“Ütlen ausalt, et ma ei ole kunagi unistanud Hamleti rollist. Ei ole osanud unistada. Kui lavakunstikooli sisse astudes vanem kursus meid kaamera ette pani ja küsis, mis on unistuste roll, siis mina vastasin, et kuueaastane väike tüdruk. See mulle pähe tuli ja seda rolli ma nüüd ootan,” muheles Ursel Tilk, kes kehastab Eesti Draamateatri lavale jõudvas lavastuses “Hamlet” nimitegelast.

Tilga sõnul oli suur rõõm, et rollipakkumine tuli just Rainer Sarneti poolt, kes oli ka mängufilmi “Nähtamatu võitlus” režissöör. “Filmil ja teatril on erinev dünaamika. Filmis teed ka proove, aga ühe päeva jooksul saad mitu asja purki, ja neid sa rohkem ei puutu. Teatris võib ühe stseeniga kolme kuu jooksul palju muutuda. Saad aru, et see stseen on meil käes, aga järgmine kord pöörad selle teistpidi.”

“Rainer on ikka sama mänguline ja see tema katsetuslikkus, mida ma ka filmis kogesin, on teatris veel rohkem võimendatud,” tõdes Tilk. “Ma väga usaldan Rainerit ja naudin temaga koostööd.”

Vahel jookseb Tilk proovides ka kinni. “Punnid ja punnid, tunned, et sees juba vaikselt mädaneb ja hea meelega jookseks garderoobi ja oleks seal. Üks neljatunnine proov on paras emotsionaalne karussell, see võib teinekord läbi võtta küll,” nentis Tilk.

Tilk tõdes, et “Hamlet” püüab leida vastust küsimusele, kuidas maailmas, mis õhutab kättemaksule ja vihale, leida hingerahu. “Ka küsimus, mis on mulle inimesena lubatud, et ma oma hinge ei rikuks. See on üks peamisi küsimusi. Seal on ka palju alaküsimusi, näiteks, kas võitu saab armastus või õiglus.”

Oma abikaasa Doris Tislariga Tilk teatrilaval koos mänginud ei ole, küll aga oli neil üks ühine stseen mängufilmis “Must auk”.

“Ma olen enda kallal tööd teinud ja katsun ennast rohkem avada. Tavaliselt Doris enne esietendust ütleb, et tal pole õrna aimugi, mis saama hakkab, sest kodus olen ma suhteliselt vait ja ei hakka proovist platrama. Ütleme nii, et mina olen rohkem see kuulaja ja peegeldaja talle,” sõnas Tilk.

“See, mille poole ma püüdlen, on see, kuidas teha kõike kergemalt. Näitlejatel on kombeks endas pidevalt kahelda. Mitte selles mõttes kergemalt, et ma oma pühendumist või panust ja ka kohalolekut või intensiivsust vähendaksin, vaid see kergus on peas, et ma ise kõike liiga tõsiselt ei võtaks. Kui hakkad midagi liiga tõsiselt võtma, hakkad kinni kiiluma,” tõi Tilk välja.

Teatritööle vaheldust otsib Tilk õues viibimisest. “Õues käimine sellise fantastilise talvega päästab mind palju. Nädalavahetusel kodus olles tatsun vähemalt tund aega õues või lähengi metsa kolama, tekstiraamat käes. Ja muidugi sõpradega koos saunas käimine või noolemängu mängimine on kohad, kus aju puhkab ja süda rõõmustab.”