Kui me vaatame põllumajanduse poole pealt, siis tegelikult oleme olukorras, kus mäng käib elu ja surma peale. Võib-olla esmatasandi tootmise osas me oleme konkurentsivõimes, kuid sealt edasi liikudes piimatoodanguga, mis on meil üle isevarustatuse taseme, töötlemise pool, seal me jääme jänni.
Meil on ju omal kogemus olemas selles osas, et kui oli koroonakriis ja piirid läksid kinni, siis meie piim, mis liigus Leetu, jäi piiril seisma. Kui meil tekib mingi kriisisituatsioon ja piirid kinni lähevad, siis pole meil selle toorpiimaga otseselt midagi teha. Piimatoodangus oleme me üle isevarustatuse taseme, samuti veiseliha tootmises, samas alla isevarustatuse taseme oleme sealihaga tootmisega, kus me selle suvega kukkusime 74%-lt 40% peale seoses sigade Aafrika katkuga, kus läksid hävitamisele mitmed farmid. See ongi tulemus.
Nüüd peaks valitsus kiiremini ja otsustavamalt leidma lahendused, kuidas taastada esmalt esialgne olukord ehk seakasvatuse puhul tase 75% kanti ja edasi liikuda selleni, et jõuda 100% isevarustatuse tasemeni.
Teravillaga me oleme samamoodi üle isevarustatuse taseme, samas teravili ise meid ei tee söönuks. Eestis on teravili olemas, samas jahu ja makarone tehakse Lätis. Me peame sealt teravilja välja viima, et saada vastu makarone.
Samas meie laovarudes toiduaineid ja valmiskaupa ei ole. Meil on ainult tooraine teravilja näol Et saada toodangut, me peame selle Läti viima. Seal tehakse sellest makaroni ja siis tuuakse tagasi. Kõige suurem probleem on meil puu- ja köögiviljaga. Kartulitootmine tõmmatakse igal aastal kokku. Köögiviljandus samamoodi. Tulevad tagasi ajad, kus pered, kellel on aialapp, hakkavad endale kasvatama toitu, olgu selleks siis kartul, porgand, peet või kaalikas. Inimesed on leidlikud. Praegu ollakse mugavustsoonis.
Eesti inimene arvab, et toit tuleb poest. Põllumajandustootja väärtustamine valitsuse poolt võiks olla suurem. Põllumajandustootjate arvamusega arvestamine on väga oluline.
Olles rääkinud tootjaorganisatsioonidega, nt Põllumajanduskaubanduskojaga, Talupidajate Keskliiduga, siis minule jääb paraku mulje, et nende suhtlusviis valitsusega käib vaid kirja teel. Ei ole selliseid jõulisi aktsioone, ei näidata välja oma meelsust ja pahameelt valitsuse vastu, et nende tegevust ei hinnata. Hetkel ma ei tea, mis on selle põhjuseks, aga paraku tänavatele ei tulda.
Kui me räägime meeleavaldusest või enda nähtavaks tegemisest, siis ma olen mitme inimese käest küsinud, millal oli viimane kord, kui põllumehed olid Toompeal ja näitasid oma meelsust ja oma ühtehoidmis tunnet. Aega on mööda läinud palju! Ja ma võin täpselt öelda, kuupäeva ja kellaaja ka, see oli 10. detsember 2019, kui mina sain maaeluministriks. Siis oldi Toompeal väljas 5 miljoni euro suuruse topp-upi lisaraha pärast.
Seitsme aastaga on põllumeestelt ära võetud 50 miljonit! Minu küsimus on, et kus te nüüd olete? Miks te ennast ei näita? Ei näita, et põllumajandus ja põllumehed on Eesti riigile olulised?
Siin on tegemist ka killustatusega. Teraviljakasvatajad ja piimatootjad ütlevad, et me saame hakkama, seatootjad ütlevad, meil on katku värk, mis me siin ikka protestime, et see on niisugune force majeure, kelle vastu me protestime? Üksmeelt ei olegi, sest igaüks sekeldab oma sektoris. Ja seni, kuni igaüks oma sektoris hakkama saab, mis ma siis ikka lähen? Mine sinna protestima ja virutatakse sulle mingisuguseid PTA ehk Põllumajanduse- ja Toiduameti kontrollid kaela, leitakse sul mingisugune listeeriabakter ja pannakse tootmine arvamata ajaks seisma. Ma saan täitsa aru, et inimesed teatud alalhoidlikkusest arvavad, et seni, kuni päris hauda ei ole aetud ja mulda peale ei ole kaevatud, ei hakka vastu hakkama.
Paraku see nii on, et põllumees ja eestlane üldse on hästi alalhoidlik. Kuidas öeldakse, et pane aga lauakoormad õlgade peale,põlved vajuvad korraks nõksu ja liigud ikka edasi.
Nii kaua, kui vasta maad ei ole, ei hakka midagi toimuma. Teistpidi võib öelda, et elu ei ole ikka nii kehv, et me peaksime tulema ennast näitama ja oma nõudmisi selgelt välja ütlema. Uue perioodi Euroopa Liidu rahastusega on probleeme. Kas see toob põllumehed tänavatele oma tugevust ja ühtsust näitama? Ma tahaksin seda loota.
Praegu ostetakse Eestis maad kokku. Need on spekulandid. Praegu ostavad nad kokku tootmist, et hiljem kogu komplektina maha müüa. Kõige kurvem on muidugi pereettevõtete kinni panek. Pereettevõte on kõige paindlikum tootmisvorm, kes suudab reageerida erinevatele Kriisiolukordadele ja turusituatsioonidele paindlikult, et elus toimida, elus püsida. Suurettevõtte puhul on seal töölised, farmijuhatajad, töökodade juhatajad, teraviljakasvatuse juhid. Nendel on igaühel oma nišš. Seal ei pruugi turule reageerimine nii kiire olla. Aga maafondi liikumine, suurtootmise kätte võib tulevikus tulla probleemiks.
Lõpuks määrab praegu hind. Kui kõrge hinnaga ostetakse maa ära, siis on see probleem. Koondumine suuremate kätte ei ole tulevikus kõige parem.
EKRE oli valitsuses, kui me alustasime varude keskuse loomist. Tolleaegne idee oli hoopis teistmoodi. Meil oli plaanitud, et Varude Keskuse Nõukogus oleks toidujulgeoleku eest vastutav minister ehk siis tolleaegne maaeluminister. Praegu see nii ei ole. Tänase ministri jaoks käib see teema täiesti üle pea, mis on väga kahetsusväärne. Praeguse ministrina on kõige kurvem, et ta ei ole ka huvi tundnud, kuidas on varude seis, toidujulgeoleku käekäik.
Ma mäletan, et minister olles mu nõunik käis läbi varudena kirjas olevad laod. Ilmses, et Ja sealt, et meil olid makaronid kirjas, kuid makaronid asusid Lätis. Samas makaroni jaoks olev jahu oli omakorda Eestis.
Meil ei ole ka kriisireservi. Selle loomisest vainult räägitakse, aga mida ei ole on kriisireserv. Eesti riigis on nädalaks ajaks kümnele protsendile inimestele.
Arvo Aller, Riigikogu aseesimees, endine maaeluminister (EKRE)
