Alustame sinu möödunud aasta lõpus ilmunud albumist “Intuition”, mis äkki veidi teenimatult jõulu- ja aastalõpuhulluse vahele jäi. Teenimatult, sest ma ütleks, et see on kindlasti su kõige tugevam album. Kas ise tunned ka nii?
Tunnen küll, jah… Kõige tugevam küll, aga iga album on kvaliteedilt veidi paremaks läinud. Aga seekord mulle endale ka reaalselt meeldib mu uus album.
Eelmised pole meeldinud?
On mingil määral meeldinud ikka, aga see protsent on selle albumi puhul esimest korda päris kõrge. Mul ei ole ebamugav ega piinlik seda kuulata. Muusikuks olemisega on nii, et kirjutad muusika, vaevaga miksid ja masterdad, annad välja ja siis oled lõpuks ise nii tüdinenud sellest. “Intuitioni” puhul ma ei pidanud sellest mõneks ajaks eemale astuma, et seda uuesti kuulata. Sest… see on suht hea album minu meelest (naerab). Nii et ma võtan väga hea meelega komplimendi vastu, aitäh.
Kas sa esimest kolme albumit siis ei suudagi enam kuulata?
Mingi aeg ei suuda, järgmine hetk jälle taasavastan need ja siis mõtlen, et väga hea on. Selleni läheb natukene aega, et saaksin albumi tegemise mullist välja astuda ja seda objektiivsemalt kuulata. Muidu on kõrv liiga kriitiline. Uue albumi puhul oleksin nagu iseenda fänn ka veidi.
Kuidas sellele teisiti lähenesid, et tulemus sai tugevam-küpsem ja veel selline, et endale ka kohe algusest peale meeldib?
Seekord lähenesin veidi pohhuistlikuma mentaliteediga: tuleb, mis tuleb. Ma ei üritanud midagi konkreetset teha. Kui ma midagi üritasin, siis ennast veidi vabamaks lasta, et ma ei mõtleks üle, kuidas iga viimane kui meloodia või sõna peaks millegi moodi kõlama. Lasin sellest kõigest lahti ja üritasin teha mussi jälle nii, nagu ma tegin 18- ja 19-aastaselt, siis kui “I Like U A Lot” ja “Rich” ilmusid.
Mu mentaliteet sellel ajal oligi selline, et – suva! Ma tahan lihtsalt muusikat teha, et oleks lõbus. Täpselt nii tegin ka seekord. Kirjutasin muusikat siis, kui inspiratsiooni oli, mitte ei läinud stuudiosse endast midagi välja sundima. Selle tulemusena oli eriti lahe näha seda, kuhu minu ja Kaspari (Kolk, Yasmyni abikaasa/produtsent/miksija/masterdaja, toim.) koosluse tehniline kvaliteet välja on jõudnud. Aga lähenemine oli sealjuures sama, mis oli siis, kui olime tiinekad.
Jaa, kuulates mõtlesin ka sellele, et kõige tugevam sooritus sinu poolt, aga kindlasti ka Kaspari poolt. Aga miks sul vahepealseid albumeid kirjutades ei olnud nii lõbus?
Kippusin iseendaga liialt võistlema. Tundsin alati, et pean retsilt midagi tõestama. See tuleneb sellest, et mind kasvades kogu aeg kiideti. Mis on tegelikult väga hea asi ja see võistlusmoment iseendaga panebki proovile, aga ühel hetkel kaob piir ära. Tundsin, et peangi olema kogu aeg perfektne, peangi kogu aeg ülihästi laulma, olema hästi ilus jne. Pinge pärast üritasin kõike endale liiga raskeks teha.
Selle pinge panid sa iseendale peale või tuli see kuskilt väljapoolt ka?
Mõlemat. Ma olen alati iseendale pinget peale pannud, aga oma roll on ka sellel, et ma olen iga albumi kohta kuulnud, kuidas see on palju parem kui eelmine, “rets areng” ja siis saad veel ma-ei-tea-kuidas muusikaauhinna ka. Ma tõesti ei tea, kuidas ma selle sain. Ma olin koos Liis Lemsalu ja Maarja Nuudiga aasta naisartisti kategoorias nominent. Ja siis ma saan aasta naisartistiks. See oli minu jaoks väga suur üllatus.
Kui oled ise ebakindel, aga samal ajal saavutad midagi ja saad tunnustust, siis tekib sinna vahele veider kahepoolsus. Ühelt poolt mõtlen, et olengi tubli ja saangi asjadega hakkama, aga teisalt, kuna olen ebakindel, siis tunnen, et pean ennast kogu aeg uuesti ja uuesti tõestama. See muusikaauhind tekitaski tunde, et nüüd ma pean veel paremaid asju tegema ja tõestama, et ma väärisin seda. See oli rõve tunne.
Mulle jäi mulje kahest ja poolest aastast, mis su viimaste albumite vahele jäi, et see oli su kõige rahulikum periood. Äkki isegi midagi pausilaadset.
Mingit sorti paus oli kindlasti. 2024. aastal avaldasin ühe soololoo, Killingu feature’i, aga üldjoontes oligi isiklikum aasta. Pulmad ja matused. Sel ajal, kui mul see väike n-ö paus oli, siis panin seda iseendale pahaks, aga uut albumit tegema hakates sain aru, kui väga mul seda tegelikult vaja oli. Veidi korraks eemalduda.
Samas tegin selle aasta jooksul muusikat ikka. 2024. aasta oktoobris hakkasin juba salvestama neid lugusid, mis nüüd albumile jõudsid. Varem ma olen mõelnud, et okei, ma tahan albumit teha, annan selle seitsme kuu pärast välja ja siis teengi selle seitsme kuuga 15 lugu, mis kõik ka albumile jõuavad. Seekord oli see periood pikem, sest jätsin palju asju pooleli. Tegin nii, kuidas tuli, ei tahtnud ennast sundida. Sellepärast võib see ka kõla poolest küpsem olla. See tuli kõik intuitsiooni pealt ja sellepärast album ka sellise nime sai.
Tulid sellest vahepealsest ajast siis ise ka kuidagi küpsemana välja?
Jaa. Päris lahe on olnud viimase paari aasta jooksul näha, kuidas ise veidi vanemaks saan. 18-aastaseks saades sulle öeldakse, et nüüd sa oled täiskasvanu, aga tegelikult sa ennast nii ei tunne. 21-aastaselt tunned, et nüüd ma vist nagu peaksin olema täiskasvanu, ja võib-olla natuke nii ka tunned, aga ma tundsin alles 25-aastaselt, et “aa, okei”. Siis hakkas vaikselt pilt selgeks minema. Ja nüüd, 26-aastaselt olen juba elevil, et 30 saada.
Sisemine rahulolu on suurem, tean paremini, mida ma tahan ja tean, mida loominguliselt teha.
See ongi täiskasvanuks olemine?
Kindlasti on midagi veel. Lihtsalt vanusega olen aru saanud, kuidas rahulikumalt asjadele vastu minna. Mul ei ole kuskile otseselt kiiret enam.
Minu peas hõljud sa kuskil seal eelmise räpibuumi-põlvkonna ümber, kuigi sa otseselt räppar ei ole. Ma ei tea, kas asi on mõnes sinu loos, su vennas (tegutses räpparina Mick Moon, toim.), ka räpparina tegutsenud Kasparis või lihtsalt selles, et sa tõusid koos kõige sellega paralleelselt esile.
Jah, äkki alates albumist “Round III” ehk 2023. aasta sügisest ei kutsu eestlased mind enam räppariks. Tegelikult olen alati pigem laulja olnud. Aga lisaks mu vennale Antoniole ja Kasparile, olid sel ajal mu ümber ka Kirot ja Flamma. Nii et need sidemed on olemas, sest sel ajal kui me alustasime, siis olimegi kõik koos keldriprodutsendid. Meil oli isegi oma stuudio, Imanta tänaval mingi täiesti suvaline garaažihoone.
Mu ümber olid kogu aeg mehed, kes kuulasid kogu aeg meeste muusikat ja meesartiste. Sellega läks natukene aega, kuni Kaspar oskas naisele produtseerida, eriti veel RnB-d produtseerida. Ta kasvas üles hiphopiga, mina popi, neo–soul’i ja bluusiga. Ja võttiski aega enne, kui ta hakkaks tegema naiselikke biite. See ei puuduta ainult kõla, vaid helistikke ja ka näiteks trummisaunde. Tänaseks on ta jällegi üks parimaid naisvokaalide miksijaid ja see aitas kindlasti ka uuel albumil kaasa.
Nii et jah, hiphopi ümber olen figureerinud alati. Mulle meeldib selles olla, aga ise olen ennast alati pigem lauljaks klassifitseerinud.
Vahepeal, ehk siis viimase kahe ja poole aasta jooksul, on nii Eestis kui ka laiemas maailmas popmuusika kõvasti muutunud. Kuni selleni välja, et Harry Styles teeb nüüd elektroonilist muusikat. Sina, nagu sa mainisid, oled jäänud truult oma RnB-oskuste lihvimise juurde. Miks? Või on sul ka juba tantsumuusika plaat ootamas?
Sellepärast, et ma alles nüüd olen jõudnud sinna, kus ma RnB-ga olla tahan. Veidi elektroonilisemaid lugusid olen teinud ka, kasvõi “I Like U A Lot”, minu kõige kuulatum lugu, on põhimõtteliselt hausilugu. Sinna kõrvale veel RnB-st elektroonilisemad afrobeats ja amapiano.
Albumi ilmumise eel jäi sinu sotsiaalmeediast silma üks moment, kus sa niimoodi muigavalt jagasid, et oled õnnelikult abielus, aga kirjutad lahkumineku-lugusid. Ja tõesti, ei saaks öelda, et “Intuition” nüüd väga selgelt “abielu-album” oleks. Kust sa need lood ja tegelased võtad, millest sa Yasmynina laulad?
Ma ei tea. Minult on seda palju küsitud, aga ma ei ole ikka veel suutnud sellele ise näppu peale panna. Peamiselt tuleneb see vast lihtsalt vaibist, mida mulle konkreetne biit annab. Teisalt võib olla asi selles, et valust on kergem kirjutada.
“Intuitioni” peal on mul vist ainult üks-kaks lahkumineku laulu ja see on minu jaoks suur saavutus, et neid nii vähe on (naerab). Muidu on kõik olnud hästi südamlik, raskusest või valust kirjutatud. Tegelikult on mul elu suhteliselt lihtne ja kõik on väga super. Nii et ma ei tea, kust see täpselt tuleb.
Aga see poodium, kuhu sa lauldes astud, või positsioon, millelt laulma hakkad on kuidagi teisenenud?
Usaldan ennast rohkem. Mul oli just albumi esitluskontsert, mille lavastasime koos Eghert-Sören Nõmmiga. Oleme mitu aastat koostööd teinud ja varem olen ma pakkunud välja mõtteid, mida tema lihvib. Sel korral oli 60 kuni 70 protsenti sellest koreograafiast minu oma.
See oli tegelikult alati mu sees olnud, et ma oskan seda teha, aga nüüd usaldan ennast palju rohkem. Usaldan, et see inimene, kellega ma töötan, ei pane mu ideid pahaks. Usaldan enda instinkte ja oskusi palju rohkem ning seda ka lavale või stuudiosse laulma minnes. Tunnen, et see, mida ma kirjutan on piisavalt hea. See, mida laulan, on piisavalt hea. Jällegi – puudub vajadus iseendale tõestada, et ma olen piisavalt hea.
See võis muidugi nii mõnelegi kõlada üllatavalt, k.a mulle, et sinu eelmised albumid suurema või väiksema ebakindlus-pilve all valmisid. Yasmyni bravado on seal nagu olemas. Saadab see sind siis nüüd igapäevaelus ka või pead lindistamiseks selle kuskilt välja kangutama.
Yasmyn on aidanud mul, ehk Sinencial, seda enesekindlust leida. Ma kasutan Yasmynit, et tõestada endale, et tegelikult ma ei pea olema ebakindel. Selles mõttes on ta mu päästja.
Mulle jäi mulje nii plaadilt kui ka kontserdilt, et sa oled ka vähem provokatiivne. Varem käis selline in-your-face-energia sinuga selgemalt kaasa. Praegu on distants sinu ja kuulaja näo vahel justkui suurem.
Olen sellega tagasi tõmmanud küll. Mulle endiselt meeldib provokatiivsus, aga seal mängib mitu asja rolli. Peamiselt vanus. Minu jaoks ei ole enam põhiasi see, et peaksin kogu aeg hullult seksikas välja nägema. Esitluskontserti kokku pannes ma ei tahtnudki lavale näiteks liiga palju seksapiilset tantsu tuua. Tahtsin teisi asju rõhutada ja olla läbi selle seksikas. Ja see on vägagi võimalik.
Tean paremini, kes ma olen ja ei mõtle enam sellele, et kui inimesed arvavad, et ma laulan sitasti, siis vähemalt mul on head tissid. See ei ole enam nii oluline minu jaoks. Ega ka nii ilus.
Samas ma ei kahetse üldse, et ma nii provokatiivne olen olnud. See on lihtsalt üks suur osa naise arengust. Olen väga tänulik, et olin nii noorelt sellele hästi avatud, aga olengi nüüd aru saanud, et teised asjad võivad ka seksikad olla. Eriti naisartisti puhul. Provokatiivsust ja seksapiili saab ka läbi enesekindluse väljendada. Ei peagi enam olema nii in your face. Mida ebakindlam ma olin, seda rohkem in your face ma olingi.
Plaadiesitlusel hakkas silma ka väga kirev publik. Oli nii mehi kui naisi väga erinevatest vanuserühmadest. On see alati nii olnud?
Natukene on see ikka muutunud. Kunagi oli publikus rohkem minuvanuseid ja siis minust veidi vanemaid. Nüüd ma ise üllatusin ka, et plaadiesikal oli keskealisi, kes olid täitsa üksinda tulnud. Samas on lava ees ka väikesed tüdrukud. See on väga lahe ja ülihea. Ma valiksin sellise publiku iga kell üle ainult 9- kuni 15-aastastest koosneva publiku. Minu jaoks see tähendab seda, et inimesed, kes mind kuulavad, mõtlevad iseeenda eest. Nad tulevad, sest neile meeldib ja nad on otsustanud, et neile meeldib.
Provokatiivsusega seoses meenub mulle ka see, kui Kaspari vanemad esimest korda minu kontserdile tulid. Olin jumala närvis. Tegin kaveri Ginuwine’i loost “Pony”. Meil olid tantsijad ja me tegime täie rauaga Magic Mike’i. Enne, kui see algas, siis ütlesin mikrisse, et pean oma ämma ja äia ees vabandama, sest see, mis laval toimuma hakkab, on väga robustne. Kui ei jaksa, pange silmad kinni. Pärast olid nad minu imestuseks väga vaimustuses. See oli väga üllatav.
Kellele sa tänapäeva muusikas kõige suuremate silmadega otsa vaatad?
Mulle väga meeldib viimase aja Ühendkuningriigi naiste RnB. Lemmikud on kindlasti Sasha Keable, Kwn ja Raye. Nemad mind praegu täiega inspireerivad, kuigi ma üldiselt üritan kellelegi alt ülesse vaatamist vältida. Mulle meeldib öelda, et mu iidol on tuleviku-Yasmyn. See, mida ma ise kunagi tegema hakkan ja kuhu jõuan.
Aga minevikust? Su album käib erinevatest süvenditest läbi, aga peale mitut kuulamist jäävad eelkõige meelde ning kõrva nullindate RnB võtted ja elemendid.
Selles vaates kindlasti kõige rohkem Pharrell Williams ja seda just produktsiooni mõttes. Seda nullindate produktsiooni-saundi jahtisin ka albumil. See oli üks asi, mida ma teadlikult üritasin tabada. Tore, kui see välja tuli.
Pharrell Williams jääb ka elu lõpuni mu unistuste koostööks. Ja see juhtub ka! Aga inspireerisid ka kõik need Pharrelli kaaslased sellest ajast – Justin Timberlake, Snoop Dogg jne.
Nullindate raadiopopp ja tantsumuusika on praegu väga moes. Eelmisel aastal hakkasin märkama ka kuulsamaid või vähem kuulsamaid, nooremaid või vanemaid popartiste või räppareid, kes üritasid väga konkreetselt just varajast Pharrelli matkida. Samas see ei võtnud päris vedu, kuigi see 20-aastane retrotsükkel hakkab nagu täis saama.
Ma arvan, et see alles hakkabki vedu võtma. Nii palju on tõesti uusi artiste, kes teevad pharrellilikke asju. Nagu 3ee või Tommy Richmann. See on väga lahe, et see ringiga tagasi tuleb, sest see on see üks trend, mille tagasitulemist ma ootan. Praegu on, jah, see tümpsumuss tagasi, aga meie aeg on ka kohe käes! Varsti on meie kord.
Mis sind Eesti muusika juures kõige rohkem erutab?
Mulle meeldib, et julgust on tekkinud. Ma ootan, et naisartistidelt tuleks seda veel rohkem, aga meesartistid on meeldivalt robustseks läinud. Meeldib ka see, et muusikakvaliteet on väga heaks läinud. Isegi, kui mulle kellegi muusika ei meeldi, siis ma ei saa öelda, et see on sitt. Mulle meeldib see tunne. Tahaks öelda, et see on jube, aga tegelikult kõlab ülihästi.
Aga naised võiks, jah, veel julgemaks minna. Viimase kümne aasta jooksul on naiste popmuusika olnud minu meelest täpselt sama asi. Sellepärast on mulle täiega meeldinud, mida teeb näiteks Maria Kallastu. Ta on väga julge. Teeb eesti keeles, teeb lepingu Eesti leibeliga, mille peamine eesmärk on ikkagi mussi müüa, aga jääb iseendale kindlaks. Teeb seda, mis talle meeldib ja leiab kuldse kesktee. Läbi selle kõlab kõik nii palju autentsemalt ja nii palju kvaliteetsemalt.
Tegelikult ka Cecilia. Tema puhul ongi see, et ma ei kuulaks ise seda muusikat, mida ta teeb, aga mul on nii rets respekt ta vastu, et ta nii lahedalt teeb ja see kõlab ülihästi.
Sul oli viimasel plaadil ka eestikeelne lugu. Kas järgmine on juba täiesti eestikeelne? Pooleldi eestikeelne? Või ei ole enam üldse eestikeelseid lugusid?
Never say never, aga kuna maailm on nüüd nii palju lahtisem – vaatame kui kauaks –, siis pigem jään inglise keele juurde ja hakkaks ennast rohkem Eestist väljapoole suruma. Vahepeal jäi see koroona ja raha ja kõige muu pärast seisma. Aga puhtalt ka sellepärast, et ma ei oska eesti keeles muusikat kirjutada.
Ma vaidleksin vastu.
Aga kõik mu eestikeelsed lood on sündinud koostöös teistega. Näiteks “Kõik Mis Ma Vajan” albumi pealt – 80 protsenti sellest on Kaspari sõnad. Koos Killinguga tehtud “Hoitud” valmis nii, et ma kirjutasin inglise keeles sõnad ja ta tõlkis eesti keelde. Üksipäini ma ei saa. Mul ei ole seda sõnavara eesti keeles, sest eesti keel on väga raske keel.
Praegu oleme ju pika vestluse eesti keeles maha pidanud.
Sa ei tea, kui palju ma võitlen sellega, et ma ei kasutaks estonglish’it. See on üliraske minu jaoks tegelikult. Ja üks asi on rääkida ja teine asi on loomingulist teksti, luulet kirjutada, mis oleks nutikas, riimuks, kõlaks hästi ja oleks ka grammatiliselt korrektne.
See on üks asi, mis mind tegelikult päris mitmete artistide puhul häirib. Räpparite puhul ka. Ma saan aru, et eesti keel ongi raske, aga kui sul lauseehitus on vale sellepärast, et rida paremini kõlaks või riimuks, siis see häirib mind hullult.
Eesti keeles kirjutamine ja esinemine ei too mulle nii palju rõõmu kui inglise keeles. Isegi siis, kui mul on lava ees ainult 200 inimest sellepärast, et ma teen ingliskeelset mussi. Ilmselgelt oleks neid rohkem, kui ma eesti keeles teeksin. Aga see ei huvita mind. Ma ei saa hingata, kui ma teen muusikat, mis mulle ei meeldi. Ei viitsi.
Mitte, et see muidugi ülioluline omaette eesmärk oleks, aga sellest kõigest, mis sa praegu rääkisid, jääb mulje, nagu sa oleksid eestikeelse muusika kirjutamiseks paremini valmistunud kui paljud neist, kes juba eesti keeles laulavad-räpivad. Tundub, et kõik vajalikud aiad on ette pandud, et tuleksid head eestikeelsed lood.
See on fair point, aga see nõuaks nii palju tööd, mida ma teha ei taha.
Ja kui sada protsenti aus olla, siis ei taha ma eestikeelset muusikat teha ka sellepärast, et siis ma konkureeriks naisartistidega Eestis.
Neid on ju vähem kui ingliskeelseid artiste igal pool mujal.
Jah, aga ma ei taha Eestisse jääda. Minu jaoks ei ole Eestis konkureerimine piisavalt suur väljakutse. Ja et päriselt konkureerida, siis peaksin hakkama ka sarnast muusikat tegema. Seda ma ka teha ei taha. Las nemad teevad, see sobib neile väga hästi. Ma ajan oma liini.
Kusjuures Karl Killingu albumiga “37” tekkis mul isegi eestikeelse RnB osas tegelikult suur elevus. Et meil on Eesti kutt, kes teeb eestikeelset pop-RnB’d.
Räägime kuivemast muusikabürokraatiast ka. Teise ja kolmanda albumi aitas sul välja anda plaadifirma Tiks. Nüüd sa tegutsed mõistatusliku Maison Beasti all. See on eelkõige moebränd, aga seal küljes on ka plaadifirma, kus oled sina, Arop ning Gameboy Tetris. Mis Tiksuga teie teed lahku viis?
Lihtsalt aeg. Mingil hetkel tuli mulle lagi ette, kust Tiks ei näidanud mulle, et nad saaksid mind edasi viia. See oli mõlemapoolne arusaam tegelikult. Tülliminekut ei olnud. Kui ma seda neile esimest korda väljendasin, siis Tiksu poolt tuli signaal, et ühel hetkel nad midagi sellist ootasid.
Maison Beast Entertainmenti (MBE) all ma olen küll, aga ma ütleks pigem, et Mihkel Sirelpuu on see, kes Yasmynit aitab. MBE on veel pigem unistus ja väga lahe unistus. Teha urban-leibel, mille eesmärk on luua lihtsalt kogukond inimestest, kes neile meeldivad, kes kannaksid nende asju ja keda välismaale push’ida. See kõik on minu jaoks väga põnev.
Mis määral see unistus praeguseks teostunud on?
Head asjad võtavad aega. Ma ei ütleks, et see ainult unistus on, aga keeruline on nullist alustades Eestist välja saada. Mul on lihtsalt hea meel, et ma ei tee seda enam üksinda. Mu ümber on tiim, kes kõik katsetavad ja otsivad mingeid uusi nurki.
Ma ei ootagi, et nemad mind välismaale viivad, vaid mul on nüüd abikäed, kellega koos saame sinna jõuda. Oleksin võinud ammu teha diile ka teiste inimestega Eestis, kellel on juba kogemusi artistide eksportimisega, aga tahaksin seda ise teha ega taha ka kellelegi võlgu olla. Aga üksinda ka kõike teha ei jõua.
Olen väsinud ka sellest, et kui intervjuudes küsitakse ninakalt, et lubasid ju välismaale minna – mis sa siin veel teed? Kas sa põrusid läbi juba? Ei. Head asjad võtavad aega. Ma mängin pikka mängu, mingit kiirtoitu ma toota ei taha. Tahan endale truuks jääda ja midagi kestvat ehitada.
Möödunud nädalal tuligi uudis, et viimane suurplaadifirma paneb kohaliku kontori uksed kinni. Kuidas vaatad sellele sina, kes sa oled terve aeg olnud iseseisev artist, kes on töötanud koos iseseisvate plaadifirmadega?
Minu esimene mõte oli see, et võib-olla on see võimalus edasi liikuda onupojapoliitikast, mis Eesti muusikaskeenes olnud on. Sellest, et suurleibelid saavad kõik raadiomängud jne. Sellest võiks rääkida väga kaua ja see kõlab natukene nagu vandenõuteooria, aga me kõik teame, et plaadifirmade artiste natukene eelistati. Samas võib nende puudumine hakata piirama ka meie artistide võimalusi voogedastusplatvormidel ja mujal. Nii et see on natukene kibemagus olukord.
Plaadifirma Kurvad Uudised on jällegi näidanud, et seda välismaa suurt nime ei olegi vaja, et turgu domineerida. Mulle väga meeldib, mis nad teevad. Neil on oma keskkond ja see Eestis tehtud. Eelmisel aastal tegid nad juba kõigile silmad ette. Vaadates mööda sellest, kui väike riik Eesti on, siis nad töötavad sama hästi kui mõni suur leibel ÜK-s või USA-s. See on ülikõva teema.
Nüüd äkki tekib noortel ka rohkem inspiratsiooni ise leibeleid alustada. Ei ole enam suurt konkurentsi ega Universali-pilve pea kohal. Suva, Kurvad uudised tegi ise, nii et tehke ka.
Maria Kallastu, keda sa ka juba mainisid, ütles eelmine nädal siin samas intervjuusarjas, et tal käisid ühel hetkel ukse taga kõikide suurte välismaiste plaadifirmade kohalikud esindused. Kas sinul ka?
Alguses küll, taheti kohe ära krabada, aga siis öeldi, et ma pean eesti keeles muusikat tegema ja siis ma ütlesin ära. Kuulsin igasugu õudusjutte ka.
Õudusjutte?
Õudusjutud on need artistile, kes tahab, et ta muusika kuuluks temale ja kes tahab oma loomingulist vabadust hoida. Nii et otsustasin ikka omal käel proovida. Mul ei olnud erilist soovi ka. Olen välismaiste artistide pealt ka näinud, kuidas keegi teeb lahedat asja, on andekas ja juba ka edukas, aga siis tuleb suur leibel ja teeb temast produkti.
Mis on sinu kogemuse põhjal muusikuametist kõige suurem valearusaam?
Vast see, et see on lihtne. Seda suhtumist, et see töö ei ole tegelikult päris töö, saan vanematelt inimestelt siiamaani. Ma ütleksin, et see töö on palju raskem kui läbi ülikooli kontoritööle minemine, sest sa pead ise endale teekonna leiutama. Vahet pole, kui andeks sa oled. Lihtne ei ole see igal juhul.
2023. aasta sügisel jätsid sa Eesti muusikalukku võrdlemisi ambitsioonika ja märgilise jälje oma dokumentaalfilmiga. Ambitsioonika ütlen sellepärast, et see film ei valminud mitte sinu 70. sünnipäevaks ega ka järelhüüdena, vaid lihtsalt niisama jäädvustab sinu 23-aastase muusiku tegemisi. Millal sa seda viimati vaatasid?
Siis kui viimase montaaži üle käisin. Mul on natuke raske ennast vaadata niimoodi. See ei olnud otseselt ka minu projekt ja sündis tegelikult kogemata. Tahtsime teha kolmanda albumi jaoks pika muusikavideo, aga ei saanud selleks rahastust. Kuna kaadritaguseid oli juba nii või naa filmitud, siis nad otsustasid, et jälitavad mind edasi ja teevad doki. Neil joppas, et ka see aasta naisartisti muusikaauhind ka tuli.
Ma ise olen pigem seda meelt, et see ei olnud kõige õigem moment, kus juba dokfilmi teha, aga ikkagi lahe, et nad tegid. See kõik läks nii palju suuremaks, kui ma tahtsin (naerab). Järsku pidin endast mingit dokfilmi promoma. Ma ei olnud üldse valmis selle jaoks.
PÖFF-il olid mul terve aeg käed silmade ees ja mul oli hullult ebamugav. Mulle meeldib pigem salapärasem artist olla, hoida enda isiklikku elu isiklikuna ja siis see oli minu jaoks lihtsalt piin. Sinencia jaoks oli seal kinosaalis olemine väga piinarikas. Inimesed siiamaani tulevad mu juurde ja ütlevad, et nii lahe, nägin su dokki. Ma mõtlen siis esimese asjana, et sa ei peaks üldse neid asju nägema, mis seal filmis on.
Olgugi, et covidi taustal, aga siiski tõi filmis nähtud küünetehnik-Yasmyn uuesti inimeste teadvusesse, et võrreldes nii mõnegi teise loomevaldkonnaga on popmuusiku elus null garantiid. Milline su igapäev tänaseks on?
Garanteeritud ei ole endiselt midagi. Olen siiamaani küünetehnik, aga muusikutööd on mul rohkem kui küünetööd. Ainus põhjus, miks ma kümne küünega küünetehniku tööst kinni hoian ongi see, et mul oleks mingi võrk, kuhu kukkuda. Samas ma saan seda tööd ise kontrollida, see ei hoia mind kinni.
Kui järsku kaks või kolm kuud ühtegi esinemist ei ole, siis on mul vähemalt mingisugune sissetulek olemas. Ja vahel on vastupidi. Viimase aasta jooksul ongi näiteks ilubisnis läinud allamäge. Kellelgi pole väga enam raha, et küüntes käia. Aga sellest räägime siis, kui kunagi minuga kui küünetehnikuga inteka teed (naerab). “ID: küünetehnik Yasmyn”.
Filmi tutvustuses seisis lause, et sa oled “noor muusik, kes on oma pika loometee alguses”. Kus sa nüüd kaks ja pool aastat hiljem oled?
Ikka veel alguses. Mingid asjad on saavutatud, aga pigem ikkagi veel alguses.
Milline see järgmine tase välja näeb?
Ei tea. Eks aeg näitab. Tahaks ikka välismaale pürgida ja mul on hea meel, et see on aega võtnud. Koroonaaeg oli mõnes mõttes isegi õnnistus. 2020. aasta alguses käisin Eurosonicul esinemas, saime sealt veel kolm-neli esitlusfestivali esinemist kinnitatud. Tulin oma baaritöölt ära, mõtlesin, et nüüd see juhtub. Olin ülivalmis ja siis läks terve maailm lukku. See oligi õnnistus sellepärast, selle aja jooksul olen artistina nii palju kogenud. Nüüd olen rohkem valmis. Pürgin edasi.
Mis lõppeesmärk on lisaks koostööle Pharrelliga?
Ma ei taha endale mingeid piire ette panna. Unistan väga suurelt.
Ja mida me sinult järgmiseks oodata võime?
Ma tahaks järgmisel albumil RnB-st veidi eemale minna, aga ma ei saa sellest veel rääkida, sest ma ei tea, kas see juhtub ka. Kunagi ei tea, mida Yasmynilt oodata võib.
Aitäh!
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.