Milline kena idee absurdifilmiks, kus peategelased pole mitte inimesed – Stalin, Churchill ja Roosevelt –, vaid asjad: Piip, Sigar ja Ratastool maailma jagamas.

Kui toonaste riigijuhtide igapäevaellu sajaprotsendiliselt kuuluvaid lelusid isikustata, saame just taolise multika. Ja nagu takkajärgi teame, tõmbas vana ja pigine Piip küllaltki peenele Välismaa Sigarile ja mehaaniliselt täiuslikule Ameerika Ratastoolile ämbri silmini pähe.

Seda muidugi ka ülejäänud maailmale, eriti võime siin pajatada muidugi Ida-Euroopast. Meie eelkõige Eestist.

Kolaka sai ka Lääne-Euroopa

Ida-Euroopat oleme tõepoolest harjunud Jalta läbirääkimiste peamiseks ohvriks pidama, aga kui nüüd hoolega järgi mõelda, sai oma – ning ehk üldse mitte väiksema – kolaka kätte ka Lääne-Euroopa.

Piip tõmbas küllaltki peenele Välismaa Sigarile, mehaaniliselt täiuslikule Ameerika Ratastoolile ja kogu läänele ämbri silmini pähe.

Tõsi, neid ei okupeeritud nagu Piip nimega Stalin oli soovinud – tänaseks pole mingi ajaloosaladus, et Stalin kavandas Euroopa suunal uut rünnakut, eesmärgiga see nõukogude mõjutsooni allutada. Vähemalt.

Aga lõppenud sõda tegi lääneriikidega mingi imeliku triki ära. Ja see seisnes soovunelmas, mida hakati liiga tõsiselt võtma: okei, osa riike on läinud, sitta sellest, aga vähemalt jõujooned on paigas ja ega uut sõda enam ei tule. Ei tule ju?

Mul on kahju, aga tegemist oli jälle optimistidega.

Euroopa muutus pussuks

Niisiis – Jalta kohtumise (või konverentsi, mis toimus 4-11 veebruar 1945 Krimmis) tulem seisnes tõsiasjas, et Euroopa lääneosa muutus pikkamööda pussuks (sõnast puuks), hakkas pirisema midagi igikestvast rahust ning keeldub osalt siiani tõeks võtma, et tegelikult käib sõda. See oli täiesti teine tee, kui USA valitud rada.

Ja paks poiss, ilusa tüdrukunimega Euroopa, sarvraamprillidega hea õpilane, triigitud ülikond seljas, aga täielik toss, saab just praegu iga päev koolikiusamise käigus oma maailma klassikaaslastelt kogu aeg vastu kõrvu, kõmisevaid hoope kukla pihta ning igal koridorinurgal jalaga tagumikku.

Paks pekine poiss, ilusa tüdrukunimega Euroopa, saab praegu igal koridorinurgal jalaga tagumikku.

Kas pekine ja hea elu peal üles kasvanud tropp hakkab nüüd korralikult karatetrennis käima, on veel vara oletada.

Soovmõtlemisest ei kasva kunagi midagi hüva, isegi kui see on väga õilis ja rahumeelne.

Piip tegi platsi puhtaks

Aga naaseme korraks 3. veebruarisse 1945. Selge see, et Euroopat painas sõjaväsimus ja – olgem ausad – siin igatseti rahu, piimatoitu, majandusõitsengut ning lamamist, mitte mööda kaevikuid roomamist.

Rahust rääkis kõige kõvemal kõminal muidugi Piip elik Stalin, üldse retoorikas oli N.Liit kõige rahuarmastavam – ja selles suhtes analooge mitte omav – kohake kogu hiiglaslikus universumis.

Sigar oli tark inimene ning kommunismi olemuse juba ammu läbi närinud ja teadis ilmselt ülihästi, et mingit “rahu” ei tule.

Nii jäid Sigari ehk Churchilli poolsosinal antud hoiatused üldsusele tähelepanuta, milles too soovitas peale natsi-Saksamaa purustamist pöörata sõjamasinal ots ümber ja teha sedasama kiiresti ka üsna kurnatud Nõukogude Liiduga.

Sigar oli tark inimene ning kommunismi olemuse juba ammu läbi närinud ja teadis ilmselt ülihästi, et mingit “rahu” ei tule, sest seda ei luba juba venelaste loogika, mis nõuab oma territooriumi laiendamist igal võimalikul juhul.

Ratastool ehk Roosevelt aga tahtis võidukarika koju viia ja USA sellest verisest konfliktist käbedalt eemaldada, sest sõdurite hukkumine sadade tuhandete kaupa ei ole sealses riigis populaarne.

Tänaseni kestev lahendamata jama

Ja nii selguski, et Piip sai küll vähem kui tahtis – ehk pidi tervest Euroopast moka puhtaks pühkima – ent ometi palju rohkem, kui ükskõik mis rahvusvaheline vaade või tervel mõistusel töötav loogika eales arvanud oleks.

Piibul – nagu täna Putinil – oli kõige rohkem ükskõik. Mõjusfäär kasvas tohutult, inimeludest (ja seda mõttestiili saavad lubada ainult diktatuurriigid) täiesti kama, nii et – täitsa vahva, et lääs mõminal nurka tõmbus ja diktatuuridel rahulikult toimetada lasi.

See, et Venemaa ja N.Liit lohakusest ja naiivsusest tulenevalt purustamata jäeti, hakkas kohe valusaid ja üldse mitte odavaid tagajärgi tekitama.

Nii see jäigi. Raudne eesriie oli langenud, jõujooned ju “näiliselt” paigas. See, et Venemaa ja N.Liit omaenda lohakusest, laiskusest ja naiivsusest tulenevalt purustamata jäeti, hakkas kohe valusaid ja üldse mitte odavaid tagajärgi tekitama. Sõda nimelt ei kadunud kuhugi, ta kandus “kultuursest maailmast” kolmandasse, aga ei lakanud hetkekski kuni Nõuka-Liidu kokkusulamiseni 1991.

Jalta on kahjuks tänase maailma vundament

Ikka ja jälle paneb imestama lääne äraütlematult lollakas naiivsus Venemaa suunal, sest tegelikult oleks seoses tiblade impeeriumi langemisega saanud kõik järgnenu – kaasa arvatud sõda Euroopas – ära hoida. Pluss ilmselt ka muud eskaleerumised, olgu selleks Hiina jõuline tegevus, Iraani verine režiim või mõni muu kurjuse teljel kõõluv nähtus.

Sõda nimelt ei kadunud kuhugi, ta kandus “kultuursest maailmast” kolmandasse, aga ei lakanud hetkekski.

Õppetunnid on head asjad, aga kahjuks käib nendega kaasas võimalus neist mitte ühestki õppust võtta ja seda võimalust on just lääs usinasti ning ennastsalgava entusiasmiga ära kasutanud.

Tegelikult peaks ikkagi aru andma, et Jalta konverents probleeme ei lahendanud vaid pikendas ning paraku peab Venemaa ühel hetkel oma litaka kätte saama, muidu ei muutu midagi. Kunagi see hetk kindlasti saabub, aga tänane situatsioon ei anna erilist põhjust optimismiks.

Kanad pole veel vabad!

Mõelgem ise. Näiteks kui ma oleks korralik woke inimene, tunduks mulle “sõjast” rääkimine kuidagi näotu ja madal – samal ajal, mil kõik kanad pole veel sugugi vabad, kõiki süütuid vene sportlasi ei ole lastud tagasi rahvusvahelistele võistlustele ning ikka veel kasutatakse terminit “naiskirjanik”, mis on äärmiselt diskrimineeriv ja ei lase rahulikult tsivilisatsiooni magusaid vilju maitsta.

Kui ma oleks korralik woke inimene, tunduks mulle “sõjast” rääkimine kuidagi näotu ja madal – samal ajal, mil kõik kanad pole veel sugugi vabad.

Kui ma oleks korralik woke inimene, siis ma hakkaks kaitsma ka asjade õigusi. Näiteks siin loos diskrimineeritakse Piipu, Sigarit ja Ratastooli, selle asemel, et neid kohelda võrdsuse printsiibist lähtuvalt ja lugupidavalt.

Aga eelkõige kannatasid ju nemad, mitte lääne-Euroopa: Stalin näris ja ilastas vaest piipu, Churchill nätsutas alandavalt sigarit ja Roosevelt lasi ratastooli sisse peeru. Asjade õiguste raames tuleks kohe püsti ajada mingi rahvaliikumine.

Tundub, et sõja ühese ning jõulise lõpetamise asemel tegeletakse just selliste probleemidega. Ja peksa võtab just lääs ja lääne ühtsus, mitte keegi muu.