Maarja Värv, ERR: Kust teil tekkis mõte teha ettepanek, et Euroopa vajab Venemaaga suhtlemiseks oma esindajat?
See mõte ei tulnud mitte minult, vaid seda esitas Dubais ajakirjanik. Sealt edenes vestlus, kuhu me jõudsime. Mind mõnevõrra üllatab see reaktsioon, mida ma loen Eestist pealkirjadest, sest inimesed, kes on intervjuud läbi lugenud või kuulanud, siis selliseid asju sealt ei leia. Aga selge on see, et me oleme täna ju selles faasis, kus peab arutama, kuidas edasi minna. Sõda käib neli aastat. Ja arusaadavalt välispoliitika on meil ju ühtne. Sest mis on meie välispoliitika suund? On see, et toetada Ukrainat nii sõjaliselt kui humanitaarabiga, ehitada Ukrainat juba üles. Ja teiseks – kuna käivad läbirääkimised Trumpi ja Zelenski vahel, siis on väga mõistlik mõelda, kas Euroopa ei võiks jõulisemalt seal tegutseda ja olla osaline selles protsessis. Mida ju tegelikult on Euroopa kogu aeg soovinud. Või õigemini muretsenud, et nad on kõrvale jäänud sellest.
Selgitage palun detailsemalt, kuidas te näeksite seda suhtlust? Milline on see plaan, millest te rääkisite?
See plaan saab olema väga lihtne. Kõigepealt tuleb rääkida seda president Zelenskiga. Eesti ei ole ju ainukene, kes selle mõtte on välja käinud ja seda on ka varem käidud Euroopa poolt välja, et Euroopa võiks kaasa rääkida selles. Aga see peab olema arusaadavalt Ukrainaga kooskõlastatud ja Ukraina peab seda ütlema, kas ta soovib seda või mitte. Samas me teame, president Zelenski on ka seda öelnud, et Eesti koos teiste riikidega võiks olla laua taga. Aga ma ei kujuta ette ja ma arvan, et keegi ei kujuta ette, et seal oleks 27 riiki ja siis president Trumpi esindaja. Nii et järelikult tuleb leida lahendus sellele, kuidas Euroopa esindatus sellises protsessis saab olema.
Millisest riigist teie meelest võiks eriesindaja olla?
Oi, teate, seda ma küll ei oska öelda. See saab olema alati probleemiks. Suured riigid ju tahavad kõik olla kohal, kui midagi olulist tehakse. Aga kõige tähtsam, et see ei toimu üle peade ja kuna Ukraina on juures ja Ukraina on sellest huvitatud, siis ma arvan, et küll see esindaja leitakse, kui seda on vaja.
Kas te olete sel teemal välisministeeriumiga ka konsulteerinud?
Ma arvan, et siin ei ole välisministeeriumiga midagi konsulteerida, sellepärast et nagu ma ütlesin – meie välispoliitika on ühtne. Ja alati tuleb leida tee, et jõuda selleni, et rahu Ukrainas saabuks ja saabuks selline, mis oleks Ukrainale sobiv.
Aga kuidas te siis hindate välisminister Margus Tsahkna reaktsiooni teie intervjuule?
Mul on väga raske hinnata seda, sest ma ei ole temaga saanud rääkida ja tema ei ole ka minuga rääkinud. See ongi kahetsusväärne, et neid asju ma loen alati Delfist või Postimehest või ERR-ist, mitte see, et inimene võtaks otse ühendust. Enne tuleks ikka rääkida ja kui ei saa aru, mis president ütleb, siis ma olen alati valmis selgitama ja siis on asi tunduvalt lihtsam.
Praegu jääb natuke selline mulje, et president ja välisministeerium on avalikus konfliktis. Kuidas teie seda näete?
Ei, mina ei ole küll kellegagi konfliktis. Mina olen iseseisev, mõtlev inimene ja olen seda kogu aeg olnud nii teadlasena kui nüüd ka presidendina. Nii et mulle keegi sõnu suhu ei pane ja ma arvan, et iga terve mõistusega inimene saab aru, et see sõda, mis täna on Ukrainas, see peab lõppema ja peab lõppema soodsalt Ukrainale.
Kas Eesti on liiga jäigalt kinni nendes positsioonides, mis olid loomulikud Ukraina sõja alguses, aga nüüdseks on ju olud muutunud?
Riik ja demokraatia tervikuna peaks ka tunnistama, et ajad muutuvad ka nelja aastaga või ka vähema ajaga. Tuleb ümber vaadata, kas need sõnumid, mis said öeldud neli aastat tagasi täna veel kehtivad ja siit edasi liikuda. See näitab ühe riigi või ka Euroopa Liidu tugevust. Natukene ongi tunne, et meid ei kahjusta mitte see, kui keegi ütleb natuke erineva arvamuse, vaid kahjustab see, kui närviliselt me reageerime nendele eriarvamustele.
Teie intervjuud tõlgendatakse nüüd kindlasti ka eelseisvate presidendivalimiste valguses. Te pole otseselt edasistest kavatsustest rääkinud. Kas te olete siis valmis kandideerima jälle?
Ma arvan, et sellest on vara rääkida, sellepärast et eelmine kord tehti see ettepanek mulle 6. augustil.
Ott Järvela, Postimees: Ütlesite, et Eesti Vabariigil on üks ühtne välispoliitika,
aga ometi on praegu Eestis päris palju inimesi, sealhulgas ka valitsuse liikmete seas, kellel on tunne, et neid välispoliitikaid on ikkagi mitu. Mida te sellele vastuseks ütlete?
Eks siis tuleb selle tundega tegeleda, aga nagu ma ütlesin, meie välispoliitika on üks ja ma sõnastasin selle väga selgelt ära, mis see tähendab. Nii et kui sealtpoolt vaadatakse ja me rääkisime siin presidendivalimistest, siis võib-olla mõtlevadki ette ja püüavad natukene teed puhastada. Nii et kõik ju on töös.
Kas Vabariigi Valitsus ja vabariigi president on praegu konfliktis?
Ei, mina ei ole kellegagi konfliktis, mina olen Eesti Vabariigi president, kes seisab Eesti huvide eest.
Kuidas need kaks intervjuud, mis te andsite, tugevdasid Ukraina ja nõrgendasid Venemaa positsioone, mis on ju Eesti strateegiline eesmärk?
Kui nüüd Venemaa kujutab ette, et lisaks Trumpile tuleb laua taha ka Euroopa Liit, siis kahekesi on kindlasti parem mõjutada Venemaad, kui seda on üksi tehtud, sest me näeme, et tegelikult läbirääkimised käivad juba peaaegu aasta. Nii et siin peab midagi tegema natukene teistmoodi, mida täpselt, eks seda peavad otsustama need, kes sellega tegelema hakkavad.
Kas Euroopa Liidul ei ole juba olemas institutsioonid, kes peaksid neid läbirääkimisi vedama ja pidama?
Üks asi on Euroopa Liit, aga me räägime Euroopast tervikuna. Kõik riigid Euroopas ei ole Euroopa Liidus. Nii et tuleb leida see inimene, keda siis aktsepteeritakse – nii meie aktsepteerime, aktsepteeritakse seda USA-s ja
on vastuvõetav ka agressorile.
Ma hüppan korraks tagasi ühe teie vastuse juurde, et äkki puhastatakse teed ja viitasite presidendivalimistele. Kas arvate, et kogu see reaktsioon, mis praegu Eestis viimase päeva jooksul on olnud, on tõesti seotud sügiseste presidendivalimistega?
Oi, mina ei oska öelda, seda tuleb küsida tõesti nende käest, kes sellega tegelevad. Sest kui siit vaadata praegu neid pealkirju ja neid on ka varem olnud, siis kõrval riikides sellist reaktsiooni ei ole. See näitab teatavat ebakindlust ja ma soovin, et meie riik oleks tunduvalt kindlam. Tegelikult see kehtib ka Euroopa Liidule. Ma olen näinud palju ka Euroopa juhte, kes on natukene võbelevad. Me võiksime olla julgemad, selja sirgu lüüa ja seda ka suhetes agressoriga.
Ebakindlust mille suhtes?
See, kuidas edasi tegutseda. Sest me näeme, et ka Euroopa Liidus, kuigi meil on Euroopa Liidus ju ühtne välispoliitika, on ju ka väga erinevaid arvamusi. Ka see sõnastus, mida mina siin ütlesin, et peaks edasi minema, seda on ju mitmed riigid väljendanud. Nii Läti, Itaalia, nimekiri ei olegi väga lühike.
Miks oli vaja väljendada ka mõtet, et äkki peab Ukraina maid loovutama, mis on ju olnud Eesti jaoks täiesti vastuvõetamatu variant?
Seda ma ütlesin ka seal, et me ei aktsepteeri kunagi jõuga maade võtmist. Aga nagu me teame, siis sellistel läbirääkimistel alati arutatakse ka maa küsimusi, see ongi praegu olnud päevakorral. Seda räägib nii president Trump kui ka president Zelenski. Ja meie hea naaber Soome ja tema president Stubb on rõhutanud ka seda, et nad loovutasid viiendiku oma maast, aga säilitasid oma riigi ja oma vabaduse. Nii et need on läbirääkimised, mis sõja ajal toimuvad. Tuletame meelde meie enda Tartu rahu aastast 1920, kui alustati läbirääkimisi, olid piirid ühtemoodi, pärast lõppes see täpselt nii nagu ta lõppes. Ja okupatsiooni ajal me kaotasime ka oma maad. Nii et see on paraku ja kahetsusväärsel kombel alati üks tulemus. Võib ka teisipidi minna, et Ukraina saab Venemaa maad, aga seda ma ei oska praegu öelda.
Väliskomisjoni liige Eerik-Niiles Kross (RE) tegi sotsiaalmeedias ühe postituse, kus ütles, et tšekistide ees pugemine ei ole kindlasti mitte lahendus, et seda peaks olema Eesti ajalugu Eestile õpetanud. Kuidas seda kommenteerida?
Ma olen täiesti nõus sellega. Tšekistidega ei pea pugema. Aga arusaadavalt me tahame selle sõja lõpetada ja sõja ajal läbirääkimine ei ole tšekistidele pugemine. Ma arvan, et kõik saavad aru – ma kordan veelkord, et Ukraina vajab rahu ja vajab rahu sellist, mida ta ise soovib ja meie siin ei saa öelda, mida Ukraina tahab tegema hakata, me saame aidata neid sellel teel.
Kristopher Muraveiski, Delfi: Te mainisite seda, et suhtlust välisministriga on vähe,et peate Eesti ajakirjandusest neid lugusid lugema, aga samas ju välisministeeriumi ja presidendi kantselei vahel on ju see infoedastus pidev. Kas te mõtlete seda, et lihtsalt ei jõua ministriga omavahel asju läbi rääkida või tõesti on ka kantselei ja välisministeeriumi vahel see infovahetus puudulik?
Me elame täna 21. sajandil, kõigil ministritel on telefonid ja minu teada on nendel ka minu telefoninumber. See ei võta väga palju aega, et mulle helistada. Ma räägin täna konkreetsest juhtumist, ma loen seda kõike ju Delfist, mida poliitikud kirjutavad. Ja see ei ole esimene kord, kui see on juhtunud. Alati tuleb suhelda ja kui nemad näevad probleemi, siis on ikkagi niimoodi, et suheldakse minuga, sest kui mina probleemi ei näe, mul ei ole põhjust suhelda.
Kas teie hinnangul võiks poliitikud tihemini teile helistada, kui neil on mingeid küsimusi? Näiteks täna ju peaminister valitsuse pressikonverentsil hindas, et teie hiljutised väljaütlemised on vastuolus Eesti välispoliitilise joonega. Teie ütlesite, et Eesti välispoliitika on ikkagi ühtne.
Jaa, muidugi. Eks ta siis peab mulle selgitama, kuidas ta näeb seda erinevust,
mina seda ei näe. Nii nagu ma siin intervjuu käigus ka ütlesin, et meie välispoliitika Ukraina suunas on väga selgelt ühtne. Me toetame Ukrainat ja me aitame ka seda rahu saavutada, mis on Ukrainale sobiv.
NBC newsile te rääkisite võimalikust olukorrast, kus Ukraina peab kaaluma, et kas anda maid ajutiselt. Mis te selle ajutise all mõtlesite?
Seda ma mõtlesingi, et me ei saa ette kujutada endale, et läbirääkimiste käigus osa Ukraina maad jääb päriselt Venemaa kätte. Ja veel kord ma rõhutan, et me ei aktsepteeri sellist jõuga maade võtmist.
Kui laiemalt vaadata, siis kas välisministriga on teil muidu head suhted?
Mul on üldiselt kõigiga head suhted, kas see teisipidi nii on, seda mul on raske öelda. Ma ei ole see inimene, kes hakkab tüli norima. Aga kui keegi ründab, eks siis tuleb vastata.
Välisminister ütles, et Euroopa on Venemaa suhtes jõustanud isolatsioonipoliitikat. Ja seda ta ütles pärast seda, kui tuli avalikuks teie intervjuu Euronewsile. Kas see, et Euroopa peaks eriesindaja välja valima, kes Venemaaga suhtles, on selle isolatsioonipoliitika ära kaotamine?
Ma arvan, et seda peab nüüd arutama omavahel, et mis järgmised sammud saavad olema. Sest ei ole ju mina ainukesena, kes seda on välja öelnud, et midagi peab tegema. Aga küsimus on ka selles, et isolatsioonipoliitika, kes natuke ajalugu tunneb, üldiselt ei tööta. Ka näiteks sanktsioonid töötavad ajutiselt, aga ka mitte väga pikalt. See tähendabki seda, et tuleb mõelda, mis on järgmised sammud, kuidas suruda Venemaa sellisesse olukorda, et ta on nõus laua taha istuma.