Täistunni” reklaamis ära öeldi, pole Eestil endiselt laiapõhjalist riigikaitset. Alles saime teada, et meil on toidutagavara 10% elanikest kümneks päevaks. Meie farmid on massitappudega loomadest tühjaks tehtud, töötlevad tööstused (E-Piim) lähevad väliskapitali kätte. Meil ei ole varjendeid. Me pole eriti harjutanud evakuatsiooni. Meil on ametiasutused väidetavalt sõjaks valmis, kuid kindlasti mitte laiem elanikkond, kes peaks teadma, kuidas organiseerida ise vastupanu ja kuidas aidata relvajõudusid. Ja meil pole juba ammu noorte patriootlikku kasvatust (väljaspool Kaitseliitu), küll aga õpetatakse noortele, kuidas sugu muuta ja kuidas poiss käe teise poisi püksi peaks ajama…
Eestis reklaamitakse nn kaitsetahet, millega on asjad samuti nirud. Seda maad kaitsevad kõige kindlamalt ainult eestlased, sest see on nende maa ja neil pole kuhugi minna. Kõigil migrantidel on selleks oma kodumaa ja kui nad juba kord on emigreerunud, siis lähevad nad järgmisesse, rahulikumasse riiki. Ukrainlased ei hakka Eesti eest sõdima – nad ju lahkusid sõja eest kodumaalt. Ja venelastest enamik ei hakka teiste venelaste pihta laskma, nad jäävad pigem kõrvale, paljud aga keeravad ka meie vastu.
Nii et jäävadki ainult eestlased. Kuidas on neil kaitsetahtega pärast meeletuid maksutõuse, pärast kõrgeid elektriarveid, pärast võimupoliitikute mõnitavaid ütlemisi (virisete ennast vaeseks, oletegi paksud, peate vähem sööma, nautisite odavat elektrit jne), pärast teerullipoliitikat Nursipalus ja tuuleparkide ümber… ja valitsemas inimesed, keda toetab 10-13% kogu rahvast ja kes keelduvad mistahes jama eest vastutamast?
Eestlased lähevad sõdima ja ka surema mitte selle kamba pärast, kes peab ennast riigiks, nad on valmis surema lähedaste, kodutanuma, eestluse püsimise, selle “tasase, kullase, kivise, mullase” maalapi pärast ja mitte võimuladviku eest ja nende nimel, vaid nende kiuste.
Aga ka eestlastega pole kõik korras. Nooremaid on kasvatatud rahvusvahelistumise vaimus, nad on saanud “lumehelbekese” kasvatuse ja multikultuurse hariduse, sellega aga patriotismi üles ei ehita. Nooremad põlvkonnad pole valmis raskusteks, paljud ei suuda kaitseväeteenistustki läbida. Ja üha vähem sünnib eesti lapsi ja üha raskem on leida vajalikku arvu kutsealuseid. Sündimuse vähenemine aga on puhtalt riikliku poliitika tulemus.
Kaitsetahtest veel nii palju, et see ei ole absoluutne suurus. Osa mehi läheb ise sõtta, teised mobiliseeritakse, kolmandad üritavad viimse võimaluseni kõrvale hoida, neljandad põgenevad riigist. Nii oli see Ukrainas ja pole vähimatki alust arvata, et Eestis miski teistmoodi on. Aga kaitsetahe võib kaduda ka sõjaraskustes, kui mõnigi mõtleb: miks ma siin vere ja surma keskel vaevlen, kelle või mille eest? Ja kui tuleb meelde Nursipalus kaotatud kodu või Jürgen Ligi põlglikud sõnad, siis ega ole millegi eest elu anda. Aga kui veel Tallinnaski sõda sellise korruptsiooni kaasa toob, nagu Kiievis, siis… või arvab keegi, et see riigiametnik, kelle ettevõte äsja riigihanke “pihta pani”, pole sõjaaja korruptsiooniks valmis?
Reformerakonna, Eesti 200 ja sotside valitsus on ühiskonna ühtsuse täiesti ära pilbastanud. Homoagenda, odavtööjõu sisseränne koos venestamisega, riigivõimu ülesõitmine kõigest ja kõigist, õigusriigi kadumine kaporatuuri varju taha, maksu- ja hinnatõusud, väärtuskonflikt senise traditsioonilise elulaadi ja “liberaalsete uusväärtuste” vahel, võimu kadumine Brüsselisse – kui palju on veel eestlastel midagi ühist, et koos vaenlase vastu minna?
Reformierakond on selle riigi hukutanud.
Uued Uudised
