Lõuna-Korea režissöör Park Chan-wook jätkab oma loomingus krimitrillerite radadel. Kui tema eelmine film “Otsus lahkuda” (2022) hüppas romantika alažanri, siis uue üllitise “Ainus valik” on Park kogu täiega kastnud musta absurdihuumori marinaadi, millele on peale puistanud ka näpuotsaga labasust. Tulemuseks on tragikomöödia, mis pakub nii pinnapealset ja kerget meelelahutust, kui soovi korral ka sügavamat mõtteainest enesetäiuse ning peresuhete üle.

Paberitootmise eksperdil Yoo Man-sul (Lee Byung-hun) on elus kõik olemas: armastav pere, suur ja luksuslik maja, kaks koera ning unistuste töö paberitehases. Kui aasta Tselluloosimeheks tituleeritud mees paberifirma omaniku vahetuse järel töö kaotab, hakkab kõik suur ja ilus tema elus lagunema. Mees loodab küll kolme kuuga tagasi paberitööle saada, kuid ruttu tiksub täis hoopis aasta ning sobivat töökohta ei paista ega paista, mistõttu peab ta väheteenival klienditeenindaja tööl rassima.

Seni elatud kallis eluviis toovad kaasa rahalised raskused ning kui pere peab loobuma oma koertest, neid ähvardab majast ilma jäämine ja küsimärgi alla satub ka muusikaliselt andeka peretütre tulevik, otsustab Man-su ohjad enda kätte haarata ning asub vägivaldsele teele, et luua ise tööturule nõudlus.

Juba tõik, et Man-su tunneb, et tema ainus võimalus oma pere päästa, on ära tappa tööalased konkurendid, on tragikoomiline. Mõni teine rahahädas filmitegelane läheks tapaks kellegi ja siis rööviks teda, kuid Man-su on aus tööinimene ning piisavalt suur paberientusiast, et pääseda lunastusele ligi ringiga. Töö on mehe jaoks auasi, paberitööstus ei ole talle ainult sissetulekuallikas, vaid ka elukutsumus.

Man-su skandeerib lausa uutele ameeriklastest omanikele, et vallandamine on korea kultuuris ühele mehele sama kui surm. Selliselt mõeldes ei tundugi kellegi tapmine enam nii suure kaaluga, sest olla ilma tööta, see on ju hullem kui surm. Nii naeramegi kinosaalis väetite vast-töötute meeste üle, kellele tugigruppides eri tehnikate kaudu üritatakse sisendada, et töötus ei kahanda nende väärtust inimese ja mehena.

Eks see film olegi uurimus sellest, mida töötud mehed endaga sellises olukorras ette võivad võtta. Mõni hakkab jooma ja langeb masendusse, teine teeb, mis saab, et oma pere toetada, läheb kasvõi kingi müüma, kuid säilitab ometi oma väärikuse ning hea südame. Neist konkureerivatest paberitööstuse ekspertidest, keda Man-su kõrvaldama asub, võib omal moel mõelda kui Man-su teisikutest. Iga kokkupuude teisikuga ja tema mõrvamise protsess õpetavad mehele midagi ka enda isiku ja elu kohta.

Oma esimeses ohvris näeb ta enda mineviku pahesid, alkoholismi, kuid ka olevikku ning rebenevat suhet oma abikaasaga. Teises mehes see-eest enda peegeldust suhtest oma lastega. Sellest võitlusest iseendaga väljub Man-su küll võitjana, kuid lõpuks tegelikult just tänu oma pere toetusele.

Park Chan-wook vahetab lugu jutustades meisterlikult registreid: hetkega võib olukord võtta pöörde slapstick’ist suhtedraamasse, minnes korraks üle slasher-õudukaks, et siis taas naasta krimiradadele. Üldpildis kiirgab kõigest läbi omapärane soojus ja kergus, millega sarimõrvari lugu koheselt ei seostaks.

Film on Parki poolt täis pikitud ka sümboleid ja kujundeid, millest suurem osa seotud paberiga ja seeläbi puude, kasvamise ja keskkonnaga. Oma osa on ka näiteks valutaval hambal kui suurel hingelisel taagal, mida Man-su endas kaasas kannab ja mida otsustab läbivalt eirata kuniks aktsepteerib oma olukorda lõplikult ja hamba ise välja rebib. Omal kohal on ka Man-su vuntsid kui enesekindla ja eduka mehe tunnus, mis ta näole taasilmuvad, kui ta filmi lõpus jälle tööle saab.

Kuna kõik keerleb paberi ümber, saab vaataja osaks ka paberiromantikast, läbi mille tõusevad “Ainus valik” ja Man-su auga teiste kinomaailma paberiromantikute, nagu Michael Scotti või Wes Andersoni kõrvale. Tundub, et Park on meelega jätnud paberimajanduse siin aga küllaltki kuivaks nišihuviks, mis muudab tselluloosimeeste kinnisidee ja kire paberi vastu sedavõrd naljakamaks. Poeetilisemaks paberi masstoodangu väljenduseks on taiko trummi nuia meenutava pulgaga hiiglaslike paberi rullide tagumine kui omamoodi musikaalne tegevus, mille eesmärk on justkui kuulatada kõigi nende puude hingi, mis paberi tegemiseks on kulunud.

Nii tehakse vihjeid ka keskkonna kahjudele ning inimkonda ähvardavale masinate- ning AI-revolutsioonile, mis inimtööjõu ebavajalikuks muudavad. Filmi lõpus esinev äkiline montaaž tundetult metsi maha võtvatest mehitamata harvesteridest võtab filmi ilusti kokku – ka Man-su pidi oma eesmärkide nimel tegema südame külmaks, iga mõrvaga läks ta üha enam masina moodi, võib öelda, et ta käis ajaga kaasas.

Ja lõpuks on mees oma uues töökohas isetegutsevate masinate vahel nende ainuisikulise järelvaatajana siiski õnnelik, isegi, kui teda otseselt vaja ei ole, mistõttu ei jäägi tal üle muud kui omaenda meelerahuks hiiglaslikke paberirulle kepiga koputada. Kas “moepärast koputajaks” muutub tehnika arenguga ka ülejäänud inimkond, näitab aeg, kuid erinevalt Man-sust on meil äkki siiski valik olemas.