Olen sel nädalal tööreisil Ameerika Ühendriikides. Nädala tipphetk oli kahtlemata rahvusliku palvushommikusöögi üritus, kus sain nautida üks tund ja 15 minutit kestnud president Donald Trumpi kõnet. Maru hea kõne oli!
Päev varem käisin ühel teisel USA kristlaste üritusel, kus olid kohal nii kongressi spiiker Mike Johnson kui senaatorid Ted Crus ning Bill Cassidy, lisaks kümneid teisi kongressi liikmeid. Kõik korralikud konservatiivid, kes teavad, et sugusid on ainult kaks ja “vihakõne” keelamine ei ole midagi muud kui tsensuur ja totalitarism.
Nende suurürituste vahele jäi piisavalt aega, et teha hulk üks-ühele kohtumisi nii kongressi liikmete kui ka Valge Maja nõunikega. Teemade ring oli lai, alates haruldaste muldmetallide küsimusest, jätkates tsensuuri ja totalitarismi probleemiga Euroopas ning lõpetades muidugi meie e-valimiste pettuste teemaga.
Kuna kohtumisi oli palju, siis puutusin kokku päris palju ka fanaatiliste never-trumperitega. Võib vist lausa öelda, et olen selle nädala jooksul saanud läbi kahlata sellest, mida nimetatakse DC swamp ehk Washingtoni soost. Sellest, mida Trump jõuliselt kuivendab.
Oluline on märkida, et ausate ja korrektsete valimiste teema on USA-s praegu väga kuum. See, mida vabariiklased on aastaid või lausa aastakümneid rääkinud – et demokraadid teevad valimistel alati massilist pettust -, on nüüd ka kriminaaluurimiste korras kinnitust saanud ning avalikkuse ette toodud. Nii nagu Eestis, tehakse siingi suurem osa pettusest ära elektrooniliste võtetega ja nii nagu Eestiski, tehakse lisasohki pika eelvalimiste perioodiga.
Kui veel mõned aastad tagasi oli olukord selline, et meie e-valimiste probleemi tuli hakata A-st ja B-st seletama, siis nüüd saavad vähemalt vabariiklased sellest kohe aru, mis meie mure on. Ja saavad aru ka sellest, et kuni Euroopas toimuvad valimised tingimustes, mis meenutavad üha enam Ida-Saksamaad (et on küll mitme partei nimekirjad üleval, aga kõik pidid olema kas kommunistlikud või veel rohkem kommunistlikud, süsteemikriitilised olid kohe riigivastased ja neil ei lubatud tegutseda) ei olegi võimalik, et Euroopas oleks võimul valitsused, mis teeks mõistlikku ja vastastikku kasulikku koostööd Ameerikaga.
Tähelepanuväärne on ka see, et konservatiivid USA-s mõistavad, et kuigi meie nn liberaalid on võimelised väga sujuvalt värvi vahetama ja täiesti vaevatult valetama ning kahepalgeliselt sõbralikud olema, siin teatakse, et tegelikult on meie ühisparteilased kõik Brüsseli käsilased ja Brüsselis on otsustatud USA suhtes vaenulik olla.
Muide, see on ainult aja küsimus, millal meie kõige ägedamad venevastased, kes on viimased aastad rääkinud põlvili surumisest ja tükeldamisest ja sügaval tagalas raketilöökidega purustamisest teevad ehtorwelliku pirueti ning leiavad, et venelastega tuleb nüüd sõber olla, sest põhivaenlane on ikkagi ookeani taga! Karis tegi otsa väikest viisi juba lahti, ootame, millal Mihkelon ja Tsahkna ka memo kätte saavad ja viisi muudavad.
See piruett ei muuda muidugi rahvuslaste-suveränistide jaoks midagi, meie olime enne globalistide peamised vaenlased ja oleme ka edaspidi. Kui meid enne sõimati putinistideks, siis nüüd sõimatakse trumpistideks ja sõimajateks on jätkuvalt globalistid-satanistid, kes tegelevad igapäevaselt eesti inimeste vaeseks riisumise ja riikluse likvideerimisega. Uhke ja rahuldustpakkuv on olla selliste vaenlane. Nende aeg hakkab lõppema, sellepärast nad nii raevus ongi.
Martin Helme, EKTRE esimees
