Ajaleht MK-Estonia küsitles EKRE poliitikut Rain Eplerit seoses energiahindade kasvu ja selle poliitiliste põhjustega. Epleri sõnul on on lahendused olemas ja EKRE on need ka korduvalt välja pakkunud. “Viimane mõistlik energiapoliitikaga seotud otsus, mis Eestis tehti, oli see, kui 2019. aastal Martin Helme kehtestas Eesti Energiale omaniku ootuses nõude tagada 1000MW juhitava võimsuse olemasolu igal ajahetkel,” lausus ta.
Kas hinnatõus on Teie hinnangul poliitiliste otsuste tagajärg?
Jah, suures osas. Elektrihinna tõus ei ole “loodusseadus”, vaid poliitikast tulenev süsteemidisain: Euroopa ja Eesti tema tuules on vähendanud juhitavat tootmist (tuum, söe- ja gaasibaas, kohalikud kütused) ilma, et leiduks samaväärne juhitav asendus, mis on füüsikaliselt võimeline tagama energia kättesaadavust ja taskukohast hinda. Selle tulemus on suurem hinnavolatiilsus, kõrgem süsteemikulu ja suurem sõltuvus imporditud kütusest. Eestis võimendab hinnatõusu see, et me ei ole enam võimelised ise oma energiavajadust katma ning sõltume suure nõudluse ajal impordist.
Viimane mõistlik energiapoliitikaga seotud otsus, mis Eestis tehti, oli see, kui 2019. aastal Martin Helme kehtestas Eesti Energiale omaniku ootuses nõude tagada 1000MW juhitava võimsuse olemasolu igal ajahetkel.
Millised sammud võiksid arveid kiiresti vähendada juba lähiajal?
Kiiret “imelahendust” ei ole, aga on kolm praktilist sammu, mis annavad mõju lähiajal ja vähendavad riski:
1. Juhitava koduse võimsuse hoidmine ja töökindlus
Tagada, et põlevkivipõhine tootmine (jaamade valmisolek, hooldus, kütusevaru) oleks reaalselt kasutatav just talvistel tiputundidel. See vähendab vajadust importida kõrge hinnaga elektrit või sõltuda gaasimarginaalist.
2. Tarbija arve komponendid: võrgutasud ja maksud ajutiselt ümber
Kui eesmärk on arve kiire leevendus, siis riigil on kõige kiirem hoob võrgutasude ja maksukomponentide ajutine korrigeerimine, eriti talvisel tipuperioodil. See ei lahenda süsteemset probleemi, kuid leevendab ajutiselt hinnasurvet.
3. Pikaajalised fikseeritud hinnaga lepingud tööstusele ja suurtarbijatele
Tööstuse konkurentsivõime jaoks on kriitiline hinnastabiilsus. Riik saab toetada raamistikku, mis soodustab juhitava tootmise (ja hiljem tuuma) baasil pakkuda pikaajalisi lepinguid, mitte loota üksnes börsi hetkeseisule.
Kas kliima- ja energiapoliitikat tuleks muuta?
Jah. Energiapoliitika eesmärkide hierarhia peab muutuma: esikohale tuleb seada piisava omamaise juhitava võimsuse olemasolu ja varustuskindlus (sh kriisi- ja sõjastsenaariumis), teisele kohale tööstuslik konkurentsivõime ja riigikaitseline võimekus. Kliimaeesmärgid tuleb energiapoliitika eesmärkidest eemaldada. Praegune lähenemine teeb vastupidi ja see ongi hinnatõusu ning riskikasvu struktuurne põhjus.
Kas odavamate juhitavate energiaallikate roll peaks suurenema?
Jah. Juhitav tootmine on süsteemi selgroog, sest tööstus ja riigikaitse vajavad elektrit kogu aeg, mitte “siis kui ilm lubab”. Juhitamatu tootmine (tuul/päike) võib olla teatud piiratud mahus kütusesäästja, kuid ei asenda vajadust hoida paralleelselt olemas sama suurusjärguga juhitavat võimsust. Eestis tähendab see põlevkivi strateegilise baas- ja reservvõimsusena ning tuumaenergiat kui madala muutuvkuluga baasvõimsuse ambitsioon. Juhitava võimsuse maht peab olema dimensioneeritud tiputarbimise ja kriisistsenaariumide järgi, mitte keskmise tarbimise järgi.
Kui kulukas oleks alternatiivne poliitika riigile?
Lühiajaliselt võib see olla kulukas, sest:
– juhitava võimsuse moderniseerimine ja juurde ehitamine maksab,
– tuumaenergia programm nõuab riigi tasemel raamistikku ja finantsinstrumente.
Aga alternatiiv – ehitada süsteem juhuenergia ümber ja lisada sellele salvestus, võrguehitus, reservvõimsus ning taluda hinnavolatiilsust – on pikaajaliselt oluliselt kallim, sest see nõuab paralleelselt nii juhitavat reservi, salvestust kui ka võrguinvesteeringuid. Põhiküsimus pole “palju maksab”, vaid kas teed investeeringu töökindlasse pikaealisse süsteemi või jääd igavesti maksma kallist elektrihinda ning langed pidevalt rahvusvahelises konkurentsis.
Kas näete pikaajalise energiakriisi riski?
Jah, kui jätkatakse sama loogikaga, kus juhitav tootmine väheneb, juhuenergia osakaal kasvab ja eeldatakse, et salvestus või turumehhanism suudab kompenseerida füüsikast tulenevaid piiranguid. See loob volatiilsuse ja haavatavuse, eriti talvel. Eestis lisandub risk, et välisühenduste rike või geopoliitiline šokk teeb importelektri kas väga kalliks või osaliselt kättesaamatuks. See on süsteemne risk, mitte ajutine “turu kõikumine”.
Milline arengustsenaarium on lähiaastatel kõige tõenäolisem?
Kuni riiki juhivad praegu võimul olevad poliitilised jõud, on kõige tõenäolisem rapsiva ja eesmärgistamata energiapoliitika jätkumine:
– juhuenergia lisandub edasi, kuna ideoloogia ja kehtiv poliitiline raamistik toetavad seda,
– juhitava tootmise lisandumist ei toimu, olemasolevad võimsused amortiseeruvad,
– hinnad jäävad volatiilseks, eriti talvel ja kriisihetkedel.
Kui soovitakse teist stsenaariumi—stabiilset ja tööstussõbralikku hinda—tuleb teha teadlik pööre: seada juhitav võimsus ja kriisivõimekus esikohale, ning käsitleda tuult-päikest rangete ülempiiridega kütusesäästjana, mitte eesmärgina. Loodetavasti toovad selle muutuse 2027. aasta valimised.
