Kui teie peaksite minu asemel vestlema Rootsi suursaadikuga, ja tema küsiks teie käest: “Kuidas Eestis asjad on? Öelge mulle kui distantsilt vaatlejale?”
Meie oleme ikka ammu NATO-s juba. Võrreldes nendega oleme me kõvasti neist ees. Arvestades üldist geopoliitilist olukorda, kipuvad rootslased tihtipeale arvama, et nemad on kõikidest meie Läänemere piirkonna maadest kõvasti kaugel ees. Aga maailmas on asjad ju nii, et igal kohal on omad eripärad, kuid mingisugune üldine võrgustik on taoline: kuskil Gröönimaal kukub suur jääkamakas ookeani, siis need lained loksutavad siin ka meie elu, inimeste teadvust ja kogu süsteemi, milles me elame. Mingid asjad on meil kindlasti väga sarnased.
Kui ma nüüd isiklikult mõtlen, kuidas elu siin on, siis väikese inimese vaatepunktist – kui ma raadiot ja televiisorit lahti ei tee ja uudistekanaleid ei vaata – võin öelda, et ausalt öeldes ei ole elul suurt häda midagi. Kõik kuidagi toimib. Tööd on, rõõmsad tööd, teatrid on rahvast täis. Seal, kus ma töötan, pakub see inimestele rõõmu; meile, kes me teatrit teeme, pakub see samuti rõõmu.
Teen kodus külmutuskapi ukse lahti, vaatan – kapp on ääretasa toitu täis. Seisan seal ees ja mõtlen, et midagi head tahaks, ja lähen poodi. See on ikkagi ausalt öeldes päris korralik heaoluühiskond, milles me elame.
Aga kui hakata vaatama üldist fooni – võib-olla saab sellest aru siis, kui mõelda, kuidas olid asjad 15 või 10 aastat tagasi ja kuidas on praegu. Siis tekib sellele kõigele mingisugune ekraan.
Minule isiklikult tundub praegusel hetkel märkimisväärne see, et meie üldine elu on muutunud väga ebastabiilseks. Just nimelt mõttelise, vaimse lähenemise poole pealt, aga mingis mõttes ka materiaalse poole pealt. Materiaalse poole pealt muidugi see, et meie ümber käib ikkagi sõda. Õnneks on see meist väga kaugel, me ei tunne selle sõja puudutust otseselt.
Aga juhtunud on see, et inimesed on omavahel päris korralikult sõjajalal. Vastandutakse. Rindejooned ei jookse enam selgelt kunagise parem- ja vasakpoolsus piirijoone järgi, vaid on risti-rästi. Terve ühiskond on läbistatud nähtamatute rindejoontega ja käib tohutu võitlus.
Poliitiline kultuur on minu meelest põhjalikult muutunud. Kui varasematel aegadel said parlamendierakonnad omavahel ikkagi kuidagi sõbralikult läbi – või vähemasti tegid näo, et saavad, või üritasid vähemalt mingit ühtset Eesti asja ajada – siis nüüd on kõik kõigiga lakkamatus tülis. Ainukene tegevus, mis silma torkab, on vastastikune peksmine, tampimine, teineteise halvustamine ja töö tegemise segamine.
Kui ma mõtlen näiteks selle peale, et meil on Eestis erinevad teatrid ja me oleme mingis mõttes omavahel konkurendid – me võitleme oma lavastustega publiku ja külastatavuse eest. Nii nagu poliitilised erakonnad võitlevad häälte eest. Põhimõtteliselt on süsteem sama. Erinevus seisneb aga selles, et kui kõrvalsaalis lavastatakse Hamletit, siis meie, kes me teeme Caligulat, ei käi nende ukse taga trummi tagumas ja mikrofonidega loosungeid karjumas ega nende tööd segamas. Me ei käi karjumas teatri ees, et nad teevad kõike valesti ja ei ole millestki aru saanud. See täiesti puudub. Me laseme kolleegidel oma töö ära teha ja eks siis selgub, mis on tehtud ja kas see vaatajatele toimib. See on mõõtkava.
Aga vahest on mingi lavastus ju päris õudne ka, on ju?
Elus ongi nii, et mingisugused asjad õnnestuvad, mingid asjad ei õnnestu, mõned asjad on keskpärased. Nii see on. Aga selle üle otsustab juba vaataja. Kui vaataja näeb, et asi on mage, siis ta lihtsalt ei tule vaatama ja tükid võetakse päevakorrast maha.
Aga ma vaatan, et meil poliitilisel maastikul ei saagi vaadata, kas keegi on millegi hea või positiivsega hakkama saanud. See on üks asi.
Teine asi, mis ebakindlust tekitab, on minu meelest see, et viimasel ajal on tulnud tehisaru, mis on võimeline konstrueerima meist fotosid, videopilte, tegema järele meie häält. Ühesõnaga, me ei või enam üleüldse kindlad olla, kas see, mis tuleb läbi meediakanalite ja sotsiaalmeedia, on päris inimene või on tegemist süvavõltsinguga. Seetõttu ei ole sõnumid enam usaldusväärsed.
Üldine foon on selline, et isegi kui peaminister räägib meile midagi, siis me enam ei usu seda. Me ei või enam kindlad olla, mis on kavatsused, ideed ja plaanid – kas seal on mingisugused tagamõtted või on see lihtsalt bluff? Me ei tea seda enam. Ja nii on paljude asjadega.
Üks näide tuleb mul praegu meelde. Käisin kunagi Nepalis Katmandus teatrifestivalil. Tulin hotellist välja, mul oli pool tundi aega, mõtlesin, et hulgun ümberkaudsetel tänavatel ringi. Aga seal on süsteem selline, et tänavavõrgustik on kohutavalt tihe, tänavatel ei ole nimesid ega numbreid. Mõned päevad seal olnuna ei näe sa ka mingeid maamärke, torne ega templeid. See on suhteliselt tihe võrk ja ma eksisin seal ära. Üritasin siis kellegi käest, kes inglise keelest aru saab, küsida ja näitasin kaarti: “Hotell Mustang, kuidas ma sinna saan?” Kaarti mul polnud, aga see pidi seal samas lähedal olema. Mind juhatati: “Mine otse, pööra vasakule, siis pööra paremale ja ongi seal.” Mina olin õnnelik, naersin, ütlesin aitäh. Läksin otse, pöörasin vasakule, pöörasin paremale – loomulikult hotelli seal ei olnud. Mõtlesin, et kuskil lähedal ta siin on. Küsisin kellegi teise käest, see juhatas mind risti vastupidisesse suunda. “Ei-ei, sa lähed siit suure ringiga, siis vasakule-paremale ja oledki seal.” Niimoodi mind tegelikult eksitati. Ekslesin seal mitu tundi, jäin kokkusaamisele hiljaks, lõpuks veeti mingi rikšaga kohale.
Mõtlesin, milles asi on. Hiljem sain teada – mulle kirjeldati, et nende kultuuriline omapära seisneb selles: kui nad ei saa hädasolijat aidata, on neil piinlik. Nad annavad endast parima ja luuletavad kokku mida iganes, et saada kätte inimese tänulik hetkeline pilk ja rõõm, et teda on aidatud. Nad jätavad talle illusiooni ja see annab inimesele, kes sind valele teele juhatab, erilise dopamiinilaksu. Ta on õnnelik pooleks päevaks, et sai kedagi aidata – mis siis, et täiesti valesti.
Umbes samasugune asi on minu meelest hakanud ilmnema ka meie erakondade poliitilistes lubadustes ja programmides. Meile aetakse mingisugust juttu, juhatatakse jumal teab kuhu, aga vaataja või valija on õnnelik, hääletab nende poolt ja see hetk pakub neile rõõmu. Pärast seda on neil jumalast ükskõik, mis olukorrast saab – kas asjad viiakse täide või mitte. Peaasi, et mitmeks aastaks on tööpõld kinnitatud.
Selline kiire ülevaade siis Rootsi suursaadikule minu poolt.
Väga huvitav võrdlus. Tahtsin tegelikult tuua praktiliselt samasuguse kujundi. Kas te olete vaadanud uut filmi, mis on vist lausa üheksale Oscarile esitatud – “Marty Supreme”?
Ei, ma ei ole seda näinud.
Ühesõnaga, lugu ei ole keeruline. Seal on 1960ndate alguse ja 1950ndate lõpu New York. Üks noormees, varastes 20ndates, kellel on tohutu animaalne tahtmine elus edasi saada, nagu noortel meestel tihti on. Ta ei ole seal kohas, kus ta tahaks olla – ta on oma onu poes kingamüüja. Ta üritab sealt välja saada. Tal on üks anne: ta on väga hea lauatennisemängija. Siis ta üritab kõiki vahendeid kasutades saada lauatennise maailmameistriks. See peaaegu õnnestub, aga kogu aeg jääb midagi puudu. Ta töötab kõigest jõust selle nimel. Tema teine anne on see, et ta oskab inimesi ära rääkida, ta mõjub väga veenvalt. Ta läheb ühe inimese juurde, kes võiks teda edasi aidata, siis teise juurde, ja räägib neile kõigile seda, mida ta oletab, et need inimesed kuulda tahaksid, et nad aitaksid teda edasi.
Seda on väga koormav ja kurnav kõrvalt vaadata, see mõjub erakordselt võltsina. See on kurb ja traagiline, teda tabavad igasugused tagasilöögid ja ta alandab ennast kõikvõimalikel viisidel. Kelle jaoks on see võib-olla naljakas, aga minu jaoks oli väga kurb lugu.
Seda filmi vaadates mõtlesin, mida see mulle meelde tuletab. Seesama asi: ma küll ei tea, kuidas sinna hotelli saab, aga räägin ilusa loo ja läbin eksami, et kuulaja kingiks mulle naeratuse ja tänusõnad. See tuletab meelde mõningaid Eesti poliitikuid. Nendel on ka eesmärk – tõenäoliselt mitte lauatennise maailmameistriks saamine, vaid näiteks Euroopa Komisjoni voliniku koht. Ma ei too ühtegi konkreetset näidet.
Väga hea, aga neid eesmärke on tõepoolest ja need paistavad läbi.
Siis see inimene teab, et kuskil raamatus on kirjas: kui oled teinud ära need ülesanded ja läbinud testid hindele kümme, siis jõuad sinna lõppu. Aga elu ei ole selline, ta ei jõua sinna lõppu. Siis me näeme inimest, kes ütleb valijatele: “te ei lase mul valitseda”.
Segavad kogu aeg.
Aga jah, seda plusspunkti kirja saamist on väga palju tajuda. Mul on praegu üks täiesti isiklik probleem, mis puudutab meie energiamaastikku. Mul on Väike-Maarja juures maakodu. Ma ei ole sinna küll sisse kirjutatud, aga olen seal veetnud kõik oma suved. Nüüd tahetakse hakata ehitama Väike-Maarja külje alla erinevaid suuri tuuliku- ja tuugenite parke. Lausa selliseid, mis on 300 meetrit kõrged. On selgunud, et need maad on kohalike inimeste käest võileivahinnaga kokku ostetud või rendile saadud. Käib massiivne selgitustöö, isegi survestamine. Minu jaoks on see arusaamatu. Kuigi Eesti mõistes on Väike-Maarja puhul tegemist kõrgmäestikuga – see asub 120 meetri kõrgusel ja on tuuline kant –, on seal niivõrd palju kohti, suuri metsalagendikke ja -massiive, kuhu võiks tuuleparke rajada, et need ei oleks aleviku ega talude külje all.
Minust poolteist kilomeetrit eemal peaks nüüd tulema üks suur park. See on iseenesest täiesti kohutav. Kui me vaatame 100 meetri kõrguseid tuugeneid – need on ka ikkagi kolakad –, aga 300-meetrised on päris hirmsad. Mul on seal üks tuttav naabrimees, endine tuntud diplomaat ja poliitik – ma ei hakka ütlema, kes ta on. Tema rääkis mulle loo, kuidas see tuulikute süsteem käib. Kuskil Šveitsis, Austrias või Saksamaal on tohutult suured metallurgiafirmad või muud tehased, kellel on vaja saada Euroopas kirja roheline märk, et nad tegelevad taastuvenergia tootmisega. Loomulikult nemad oma kodumaale neid tuugeniteparke ehitama ei hakka. Nad lähevad kuskile arengumaadesse või endistesse Ida-Euroopa riikidesse, nagu Eesti. Ostavad süsteemi kokku, ehitavad valmis, lasevad meie maksumaksjatel selle kinni taguda ega ole vähimalgi määral huvitatud, kas see hakkab midagi kasumlikku tootma või mitte.
Nende jaoks on oluline see roheline märk. See tegevus on nende jaoks rahaliselt kahjumlik, see on ette programmeeritud, aga nad saavad märgi kirja ja tänu sellele muid hüvesid. Meile räägitakse täiesti teistsugust juttu.
Kõige hullem on see, milliseks muutub keskkond. Ühe tuugeni alus on umbes 30 korda 30 meetrit ja sügavus neli meetrit, see valetakse kõik betooni täis. Need on meie Eesti põllumaad. Seda enam, et tegemist on karstialaga. Mul on heinamaa peal üle heki üks auk, kuhu ma põhimõtteliselt ei tohi vaadatagi, sest see on nii oluline auk – vesi voolab sinna alla ja seda ei tohi rikkuda. Aga millegipärast neid betoonkamakaid tohib sinna karstialale teha. Keegi saab sellest päris korralikku majanduslikku kasu. Meie peame selle häda sees elama.
Tehnoloogia areng on tõenäoliselt nii kiire, et läheb neli-viis aastat mööda ja need suured kolossid ei oma enam mingit majanduslikku efekti, sest leitakse teine viis, kuidas kotiga tuult ja päikest tuppa tuua.
Ma näen, kuidas seda jõuliselt läbi surutakse, sest ka meie poliitikutel on väga vaja saada kirja see roheline asi. Ühel hetkel on nad hea palga peal Euroopas ja võivad tunda ennast mõnusasti.
Mis puudutab peaministri usutavust: meile võib riigi peaminister tema vaadete või isiku poolest mitte meeldida. See on loogiline – valimistel on erinevad erakonnad. Aga see, et peaminister ei ole kõige sümpaatsem, on üks asi. See, kas ta on usutav või mitte, on teine asi. Mul on tunne, et see on tõsi: meil on olnud mitu peaministrit, kes ei ole isegi oma erakonna valijatele mõjunud usutavana, kuna nad räägivad hoolikalt ettevalmistatud jutupunkte.
See on viimastel aegadel muutunud, kui majapidamine on nii sassi läinud.
Mina olen olnud tegelikult Reformierakonna tuumikvalija. Viimastel valimistel ma ausalt öeldes seda ei teinud, sest olin pettunud Kaja Kallase käitumises ja kõiges selles. Kui see majapidamine on nii sassi läinud, siis on vist ainus võimalus tuba täitsa puhtaks teha, tulla uuesti põhiväärtuste juurde tagasi ja üles ehitada. Selline liberaalne erakond, nagu Reformierakond tegelikult oli, on oma näo täiesti muutnud. Ta on muutunud väga vasakpoolseks oma maksude tõstmise ja kõige sellega.
Mida ma tegelikult heidaksin ette meie poliitilistele jõududele, on see: kui sul on vaja head tulemust, siis sa mõtled välja süsteemi, kuidas panna asjad tõhusamalt tööle. Aga millegipärast ei ole meil enam ideid. Eesti 200 rääkis pikast plaanist, aga keegi pole seda näinud. Puuduvad ideed.
Ainukene idee, kuidas mäele tulla, on keevitada kuskile mingisugune maks. See feodaalne lähenemine – tõsta kirikukümnist – viitab sellele, et puudub igasugune ettekujutus, mida tegelikult teha tuleks. Tegeletakse mingisuguste populaarsete asjadega.
Tulles tagasi peaministri usutavuse juurde: viimati olid meil palju keerulisemad ajad aastatel 2009–2010. Töötasin tollal meediaorganisatsioonis, millel olid inimesed Eestis, Lätis ja Leedus. Käisin nende riikide vahet ja sain vaadata, kuidas majanduskriis mõjub.
Suur erinevus oli Eesti-Läti piiri peal. Lõuna pool hääletasid inimesed jalgadega – nad läksid sadade tuhandete kaupa ära. Läti ja Leedu rahvaarv kukkus röögatult. Eestlased küll kiristasid hambaid ja valisid europarlamenti Indrek Tarandi, aga nad ei läinud Eestist ära võrreldavas koguses. Olen selle enda jaoks sõnastanud nii: tegelikult oli tollaste poliitikute vastu olemas usaldus. Inimesed tundsid, et neil on mingi pikem eesmärk ja ideed sinna jõudmiseks. Praegu seda vaatamata täis külmkapile justkui ei ole.
Kahju jah, et seda ei ole. Kui inimesed ära lähevad, on see kurb lugu. Mina ei ole selle peale kunagi mõelnud – mis mind seal mujal paremat ees ootaks?
Võime Eestit kiruda ja kriitiliselt suhtuda, aga see ei ole ainult meie probleem. Nagu ma alustasin – suured võnked käivad üle meie. Kui kuulata, mis toimub erinevates Euroopa riikides, on nendel analoogsed probleemid.
Võib-olla isegi hullem.
Võib-olla isegi hullem. Selle suure nahutamise kõrval võib öelda, et on ka häid asju: senine sõnavabadus ja kõik see. Kui kuulen, kuidas Inglismaal hakatakse Facebooki postituse eest inimesi vangi panema, siis meil on esialgu veel hästi.
Meil on peale kasvanud poliitikute põlvkond, kes ei ole tulnud nii-öelda põllu pealt – ettevõtlusest, teadusest või kunstidest. Need on poliitilised broilerid, kes pole millegi muuga tegelenud. Võib-olla sealt need probleemid tulevadki: meil ei ole enam inimesi, kes tulevad poliitikasse oma eluvaldkonna päris probleemidega.
Mäletan, et lavastasite vist 2014. aastal või varem Indrek Hargla näidendi “Wabadusrist”.
Jah.
Seal olid tegelasteks Eesti Vabariigi olulisemad riigitegelased: Laidoner, Päts, Einbund ja teised.
Rei ja Sirk.
Seinast seina, sotsidest vapsideni. Tegevuskoht oli vist elitaarne kinnine Centumi klubi.
Centumi klubi jah, see on kõik faktipõhiline.
Kui õigesti mäletan, näitas see lugu, kuidas need inimesed suhtlesid järjest rohkem ainult omavahel. Ühel hetkel olid kõik nende tegevused suunatud kitsa eliidi asjadele ja siis tuli Nõukogude võim.
Just. Enne seda, kui Nõukogude võim tuli, tekitas eliidisisene kapseldumine olukorra, kus toonane Laidoneri ja Pätsi liin hakkas tsementeerima oma võimu põlisust. Vapside ehk vabadussõjalaste kõrvaldamisega – kuigi on palju räägitud fašismist, siis 1930ndate alguses ei olnud see fašism veel selline, nagu me seda praegu teame ja milliseks ta kujunes välja. Elimineeriti rahva hääl, vabadussõjalaste hääl, ja kehtestati vaikiv ajastu.
Sellepärast, et rahvas ei saanud ise aru, mis neile hea on.
Meile öeldi, et rahvas on haige ja ei saa aru, nüüd peab hakkama õpetama, kuidas elada ja mida mõelda.
Meil on ka viimase kümne aasta jooksul üritatud luua sellist fooni, et saaks kontrollida – luua uut vaikivat ajastut. Mida sa tohid mõelda, milliseid diskursusi tohid peast läbi lasta, mida rääkida.
See on muutunud tõsiseks probleemiks: inimesed ei julge enam rääkida ja hakkavad ennast tsenseerima. Sest momentaalselt lendab sulle peale parv herilasi ja hakkab tümitama.
Üldiselt ei ole inimesed nõus minema tänavale kaklema. Olen hakanud ise ka ennast tsenseerima, ei kirjuta enam kõike Facebooki. Kuna olen hakanud maalimisega tegelema, eelistan postitada pilte.
Need on mitmeti mõistetavad, raske kinni võtta.
Jah, just.
Samas “Wabadusristi” lavastuses on üks episoodiline tegelane, kirikuõpetaja, kelle poliitiline politsei viib minema, kuna ta ei rääkinud jutlustes asju õigesti.
Täpselt nii oligi. Me tegime sellest lavastusest video-minifilmi.
Ega me ei võimendanud midagi, ei loonud fiktiivset Eesti vabariiki. Hargla istus arhiivides, võttis välja dokumente, sealt tulid välja kõik need Laidoneri ja Pätsi sahkerdamised. Tegid panga endale, läksid pankrotti, aga vangi ei läinud.
Mis puudutab seda kirikuõpetajat, kes asjadest võimu pilgu läbi õigesti ei rääkinud, siis tollal vaatasin, et kas sellega üritatakse tänases 2014. aasta Eesti Vabariigis midagi öelda – tundus pisut üle pingutatud. Täna on maailm ümberringi palju muutunud, meil on sõda kõrval ja terve rida näiteid eelmisest aastast, kuidas valesti öeldud asjade eest on inimesed saanud väärteo- või kriminaalkorras karistada. Muidugi ei pea olema nõus inimesega, kes paneb Vene lipu või Georgi lindi aknale või autosse, aga teisest küljest – Eesti vabariik on vaba riik. Miks mitte: kui keegi tahab avalikult midagi lolli teha, äkki laseks tal seda teha?
Me saame terve mõistusega inimeste kavatsustest aru. Kui Aivo Peterson üritab luua parteid, siis saame väga hästi aru, et tema soov on Venemaa huvide kaitsmine. Ta on riigile ohuks.
Aga näiteks immigratsioon on üle piiri. Mingi aeg tagasi ei tohtinud sellest rääkida, nüüd on hakanud asi muutuma. Immigrantide hulk on juba päris suur. Endised kõva häälega rääkijad on vait jäänud. Räägitakse, et töökäsi on puudu, aga kuhu lähevad eestlaste töökäed?
Mul läks suure külmaga kraanikauss umbe – tulid torumehed, ukrainlased. Sõidan Boltiga – ühtegi eestlast pole. Lähen Rimisse – heal juhul üks eesti keelt oskav müüja. Kõik on korras, aknapesija on Ukraina proua. Aga kus on meie eestlased? Vaatavad kodus külmkappi ja mõtlen: kas teha Liivalaia tänavale trammitee või mitte, kas teha putukatele luksushotell või mitte.
Mis puudutab hoiakute muutumist… See muutus tuleb meile Ameerika Ühendriikidest. Nagu Hardo Pajula kunagi ütles: oleme allavoolu kõigest, mis New Yorgis sünnib. Varem jõudis see aastaga, nüüd kahe kuuga.
Kahjuks võetaksegi see üks-ühele üle. Mõned erakonnad, näiteks EKRE, võtavad endale õiguse rääkida, et nemad on rahvusriigi ja rahu poolt – mille poolt olen ka mina. Aga teiselt poolt ajavad nad mingisugust absurdset jama, mingit õudset võitlust LGBT-ga. See on nagu komplekt, kvantfüüsiline keha.
Kui mina hakkan rääkima, et tahaks, et Eesti oleks rahvusriik – sest meil ei tule riik teistmoodi välja –, siis süüdistatakse mind momentaalselt trumpismis või milles iganes. Et ma olen selle poolt, et Minnesotas inimesi maha lastaks. Kusjuures sellist juttu räägivad inimesed, kelle enda erakond põleb lausleekides. Selle asemel, et oma asjad korda teha, tegelevad nad Trumpi kuvandi ja kaaskodanike sildistamisega.
Maailmavaated käivadki nüüd sellistes komplektlõuna laadsetes pakikestes. Kui oled avatud immigratsioonile, pead olema Palestiina, LGBT ja rohepöörde poolt. Kui immigratsioon on paha, peab sulle meeldima Donald Trump. Kõrvalt jääb mulje, et poliitikud ise ei ole suutnud asju välja mõelda, pole kasvatanud oma ideemaastikku Eesti oludest, vaid on võtnud riiulilt komplekti ja rakendanud seda siin.
Jah. Ameerikas ongi demokraadid ja vabariiklased, kaks komplekti. Need tassitakse meile, aga meil on õnneks erakondi palju.
Peaksime suutma hoida Eestimaa põllu mitmekesisust ja mitte minema seda teed, et meil on kaks poolust.
See tähendab seda, et peaksime ise endale iseseisvalt eesmärke seadma.
Kui ma räägin kunstirahvaga, kellega ma rohkem kokku puutun, siis meie seas on ka eri mõtteviisid poliitiliselt, kes on sotsim, kes on parempoolsem, aga me saame omavahel hästi toime. Teeme oma lavastused ühtse eesmärgi nimel. Me ei tee rosoljet, kuid koostöö on erakordselt oluline.
Sinu küsimusele vastus ongi see: meie uhkus või hirm, et meid süüdistatakse, et me millestki aru ei saa, välistab meie võimaluse ja soovi koostööd teha.
Saan aru, et sel suvel on võimalik vaadata ühte lugu Narvast aastal 1993, mille peaosas on Indrek Tarandi rollis Hendrik Toompere ja mida kirjutab ja lavastab Tiit Palu. See räägib separatistliku iseseisvusreferendumi katsest Narvas, mis uskumatul kombel läbi kukkus. Ma ei julge väita, et Indrek Tarand, keda me täna teame, ja see Tarand, kes 1993. aastal Narvas tegutses, on sama inimene. 33 aastat tagasi olidki inimesed tänasest erinevad. Küsimus on selles, kuidas me lahendaksime sellist situatsiooni nüüd. Asja üdi kujundas see, et Eesti valitsuse eriesindaja läks Narva ja käitus uskumatul viisil. Kohalikud separatistid vaatasid suu ammuli: kas tõesti tuleb Tallinnast mingi natšalnik, ametnik, kes teeb nendega täiesti ebatraditsioonilisi asju?
Tookord rippus olukord juuksekarva otsas. Õnneks on Vene kultuurilises geneesis sees hirm ülemuse ees. See on peksmise vertikaal: tsaar peksab aadlikke, aadlikud pärisorje, pärisorjad peksavad seal veel kedagi. Kui nad selle kaotavad, kaotavad nad identiteedi.
Kui Tarand sinna valitsuse esindajana läks, olid nad tema käitumisviisidest ehmatanud – tal on ikkagi võim taga. Sovjetlus oli selline, et nad ei teadnud täpselt, mida Venemaa neilt eeldab. Nad eeldasid Transnistria tegemist, aga ei teadnud kindlalt. See oli partisaniaeg.
Referendum kukkus läbi lihtsalt sellepärast, et Tarand bluffis. Ütles neile, et häälekvoorumit – 50 protsenti – ei tulnud kokku, viskas paberid prügikasti ja oligi kõik. Praegu läheks see asi väga keeruliseks. Oht on igal juhul olemas. Miks me seda lugu teeme? Sõja keerutamine meie piiride taga on äratanud piiriäärsetes vene inimestes ellu vanad tondid. Georgi lint hakkab taskust välja tulema.
Pigem ütlevad kohalikud, et Georgi lint on kadunud, kuna see on ebaseaduslik.
See on küll, aga see on taskus rullis. Oht on olemas. Kui võeti maha laev narkokahtlustusega, läks Vene Z-kanalites lahti kiunumine Eesti aadressil: mis see tähtsusetu Eesti riik siin on? Võiks Eesti ka maha võtta ja härrad peavad otsustama. See mõtlemine on Vene kultuurilises geneesis: kuigi ta elab rinnuni mudas, tunneb ta ikkagi, et on kellegi suhtes härra. See on sama lugu meie vene kogukonnaga, keda on üritatud 30 aastat integreerida, aga nad pole keelt selgeks õppinud 30 aastat. Aga see mentaliteet, et nad on härrad, uinub nagu katkupisik ja tuleb jälle välja. Need on asjad, millele peame tähelepanu juhtima, näiteks selle Narva referendumi lavastusega.
Kui mõelda nende kohalike vene inimeste peale, siis need, kes 1993. aastal Narvas olid 25- või 30-aastased, on tänaseks 50–60-aastased. Nende suurim šokk oli tõenäoliselt ärgata üles mitte kodumaal Nõukogude Liidus, vaid välismaal – riigis, mida nad arvasid, et ei ole olemas. Arvestades kõike seda, Tarandi toonane tegevus kaasaarvatud, oleme ikkagi jube hästi toime tulnud.
Seda küll. Kui need inimesed ärkasid, said nad ehmatusega teada, et Eesti on ilus blond pruut, kes oli suurel vene karul naiseks, aga siis selgus, et see blond pruut ütles: “Mitte iialgi pole ma sind armastanud.” See ehmatus oli niivõrd suur. Mõned aastad tagasi viibisin filmivõtetel Peipsi ääres, rääkisin kohalike kaluritega. Nad räägivad eesti keeles, aga satelliidid on kõik suunaga üle Peipsi – kogu infovoog, suhtumine ja mõttemaailm tuleb otse Venemaalt.
Kui vaadata tänases Eestis ringi – mis on see lugu, mida võiks teatrikeeles rääkida? Räägime “Wabadusristist” ja Narvast 1993, aga Eesti 2025?
Mul on plaan teha Cervantese “Don Quijote’t”, võitlust tuuleveskitega. Mitte otse maha kirjutada, vaid kasutada seda skeemi kujundlikus keeles: kirjeldada, mis meie ümber aset leiab, kas võitlused on tobedad või viivad kuhugi.
Kui rääkida tõepärasusest, mis tuleb peaministri suust: teatris on praegu saalid välja müüdud. Miks? Inimesed ei usu poliitikuid, aga usuvad näitlejat, kes tuleb lavale ja ütleb: “Tere õhtust, ma hakkan teile nüüd valetama.” Siis nad vaatavad seda ja on tunnistajaks, et valetamine või teeskleminie leiab aset nende silme all. See on käegakatsutav ja emotsioon on puhas.
Erinevus on see, et etendus lõpeb, tõused püsti ja lähed saalist välja. Aga pärast “Aktuaalset kaamerat” pole kuhugi minna.
Laiemalt mõeldes: kui inimene saab tunde kätte, siis loodetavasti läheb ta koju ja mõtleb kriitilisemalt ümbritseva maailma suhtes – tahaks teada, kus on tõde.
Vikerraadio “Reedene intervjuu” on eetris igal reedel pärast kella kaheseid uudiseid.