Enam kui 20-aastase juhtimiskogemusega arengupartner Age Leedo on oma töös märganud korduvat mustrit: probleem ei ole eesmärkide puudumises, vaid küsimustes, mida küsitakse liiga vara ja sageli automaatselt: „Nende tulemusel liigub fookus tegevustele, mitte mõjule. Enne kui inimene või organisatsioon jõuab mõista, kus ta tegelikult on, ollakse juba otsustanud, kuhu minna.“

Aasta alguse paradoks: uus algus vanades mustrites

Aasta algus on täis uusi eesmärke, visioone ja lubadusi. Probleem ei ole neis endis, vaid ajastuses. Kui küsimused keskenduvad kohe uuele, jääb vana läbi töötamata. Nii kanduvad eelmise aasta lahendamata pinged ja otsustamatus uude aastasse – ainult uue nime ja kõrgema ootusega.

Isiku tasandil loob see olukorra, kus inimene tunneb end hõivatuna juba jaanuaris. Kalender täitub kiiresti ja tegevusi on palju, kuid päeva lõpus on tunne, et olulised teemad ei ole siiski edasi liikunud. Probleem ei ole selles, et tööd oleks liiga palju, vaid selles, et tegevused ei allu selgele loogikale.

Siin muutuvad kasulikumaks teistsugused küsimused: Milline probleem minu töös vajab sel aastal fookust ja lahendamist? Milliseid tegevusi teen ma edasi ainult seetõttu, et olen neid alati teinud? Millist otsust olen seni vältinud? Need küsimused ei luba uue aasta eufooriasse peituda.

Loobumine võib olla juhtimise kõige raskem otsus

Sageli on just loobumine see koht, kus tekib sisemine vastupanu. Aasta alguses tundub, et veel on liiga vara millestki loobuda. Ometi on risk hoopis see, kui jätkad sama mustrit uue nime all. Inimene võib olla väga hõivatud, aga ilma teadliku valikuta liigub ta ikkagi täpselt samas suunas nagu varem. Juhi tasandil võimendub see muster veelgi. Aasta alguses käivituvad korraga mitmed uued algatused, räägitakse koostööst ja uuest hooajast, kuid vastutus muutub häguseks.

Alati ei ole vaja uusi tööriistu