Põnev lugu Taani printsist, keda isa vaim ässitab kätte maksma mõrvarist onule, on teatri tüvitekst, mis kubiseb tuttavatest fraasidest. Sajandeid on küsimus olla või mitte olla inspireerinud teatri- ja filmitegijaid seda ikka ja uuesti tõlgendama. Keset meie liigestest logisevat maailma kõlab tekst taas väga ajakohaselt.

“Räägitakse, et enam ei ole need väärtused, nüüd on uued väärtused ja seesama Hamleti lugu sellest räägibki või vähemalt tuletab meelde, et need väärtused, millest vanaemad ja emad räägivad, mis on vanades tekstides, pühakirjades, see, et tuleb hea olla, andeks anda, armastada, halastada, et need asjad ju püsivad,” ütles lavastaja ja helikujundaja Rainer Sarnet.

Idee tuua välja üks “Hamlet” sündis Sarnetil Tokyos kabukiteatri etendust vaadates.

“Seal oli just selline vaimu lugu või ghost stroy ja ma hakkasin mõtlema, et mis võiks olla Euroopas selline ghost story ehk vaimu lugu, ja siis tuli pähe, et see on ju Hamlet,” ütles Sarnet.

“See ei ole puhas kabuki, see ei ole puhas Georg Meri tõlkes Shakespeare, ma loodan, et see on selles mõttes midagi uut, selles tähenduses, et kui eesriie läheb lahti, siis selleks kolmeks ja pooleks tunniks tekib mingi väike oma maailm,” ütles Ophelia osatäitja Teele Pärn.

“Meie keskendusime just sellele, mis on seotud Hamleti isa ja sellest lähtuva kättemaksu ja armastuse teemaga, et Hamletis on tegelikult kaks inimest, on armastaja-palvetaja ja tapja ning need kaks poolust ehk isa vaim, mis justkui käivitab temas tapja ja teises pooles on Ophelia ja ema ning selle kahe liini vahel liigub Hamlet. Et tegelikult seesama küsimus, kas meil on õigus tappa, millal meil on õigus tappa, et need on ikkagi veel vastamata ja need on igavesed küsimused, neil ei ole väga lihtsaid vastuseid,” ütles Sarnet.

Lavastuse on kujundanud Laura Pählapuu ja Priidu Adlas, koreograaf on Eve Mutso. Elava muusikaga saadab Vivi Maar.