Mäletate seda irvitamist, mõnitamist ja vandenõuteoreetikuteks tembeldamist, kui EKRE hakkas rääkima nn süvariigist – ja praeguseks on selle olemasolu tunnistanud suuremal või vähemal määral nii peavoolupoliitikud kui ka -meedia.
Tegelikult on süvariigi olemasolu välja tulnud reaalsete sündmuste kaudu: prokuratuur teeb poliitilise taustaga näidishukkamisi; kapo võtab käsile “valed inimesed”; kohtutes hääbuvad kõik asjad, mis algatatakse riigivõimu vastu (e-valimiste vaidlustamine); võimupoliitikuid kaitseb ringkäendus, võimaldades neil vastutamatult valitseda jne.
Kõik see näitab, et riigis on mingi sisering, mis koosneb pikajalistest võimuerakondadest, ametkondade ametnikest, jõustruktuuride töötajatest, kõigist pikka aega ametis olnutest, kes on ennast sisse söönud, kelle käes on võim, info (sealhulgas kompromiteeriv materjal), mõjutusvahendid, seaduse kaitse, pluss tasuv ja soe töökoht.
Üldjuhul arvatakse, et süvariik on tingimata paha, aga alati ei pruugi olla – kuid enamasti on. Need on inimesed, kes teevad igapäevatööd, sageli vajalikku, aga paraku on nende käes võimsad mõjuhoovad ja väga sageli kasutavad nad neid mitte riigi ja ühiskonna, vaid enda ja mingi kliki huvides. Kui võimu juures on pahelised inimesed, kasutavad nad kõiki võimalusi ära, et hoida oma “sooja kohta” ja elimineerida need, kes seda ohustavad.
Süvariik ei ole demokraatlik nähtus, sest selle üle puudub tsiviilkontroll, ta on ühiskonna sisemine vähkkasvaja, mis neomarksismist nakatunud ühiskonnas vohab eriti jõudsalt. Üks süvariigi ohvritest nimetas hiljuti meedias kapot KGB-ks ja sellel on tõsine iva sees. Me näeme, kuidas prokuratuur rikub inimeste elusid, sest nende “töö” lõpeb sageli süüdistatava õigeksmõistmisega, aga aastatega on hammasrataste vahele jäänud inimesed igas mõttes ahervaremeteks muudetud. Süvariik tähendab totalitarismi.
Praegu kõlab häirekell nn Parempoolsete partei suunal, selle nn prokuröripartei eesotsas on ekspeaprokurör Lavly Perling, kel on suured poliitilised ambitsioonid, laialdased sidemed süvariigis, ohtralt siseteavet ja väidetavalt parasjagu kättemaksuhimu. Sellise inimese sattumine peaministriks oleks demokraatiale suur oht.
EKRE-l on alati õigus ja on ka hoiatustes süvariigi eest. Eks ta on ise ka nende viha alla sattumist tunda saanud, kasvõi kaporatuuri võimupöörde või Kert Kingo represseerimise kaudu.
Uued Uudised
