Kolmapäeval võeti Riigikogus arutlusse Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud piiriülese asendusemaduse keelustamise seaduse eelnõu, mida tutvustas Anti Poolamets.
“Lugupeetud saadikud! Lugupeetud Eesti avalikkus! See eelnõu mõtleb tulevikule ja paraku ka olevikule. Eelnõu eesmärk on keelustada Eestis piiriülene asendusemadus.
Kõigepealt tuleb öelda, et asendusemadus ise on Eesti õigusruumis keelatud. Ent reaalsus on see, et asendusemadus ehk surrogaatlus on tänapäeval äärmiselt piiriülene tegevus. Tihtipeale juhtub nii, et kui ühes riigis lähevad olud ebasobivamaks ja riik otsustab sekkuda sellesse jõhkra inimkaubanduse vormi, siis kolivad teenust pakkuvad firmad väga kiiresti järgmisse riiki ja ka asendusemad ise hakkavad sellesse riiki minema ja surrogaatema teenust pakkuma. Nii et meie eesmärk on selle eelnõuga ühte halli ala reguleerida.
Mul on hea meel, et Eesti Vabariik on väljendanud oma suhtumist eitavalt sellisesse jõhkrasse naiste ekspluateerimise vormi nagu surrogaatlus. Kui me vaatame rahvusvahelisi õigusakte, siis on selle kohta võetud ka tõsiseid seisukohti. Lisaks on oluline, et mitmed Euroopa riigid on rangelt keelanud asendusemaduse ehk kehtestanud täieliku asendusemaduse keelu, nagu Šveits, Norra, Saksamaa, Prantsusmaa ja teised. Need riigid lähtuvad seisukohast, et surrogaatemadus rikub inimväärikust ning ohustab naiste ja laste õigusi. Rahvusvaheline kogemus näiteks Ukrainast ja Gruusiast näitab, et asendusemadus kahjustab naiste ja laste õigusi. Paraku on mõtlemisaineks see, et mitmed USA osariigidki pakuvad võimalust, et asendusema raha eest sünnitab.
Majanduslikult haavatavad naised nõustuvad tihtipeale rasedust kandma tasu eest, sageli piiratud arusaamisega oma terviseriskidest ja omaenda õigustest. Tegu on olukorraga, kus keha ja viljakus muutuvad kaubaks, mis on vastuolus inimväärikuse põhimõtte ja paljude teiste eetiliste põhimõtetega. Surrogaatemadel esineb rohkem tüsistusi, samuti sünnitusjärgset depressiooni. Pärast lapse loovutamist tekib naistel sageli emotsionaalne trauma või süütunne.
Lapse kaubastumine ja inimkaubandus – need on märksõnad, mis saadavad surrogaatlust. Piiriülese surrogaatluse korral on dokumenteeritud juhtumeid, kus lapsi on käsitletud kui lepingulisi tooteid. Sellised praktikad on väga lähedased inimkaubanduse definitsioonile ehk Palermo konventsioonis sisalduvale. Asendusemaduse rahvusvaheline reguleerimatus suurendab ohtu lapsele ja sünnitajale. Eelnõu lähtub ka sellest, et lapsel on õigus teada oma bioloogilist päritolu ja säilitada side sünnitanud emaga vastavalt ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklitele 7 ja 8. Asendusemaduse keeld vähendab majanduslikku ja sotsiaalset survet haavatavatele naistele ning takistab nende tervise kommertsialiseerumist.
Eelnõu suurendab õigusselgust, vähendab halli tsooni pereõiguses ning aitab vältida vaidlusi rahvastikuregistris ja kohtus. Eelnõu eesmärk on laste ja naiste õiguste kaitse ning inimkaubanduse takistamine.
Kahjuks tänapäeval nii ei ole. Eesti Vabariigis, võiks öelda, reklaamitakse inimkaubandust väga paljudes eraõiguslikes meediaettevõtetes ja paraku ka rahvusringhäälingus. Me mäletame hiljutist skandaali, kui Rein Veidemann võeti maha rahvusringhäälingu nõukogu esimehe kohalt, sellepärast et ta oli hämmingus laste ostu eksponeerimisest Eesti Televisioonis, võiks öelda, et selle ülistamisest. Ma olengi hämmingus, kuhu on Eesti kultuur omadega jõudnud, sest see lasteäri või selle lapsi ostnud Haber-Pilleri paarikese eksponeerimine on olnud täiesti mõõdutundetu. Pereajakirjade kaanel, ajalehtedes üle kahe lehe intervjuud, meedias – kuidas teil läheb, kuidas see lastekaubandus on edenenud? Kas oli tore, kui palju maksis ka, kuidas lepingu täitmine edeneb? Ehk selline äärmine künism, mis vohab avalikus ruumis. Ja see finaal oli tõepoolest, kui me nägime, et ERR tegeleb nii-öelda ERR-i seaduse täitmisega omamoodi ehk mittetäitmisega. Ka see on üks näide, miks me täna jõuame ERR-i erastamise eelnõu juurde, sest ERR lihtsalt ignoreerib omaenda seadust. Ja kas sellisele organisatsioonile saame me enam maksta rahva raha üle 40 miljoni igal aastal?
Läheme edasi. Esiteks, ma kiidan arutelu, mis toimus õiguskomisjonis. Oli palju sõnavõtte ja palju huvitavaid tähelepanekuid. Sellest räägib komisjoni esindaja. See tähendab, et see teema puudutab.
Lähen edasi. Mul on üks hämmastav näide, mis hiljuti oli minu enda elamuseks filmi vaadates. Nimelt, äsja meil oli Tallinnas Docpoint, mis oli üsna rahvarohke. Ma käisin vaatamas dokumentaalfilmi “Üheksakuine leping” Gruusia režišöörilt Ketevan Vašagašvililt. See dokumentaalfilm käsitleb surrogaatemadust väga lähedalt ja kompromissitult, just sünnitaja vaatenurgast.
Ja mis siis juhtub? See ahel, kuhu peategelane Žana, 30-aastane kassapidaja, satub, on nagu klassikaline inimkaubanduse põrgu. Kohe tekivad pärast lapse sünnitamist vaidlused lepingute, agentuuride ja tellijatega. Žana ütleb, et jah, mul oli ju suuline leping, ja selle peale helistab ta agendile, kes karjub ta peale ja sõimab ta kõige räigemate sõnadega läbi. Agendi eesmärk oli see, et laps sünniks illegaalselt ja ta saaks toimetada edasi selle lapse vaikselt Inglismaale. Ei kujutagi ette, millised juriidilised menetlused Inglismaal oleksid edasi tulnud, kuidas see laps legaliseerida. Kuidas Žana, neljandat korda surrogaatema lühikese aja jooksul, tal on viies keisrilõige, tõesti südamepõhjast tahab oma bioloogilist last aidata, saada haridust. Žana ise oli oma lapsega kodutu. Ja kui seesama režišöör rääkis tema loost, siis kaastundlikud Gruusia inimesed leidsid talle kodu. Kusjuures tegu oli saatuse hammasrataste vahele jäänud naisega, kes oli kodutuks jäänud selle tõttu, et ta oli riigisiseselt ümberasustatud isik.
Me nägime, kuidas hävitati Karabahhia, põline, mitu tuhat aastat oma põlisel kodumaal elanud rahvas lühikese ajaga. Kui palju me nägime protesteerimist selle põlise kristliku rahva hävitamise pärast. Unustatud. Nii et Žana oli just nimelt see haavatav naine. Ma nägin, kuidas vaatajad kangestusid, kui oli see hetk, kui Žana läks viimast korda sünnitama, helistas oma tütrele. Ja arstid ütlesid, et tal on suur risk surra. Ehk naine, kes tahtis oma lapsele parimat, oleks võinud oma 15-aastase tütre hoopis vastu oma tahtmist üksinda jätta kõigi maailma riskide ja külmade tuulte kätte. Aga ta oli kange naine ja kui ta sellest dramaatilisest olukorrast välja tuli, lohutas ta jälle oma tütart, et ma tegin kõik sinu pärast.
Aga tegelikult on selliseid olukordi tuhandeid ja tuhandeid, kus naised võtavad riski oma haavatavuse pärast. Ja seesama suurepärane Gruusia režišöör ütles, et ta näeb tihti Gruusia haiglates rasedaid naisi ja kui ta näeb, et see naine ei ole Gruusia päritolu, siis ta teab, et 90 neist on välismaalt tulnud asendusemana sünnitama. See on tema hinnang. Ehk see ongi jällegi näide massilisest inimkaubanduse turismist. Tõsi, nemad ei ole ise inimkauplejad, vaid inimkaubanduse ohvrid.
Jah, sellele ei olegi lihtsat vastust, kuidas kaitsta ohvreid nii, et nad sinna sõlme ei satuks. Sest me peaksime hoidma ära ka olukorrad, kus asendusemadus rändab mööda riike. USA osariikides on paljudes üldse reguleerimata asendusemaduse teema, aga mõnes on see üsna selgelt lubatud.
Mida veel? Seesama veel kord, sest see näide oli nii suurepärane, nii korduv. Režišöör seletas, et on juhtumeid, kus tuuakse Indiast naisi, pannakse nad lihtsalt luku taha, võetakse ära passid ja siis öeldakse, et nüüd me võtame teilt munaraku või mõni hakkab seal lukku tagasi teenima oma reisiraha asendussünnitajana. Žana maksti 16 000 dollarit, mis talle sularahas peo peale anti ja mille ta pani oma sahtlisse. Aga räägitakse, et ettevõtted teenivad mitusada tuhat vaheltkasumina. Räägitakse, et on juhtumeid, kus need summad on sellised, mis ei võimalda isegi nendel emadel tervisekahjudest taastuda. Neil ei ole ju tegelikult normaalset tervisekindlustust nende riskide maandamiseks.
Nii et kui me vaatame edasi, siis ÜRO inimõiguste komitee on rõhutanud, et riigid peavad kaitsma naiste vaimset ja füüsilist tervist, vältima praktikaid, mis võivad põhjustada pikaajalist kahju. Asendusemadus eirab raseduse ajal tekkivat emotsionaalset ja psühholoogilist sidet. Praktika eeldab, et naine suudab raseduse ajal mitte luua sidet lapsega ja loovutada laps kohe pärast sündi. Aga see eeldus on vastuolus nii meditsiinilise kui ka psühholoogilise teadmisega raseduse mõjust naise vaimsele tervisele.
Mul on üks juhtum, millest mulle räägiti, kus Eesti naine läks hulluks pärast asendusemadust. Ta lasi ennast meelitada sellesse skeemi ja varises pärast seda emotsionaalselt kokku. Kui palju me veel sellega seotud oleme? Sellelsamal filmi esilinastusel tuli huvitav teade, et Eesti günekoloogi haridusega inimesi on Gruusias sedasama praktikat arendamas. Ehk nii nagu asendusemad sõidavad mööda maailma ringi, et teenust pakkuda väga erinevatele gruppidele, teevad samamoodi arstid. Üks kummaline lugu, ehk keegi mäletab, oli see, kui Presidendi Kantselei ülem Jaanus Pikani pakkus seda teenust välismaal. Eeldan, et seal riigis oli see juriidiliselt legaalne, aga sellegipoolest, see asi ei ole meist sugugi kaugel.
Korraks veel näiteid, kuidas on näiteks Ühendkuningriigis, kus on lubatud niinimetatud altruistlik asendusemadus, milleks peab olema kohtu kinnitus. Portugalis on lubatud ka erandina altruistlik asendusemadus, mis ei ole ärilisel eesmärgil lapse sünnitamine. Aga näiteks Ukrainas on kommertslik lepingupõhine asendusemadus siiani minu andmetel lubatud.”
