Tõlkijad on need, kes liiguvad vaikselt kultuuride vahel ja teevad nähtavaks selle, mis muidu jääks keelepiiri taha. Läti kirjandus on eesti keeles olemas suuresti tänu väga pühendunud tegijatele. Selles intervjuus räägib üks neist oma teekonnast läti keeleni, tõlkimise käsitööst, auhindade paradoksaalsusest ning Eesti ja Läti kultuurivälja erinevatest rütmidest.
Lätlased on küll üleaedsed, aga läti keel ei ole meil kuigi laialdaselt levinud. Kuidas sina läti keeleni jõudsid?
Läti sõnaraamat oli mul juba varajasest lapsepõlvest. Tahtsin seda väga, sest tahtsin aru saada, mida läti televisioonis räägitakse. Kui esimest korda Lätti läksin, oli sõnaraamat mul kaasas, et vajadusel tänaval nähtud sõnade tähendust järele vaadata. See kõik oli siiski pisiasi võrreldes sellega, mis juhtus 2009. aastal.
Mida murrangulist tõi 2009. aasta?
Siis toimus Kristjan Jaak Petersoni ja Eduard Veidenbaumsi auks jalgsimatk Riiast Tartusse. Veidenbaumsi muuseumis anti meile kaks tema teksti eesti keelde tõlkida ning mulle kõlas tema luule peaaegu nagu minu enda oma. Sealt alates hakkas Veidebaumsi luule tõlkimine mind järjest rohkem huvitama. Järjest leidsin tema uusi tekste ja muudkui tõlkisin. Läti luuletõlkija ja filoloog Guntars Godiņš vaatas tekste aeg-ajalt oma kogenud pilguga üle. Nelja aasta pärast saigi luuleraamat valmis. Lõpuks juhtus isegi nii, et mul oli Veidenbaumsi luuletusi rohkem kui Veidenbaumsil endal.
Kes selle matka korraldas?
See oli Andra Teede projekt. Kui ma Andrat näen, siis tänan teda alati selle korraldamise eest. Sellel projektil on väga konkreetne tulemus: kõik see, mida ma praegu teen. Võib öelda, et ilma selle projektita ei oleks minust läti keele tõlkijat saanud. Kõik oleks olnud hoopis teistmoodi.
Nii et 2009. aastal ei osanud keegi arvata, et 2026. aastaks on Margus Konnula rind tõlkeauhindu täis?
See oleks olnud puhas huumor – umbes sama, nagu öelda, et saan viieteistkümne aasta pärast Nobeli preemia.
Milliseid preemiaid oled Läti poolelt saanud?
On Balti Assamblee medal (2024), see on üle kolme riigi antav tunnustus. Samuti Läti presidendi orden (2019). Olen saanud Laligaba ehk läti kirjanduse aastapreemia (2024) eripreemia – läti kirjanduse tõlkijatele ei ole eraldi preemiat, kuid igal aastal antakse välja eripreemia, mis on sisuliselt vabaauhind ning vahel otsustatakse see anda just tõlkijale. Veel Eduard Veidenbaumsi preemia (2017), mida antakse tegevusele või raamatule, mis vastab Veidenbaumsi vaimule. Ilmselt ainsa mittelätlasena olen saanud ka Dzintars Sodumsi preemia. See ei olnud mitte tõlkimise, vaid minu lätikeelse raamatu eest, millest osa on tõlkinud Guntras Godiņš ning umbes kolmandik on minu enda lätikeelsed luuletused. See on vahva preemia, sest seda antakse kiiksuga raamatutele. Sodums ise oli samasugune omamoodi tüüp. Muide, tema on tõlkinud läti keelde Joyce’i raamatu “Ulysses”.
Kas need preemiad on tulnud üllatusena?
Tavaliselt on nii, et sealt, kust arvad preemia tulevat, seda ei tule – ja tuleb hoopis mujalt. Veidenbaumsi preemia mitte niivõrd, sest olen tema loominguga väga spetsiifiliselt tegelenud. Ülejäänud on olnud pigem ootamatud. Näiteks ma ei teadnudki, et Eesti Kultuurkapitalil on olemas mõttekirjanduse tõlkeauhind. Olin nomineeritud Alvis Hermanise raamatuga “Päevik” ja see tuli täiesti ootamatult. Viimased kaks aastat on ilmunud ka luuletõlke antoloogiad ning olen olnud nomineeritud August Sanga luuletõlke preemiale – mõlemal aastal Anna Auzina luulega (“Kuskil karjamaal põõsas on pesa”, 2023; “Teadvus”, 2024). Auhindu on alati tore saada. Sellest ei ole midagi, et iga aastal mulle ei jätku.
2000. aastate alguses teati Eestis läti kirjandusest üsna vähe. Kui sinu huvi läti keele vastu tekkis, siis mida sa ise lugesid ja kust alustasid?
Üks esimesi, mille läti keeles läbi lugesin, oli Jānis Joņevsi “Jelgava 94”, mille hiljem tõlkis eesti keelde Mikk Grins. Aga päris alguses, esimesed viis aastat, ma pigem ei lugenud muud kui ainult Veidebaumsi.
“Karutapja” lühikokkuvõtet lugesin juba lapsena. See oli põnev seiklusjutt, kuigi kooliprogrammis seda polnud. Kindlasti olin lugenud Kārlis Skalbe muinasjutte ning Imants Ziedonise “Värvilisi muinasjutte”, mida ma teadsin väga hästi. Teismelisena lugesin läbi Zigmunds Skujiņši “Noore inimese memuaarid”.
Vanemast ajast on mul veel palju avastada, näiteks Albert Bels. Tema teoseid on eesti keelde tõlgitud, aga ma pole neid veel lugenud. Samuti Skujiņši tähtteos “Kuldjalaga voodi” – nüüdseks on see eesti keeles olemas ja järelikult ei pea mina seda tõlkima. Tegelikult on varasemad tõlkijad Ita Saks, Valli Helde, Kalev Kalkun ja Oskar Kuningas teinud ära väga suure töö. Nõukogude ajast on läti kirjandust ilmunud eesti keeles külluses.
Kuidas seda lugemislaua valikut teha? Ilmus ju ka palju ideoloogilist kirjandust.
Läti klassikat hakati eesti keelde tõlkima juba Eesti Wabariigi ajal. Peamisteks tõlkijateks olid Mart Pukits ja Karl Aben. Kui kohtuda mõne vana Euroopa tõlkijaga, on huvitav näha, kuidas nemad alles otsivad klassikat, mida tõlkida. Tõlgete ja avaldamistega on igasuguseid lugusid – näiteks Anšlavs Eglītise “Pansion lossis”, mille Valli Helde tõlkis nõukogude aja lõpus, aga mis ilmus alles 2015. aastal.
Kuidas on lood läti keelest tõlkijate järelkasvuga?
Pärast Ita Saksa, Valli Helde ja Kalev Kalkuni lahkumist jäi läti keelde tõlkimisse lünk, mida pisut suutis täita Livia Viitol ja peagi ka Hannes Korjus. Ka Lembit Vaba, kes suudaks vabalt tõlkida sisuliselt ükskõik millist teksti. Koos minuga tuli tõlkimisse uus hingamine ja täna, suures osas tänu Ilze Tālberga läti keele õppesuunalisele tegevusele Tartu Ülikoolis, on praegu konkurents selline, et ma ei pea kaugeltki kõiki raamatuid ise tõlkima. Tõlkijaid on päris palju – aktiivseid ja passiivseid.
Õppejõud Ilze Tālberga on asunud just nimelt läti kirjandust eesti keelde tõlkima. Temalt ilmub vähemalt üks raamat aastas. Tema tudengid, nende hulgas ka mina, tõlkisid eelmisel aastal terve raamatu jagu Inga Pizāne luulet. Mitu Ilze tudengit on saanud tuleristsed Eesti-Läti-Leedu noorte ühisettevõtmistel ja neil on hea väljund Värske Rõhu veergudel. Üksikuid raamatuid on tõlkinud Mikk Grins, Aive Mandel, Tauno Nõulik, Merle Vare ja mõned teised.
Kas sul on tõlkimisel oma kindel rutiin?
Jah, mul on kuue korra reegel. Ma tõlgin teksti kuus korda läbi, enne kui saadan selle toimetajale. Seejärel algab töö toimetajaga – faile põrgatame edasi-tagasi seni, kuni kõik küsimused on läbi hekseldatud.
See kõlab tõelise käsitööna.
On küll ning see on ka vajalik. Mõnes tekstis on läbivad metafoorid või kujundid, mida ei saa lihtsalt asendada. Raamatuga “Emapiim” oli nii, et saad aru, et mingi valge aine teema on kogu aeg läbiv ja seda ei saa niisama lihtsalt asendada,ei saa lihtsalt tõlkida Linnuteeks, kui see on Läti keeles Piimatee (Milky Way). Siis sa istud sellega ja mõtled. Tõlkijale on need kohad omamoodi magustoit – väljakutsed, mida ei saa kohe otse tõlkida. Lõpuks tuleb siiski otsus teha ja tekst ära tõlkida.
Kas see “läbinärimine” on pigem nauding või piin?
Mõlemat. Vahel on kibe tunne, et kuidas ma kohe aru ei saanud, mis metafooriga tegu on. Vahel tundub mõni asi niivõrd võimatu, siis ma küll mõtlen, et kuramuse kirjanik, pole tõlkijate peale üldse mõelnud! No loomulikult ükski normaalne kirjanik nii ei mõtle.
Kas tõlkimist on üldse võimalik õpetada?
Ei ole võimalik kirjutada universaalset tõlkimise teooriaraamatut. Tõsi, meil on ka eesti-läti-eesti tõlkijate grupp Facebookis. Ja Ilze korraldab meile iga aasta seminari. Samuti toimub iga kahe aasta tagant Lätis ülemaailmne läti keelest tõlkijate assamblee, kus arutame küsimusi väiksemates ja suuremates ringides. See on väga põnev ning annab ideid ja näpunäiteid. Näiteks Andris Kalnozolsi raamatu “Kalender on mu nimi” tõlkes sai mõnigi asi paika just teistega arutades.
Kui suur see ring on?
Osalejaid on mitukümmend ja alati on esindatud eri riigid – Tšehhi, Poola, Jaapan, Leedu, Soome, Rootsi, Austria, Saksamaa. Keeled on erinevad ja paljud probleemid samuti, aga teiste kogemuste kuulamine paneb sageli ka enda mõtte liikuma.
Milline on sinu tulevikuunistus tõlkijana?
Tegelikult ootan väga hetke, mil saaks rohkem luulet tõlkida. Majanduslikult tasub proosa siiski paremini ära. Aasta ringi ainult luulet tõlkida ei saa, aga võib-olla saab ka, kui kõrval on kirjanikupalk või stipendium.
Sinu tõlgitud raamatud puudutavad sageli haavatavust ja identiteeti. Kas tunned nende valikul ka mingit nii-öelda kohustust just neid oma aineks valida?
Jah, valik on üsna isiklik. Need raamatud on mind puudutanud. Mõne puhul olen tõlkima hakanud juba tutvustuse ja vastukaja põhjal.
Kuidas hindad Eesti ja Läti kultuuriruumi erinevusi?
Mulle tundub, et Eestis on kirjanikel üldiselt lihtsam toetusi saada. Tõlkimisega on parem lugu. Nii Latvian Literature kui ka Eesti Kultuurkapitali Traducta programm teevad väga head tööd. Noorte kirjanike puhul on oluline, et Värske Rõhk püsib ja mulle tundub, et püsib. Lätis ilmuvad analoogsed väljaanded pigem õhinapõhiselt – tulevad ja kaovad. Seal on kultuurkapital olemas, aga toetusi jagub vähem.
Kui hästi tuntakse Lätis eesti kirjandust?
Päris hästi. Kivirähk on seal praktiliselt oma autor. Soojalt on vastu võetud Rein Raua ja Reeli Reinausi raamatud, Mika Keräneni looming ning Edgar Valteri pokuraamatud. “Apteeker Melchiori” lugude järgi on huvi suur. Peeter Sauteri “Ära jäta mind rahule” raputas Lätit korralikult – Balti Assamblee preemiat võetakse seal väga tõsiselt ning kõik premeeritud raamatuid püütakse läti keelde tõlkida..
Keelte piiril ei seisa tõlkija pasunaga, vaid kuulab, analüüsib ja paigutab. Teadvustagem: seal, kus üks keel lõpeb ja teine alles kogub hoogu, hingavad kõrvad aeglasemalt ja tähelepanelikumalt. Kahe keele piiril ei ole tõlkija valvepostil ega pjedestaalil. Ta on pigem kuskil vahepeal – köögilaua taga, poolik kohvitass kõrval, lause ekraanil lahti nagu mutter, mis ei taha kuidagi kinni minna.
See töö ei tõmba tähelepanu, aga hoiab kultuuriruumi koos samamoodi nagu vaikselt tehtud remont: kui see on hästi tehtud, ei pane keegi seda tähele, aga kui tegemata jääb, hakkab kõik logisema. Kodu ja selle ümbruse eest tuleb aga hoolt kanda – muuhulgas ka selleks, et keelepiir ei muutuks vaimseks ääremaaks.
Ja kui te näete Margus Konnulat mõtlikult seismas, siis teadke: ta ei passi tühjuses, vaid keskendub. Sündimas on järgmine lause, järgmine sild, järgmine võimalus, et üleaedse hääl heliseks kokku meie omaga – nii tuttavalt ja omaselt, et piiri pole vaja enam kuulda.