Auhinnasaajate ja ilmajääjate osas üpris leige 68. Grammyde gaala osutus ootamatult poliitiliseks. Fookuseks viimase aja repressioonid USA immigratsiooni- ja tolliameti (ICE) poolt. Kõige selle taustal, mis USA-s hetkel toimub, kuulutati justkui maailma, aga pigem ikkagi lihtsalt USA muusikaturu parimaks albumiks hispaaniakeelne Bad Bunny album “Debí tirar más fotos”. Juba ainuüksi fakti sellest võidust võib võtta omamoodi sümboolsena.
Bad Bunny, kes on pärit USA-le kuuluvast pool-autonoomsest Puerto Ricost, heiskas näiteks muusikavideos albumiloole “Nuevayol” USA vabadussamba otsaesisele Puerto Rico lipu ning mõne hetke pärast võib fiktiivses raadioeetris kuulda rääkimas Donald Trumpi häälega meest, kes kinnitab, et Ameerika Ühendriigid ei oleks ilma immigrantideta mitte midagi. Õhtu esimest auhinda vastu võttes teatas puertoriikolane, et pühendab oma auhinna kõigile neile, kes on pidanud oma unistuste elluviimiseks kodumaalt lahkuma.
[embedded content]
“Me ei ole metslased, me ei ole tulnukad, me oleme inimesed ja ma oleme ameeriklased,” lisas Bad Bunny, kes hoiatas, et viha toodab ainult viha. “Vihast võimsam on ainult armastus. Kui me vastu võitleme, siis peame seda tegema armastusega,” ütles superstaar Grammyde laval. Ning lisas veel: “Enne kui ma tänan jumalat, siis ütlen, et ICE minema.” Aasta albumi tänukõne pidas Bad Bunny aga juba täielikult hispaania keeles.
Bad Bunny astub nädala pärast üles ka Ameerika Ühendriikide aasta spordisündmusel. Nimelt usaldati tema kätte kuulus Super Bowli vaheajašõu. Ka seal on ta esimene hispaaniakeelne peaesineja. Kui seda uudist oktoobrikuus Trumpile serveeriti, teatas president, et pole Bad Bunnyst midagi kuulnud ja ei tea, miks nii tehakse.
“See on hullumeelne. Ja siis nad (NFL – toim.) süüdistavad selles mõnda promootorit, kes meelelahutuse eest vastutama palgati. See on täiesti naeruväärne,” ütles Trump, kes viimaste teadete järgi ei kavatse “vihaõhutavast” Ameerika jalgpalli õhtust osa võtta.
Esinemine Super Bowlil on hetkeseisuga Bad Bunnyl ainus, mis 2026. aastal Ühendriikides toimub. Aasta albumi maailmaturnee läheb USA-st mööda, kuigi jõuab kaheks õhtuks lausa Stockholmi. USA-sse ei planeerinud Bad Bunny kontserte just hirmust, et ICE tema kuulajaid ahistama tuleb. Super Bowli esinemise väljakuulutamise järel sai Bad Bunny aga kinnitust, et tegi õige otsuse, kui Trumpi endine nõunik ähvardas sügisel Californias toimuvale matšile ICE-i agendid kohale saata.
Grammyd on USA kahevärvilises maailmas olnud ikka pigem sinine üritus, mitte punane. Nii et üldist meelsust ka liiga suureks üllatuseks pidada ei saa. Räpparid ja mustanahalised angloameerika muusikud tahaksid vist siinkohal enda kaotatud nominatsioonidele otsa vaadates vastu vaielda ja väita igati õigustatult, et võib-olla sinine küll, aga tegelikult ikkagi valge üritus. Nii et lõpuks on tihti olnud kogu asjal hoopis õrnalt lillakas kuma.
Viimased kaks aastat on aga kõige suurem noosiga lahkunud räppar Kendrick Lamar. Tänavuse saagi korjas ta albumiga, mis on lausa häbematult hiphop, läbi ja lõhki West Coast ega mängi ka liiga otseselt USA valge-ajaloo südametunnistusega. Nii et ehk on ka gaala valge-imidž lahtumas või juba lahtunud.
Igatahes ei olnud Bad Bunny ainus, kes Grammydele poliitilist vinti peale keeras. Väikeseks üllatuseks võib ju pidada “ICE OUT” (“ICE MINEMA”) rinnamärke, mida kandsid teiste hulgas nii Billie Eilish, Carole King kui ka perekond Bieber. Aga sellise julmalt nii oma kodanike kui ka lihtsalt elementaarseid inimõiguseid riivava riigi poolt toetatud ja kaitstud jõu nagu ICE vastu mõjub rinnamärk lõpuks ikkagi koomilisena. Eriti jõukate ja mõjuvõimsate rinnas.
Billie Eilish ütles oma auhinda vastu võttes, et varastatud maal ei saa keegi ebaseaduslikult viibida. Eilish veel protestimise, sõnavõtmise ja vastuvõitlemise vajalikkust enne, kui ICE-i selgesõnaliselt, kuid tele-eetris vaigistatult sinnasamusesse saatis. Aasta parimaks artistiks kuulutatud briti laulja Olivia Dean tõi samuti oma tänukõnes välja, et on immigrandi lapselaps.
[embedded content]
Et sellel kõigel ka mingit sorti laiem mõju oleks on väga ebatõenäoline. Just sellepärast, et vaevalt mõni ICE-i väljavabandaja pingsalt Grammysid jälgis ja ootas, et mida Billie Eilish asjast arvab, enne kui oma poliitilise südametunnistuse ära raamib ja naelaga seina lööb. Mõni seni ükskõikseks jäänud võis muidugi mõista, et asi on tõsine ja ehk kuidagipidi aktiveeruda, kasvõi järgmiste valimiste vaates.
Kuid jällegi: glamuurse gaala lavalt säravaid loosungeid loopida on lihtne ning kui popstaarid tahavad, et midagi muutuks, on neil selleks tunduvalt rohkem võimalusi kui kellelgi teisel.
Elagu 2024!
Natuke siis muusikast ja auhindadest endist ka. Suurimaks kaotajaks võib ehk pidada Sabrina Carpenteri, kes möödunud aastal korjas kuuest nominatsioonist üles kaks, sel aastal jäi tulemuseks aga kuuest null. Aga ma ei ole kindel, kas sellepärast keegi vihaselt tweet’ima hakkab ning Grammysid jälle aegunud produktiks nimetab. Neljas kategoorias nomineeritud Bieber jäi samuti nominatsioonita.
Üldjoontes suureks võitjaks-kaotajaks või ootamatuks võitjaks-kaotajaks on kedagi raske pidada, aga kõige üllatavam (või mitte-üllatav) oli tänavuste Grammyde kohal 2024. aasta vari.
Erinevalt meie kohalikust muusika-aastast, mis algab 1. detsembril ja lõppeb järgmise aasta novembriga, kestab Grammyde kalender 1. oktoobrist järgmise aasta 30. septembri. Ehk siis, et eile õhtul Grammyt saada pidi sinu lugu / album olema ilmunud vahemikus 01.10.2024 kuni 30.09.2025.
Kuid selle kuulikindla reegli tulemusena teenisid omale kaks Grammyt 2024. aastal ilmunud lood. Parima sooloesituse popis sai Lola Young looga “Messy”, mis ilmus esialgu 2024. aasta maikuus, aga jõudis siis ka tema 2025. aasta septembris ilmunud albumile ning kõlbas seega ka nominendiks ning lõpuks võitjaks.
Ka möödunud aasta parima lugu pärineb tegelikult 2024. aastast. Billie Eilishi “Wildflower” ilmus samuti üle-eelmise aasta maikuus albumil “Hit Me Hard and Soft”, mis aasta tagasi toimunud Grammydel ka korralikult nominatsioone sai, aga auhindamata jäi. Loo “Wildflower” andis ta singlina eraldi välja 2025. aasta veebruaris. Ja nagu naksti on 2024. aasta ilmunud lugu 2025. aasta parim lugu. Lihtne.
[embedded content]
Viie auhinnaga suurvõitja Lamari album “GNX” ilmus küll 2024. aasta novembris, nii et reglemendi järgi sobis igati, aga töötas, võlus ja rahmeldas “GNX” tegelikult siiski 2024. aasta kevadel ilmunud hittsingli “Not Like Us” ja samal ajal toimunud Drake’i tüli tuules. Pani punkti 2024. aasta popkultuuri ühele suursündmusele ning kuna 2025. aastal midagi huvitavamat peale ei tulnud, siis kandiski lugu “Luther” Kendricku ja SZA 2026. aasta veebruarisse välja.
Kui sinna kõrvale panna veel fakt, et Billboardi möödunud aasta 30 kõige suurema kommertseduga singlist / loost ilmusid vaid kuus 2025. aastal, siis võib muusika-aasta 2025 kuulutada küll osaliselt fantoomaastaks.
Siin ei ole süüdi mitte Grammyde reeglistik, vaid ikkagi ideedevaene 2025. aasta. Seda oli muidugi tunda juba eelmisel suvel, kui nuteti taga suurt suvehitti, ning ka aastalõpu kokkuvõtteid tehes oli selge, et suurt monumenti popmuusika-aastale 2025 ei ehitatud. Ainsaks erandiks võibki ehk pidada Bad Bunny aasta albumit.
Kõige suuremast tulest tuligi läbi vast Lola Young, kelle lugu konkureeris mitte ainult palju uuemate, aga ka kõvasti suurematelt staaridelt pärit lugudega. Positiivne on ka Turnstile’i võit aasta rokkalbumi kategoorias. Ehk on see väike märk rokkmuusika helgemast ja huvitavamast(!) tulevikust. Kuldse grammofoniga märgistati õiglaselt ära ka rokkmuusika minevik, kui briti gootilegendid ansamblist The Cure oma esimese Grammy said.
Lõpetuseks aga trussikutes Justin Bieber, kes esitas oma möödunud aasta hittlugu “Yukon” nagu mõni paps, kes kell neli hommikul keldris või garaažis keskkooliaegsele kitarrile hääled sisse lõi:
[embedded content]