Samas ei olnud mu elus tugev, igapäevaselt kohalolev meesroll. Isa käis küll sünnipäeval, tõi kingitusi ja oli olemas, aga päris sügavaid jagamist polnud. Ja ausalt? Ma ei tundnudki, et mul sellest justkui puudu oleks.
Üks eredamaid mälestusi lapsest on see hetk, kui ma tahtsin Barbie-nukku ja sain hoopis Keni. Mäletan, kui pettunud ma olin. Väike asi, aga jääb meelde. Samamoodi lasteaias – tüdrukud said ehtetegemise komplekte, poisid autod. Mina tahtsin ehteid teha ja tundsin kohe, et see on vale. Sellised hetked kujundavad sind rohkem, kui arvatagi oskad. See tunne, et sa ei peaks olema see, kes sa tegelikult oled, jäi pikaks ajaks sisse ja mõjutas, kuidas ma end väljendan ja kellega julgen lähedust luua.
Tundeid näidata on mul alati raske olnud. On hetki, kus tahaks lihtsalt öelda, mis mulle päriselt meeldib, aga jään vait, sest see ei tundu „mehelik“. Eriti hetero meeste seltskonnas tunnen tihti, et olen kuidagi valvel. Ma ei tea kunagi, kuidas nad mind vastu võtavad või mida nad minust arvavad. Ja see paneb mind vaikima ja endasse tõmbuma. Mõnikord isegi füüsiliselt – näiteks võtan enne mõnda teatud ust sisenedes korvarõnga ära või muudan kehakeelt nii, et see oleks võimalikult neutraalne.
On hetki, kus tahaks lihtsalt öelda, mis mulle päriselt meeldib, aga jään vait, sest see ei tundu „mehelik“
Pole mingi teadlik otsus, pigem mingi vana harjumus, mis lapsepõlvest kaasa tulnud. Aga iga kord, kui julgen olla mina ise, tekib mingi kergendus. Vanemaks saades olen õppinud seda teadlikumalt juhtima ja end lubama ka keerulistes olukordades vabana tunda.
Mis on meheks olemise juures kõige olulisem? Tugevus. Aga mitte see „ei tunne midagi“ tüüpi tugevus, mida mõned meestelt ootavad, vaid päris tugevus. Olla olemas oma pere jaoks. Olla tugi väiksele õele ja vennale. Olla inimene, kellele saab loota. See, et ma olen gei, ei tee mind kuidagi vähem meheks. Vastupidi – see on õpetanud mind olema tähelepanelikum, hoolivam ja avatum. Tugevus ei tule sellest, kui hästi ma oma haavatavust peidan, vaid sellest, kui julgen seda näidata.
Raskem osa on ühiskondlikud ootused. On asju, mis mulle meeldivad ja mida mõned peavad feminiinseks. Mõnikord tuleb sees väike kramp, nagu peaksin ennast korraks tagasi hoidma, et „sobida“. Aga meheks olemine ei ole värv, mänguasi ega hobivalik. See ei ole kitsas koridor, kus kõik peavad ühesugused olema. Mehelikkus on see, et saad olla sina ise, ka siis, kui see ei sobitu kellegi teise ettekujutusega.
Mehelikkus on see, et saad olla sina ise, ka siis, kui see ei sobitu kellegi teise ettekujutusega.