Eesti teatrimaastiku kontekstis on monolavastus üllatavalt laetud kontseptsioon. Teoorias võiks see lihtsalt markeerida lahendust “üks näitleja üksinda laval”, praktikas on aga sellele meie kultuuriruumis tulnud külge sildid, millest naljalt lahti ei saa. Muidugi, ka rahvusvaheliselt näeme kedagi üksinda laval just stand-up lavastustes, kuid kodumaised soolotükid esindavad meie pühalikkusest laetud teatripildis pigem mündi vastaskülge: lihtsakoelisi haltuuraprojekte, millega saab mööda rahvamajasid tiirutada ning kuhu publik võib viigipükste asemel isegi dressides kohale minna. Etenduskunstide vereringe vajalik osa, mis on aga märkamatult teatud lahendustele karuteene teinud.
Pärmitaigna kombel kasvavate piletihindade kontekstis võib repertuaariteatritel olla ka keeruline vaatajale põhjendada, miks peaks ühe näitleja eest sedavõrd suuri summasid välja käima, Draamateater julgeb aga neid kulunud teese murda ning näidata, et monolavastus ei pea olema mingi säästuprogramm või lihtsam otsetee, vaid pigem näide sellest, kuidas üks tippvormis näitleja suudab hüperfookuses ära teha kolme-nelja inimese töö.
“Prima facie” puhul tõepoolest ei defineeri see sisuliselt mitte midagi, et näeme pea kahe tunni jooksul laval vaid Marian Eplikku, sest kuigi loojutustajana peegeldab ta kõike pidevalt läbi iseenda, on nii tema esitus kui ka näidendi tekst niivõrd kameeleonlikult mitmenäolised, et kammitsevat näost näkku või üks ühele raamistikku ei teki hetkekski. Esimese viie minutiga saab selgeks, et psühholoogilise draama asemel sarnaneb laval toimuv pigem poeesiale, ehk isegi räppimisele. Teksti ei anta edasi mitte lihtsalt kaine ja kaalutletud sügavusega, vaid see on rütmide ja kandavate pauside, tiheda sõnavalangu ning õigusžargooni graatsia, mis nõuab näitlejalt tugevat selgroogu, enesekindlust ning säravat karakterit.
Julgen arvata, et Marian Epliku lavateel saab “Prima facie’st” omamoodi referents-punkt, millele tulevikus tagasi vaadata, selle rolliga tsementeerib ta end uue generatsiooni Eesti näitlejate ladvikusse. Arvestades “Prima facie” tekstimahtu, siis kulub ilmselt käputäis etendusi, et üksinda end selle virvarri keskel veelgi mugavalt tunda, kuid juba praegu näitas Marian Eplik, et ta ei kraabi mitte ainult selle lõikavalt valusa materjali pinda, vaid on suutnud juba kaevata küllatalt sügavad emotsionaalsed vaod, mis ajapikku aina süvenevad.
Aga miks ma räägin ainult Marian Eplikust? Me ei vajaks tõepoolest lavale mitte midagi muud, ta võiks lihtsalt seista seal ilma ühegi rekvisiidi ja taustafoonita ning peene pintslijoonega välja maalitud rollilahendus koos erakordselt lopsaka tekstiga hoiaks saalisistujaid viimase hetkeni fookuses. Lugu sellest, kuidas edukas kriminaalasjade advokaat satub pärast vägistamisjuhtumit selle ise süsteemi ohvriks, mida ta aastaid esindanud on, mõjub niivõrd ajakajalise ja täpsena, et sinna ümber ebavajalike elementide kuhjamine tuleb rohkem kahjuks kui kasuks.
Värske Draamateatri lavastuse stsenograafia lähebki aga paraku vastuollu selle materjali potentsiaaliga ning hakkab “Prima facie” tugevusi pigem murendama. Lavaruumiks, milles kogu tegevus toimub, on valitud ülekuulamistuba (või lihtsalt steriiline kontoriruum), mille kolletunud seinad ja äärmuslik hallus annab ebavajaliku värvingu ning eelhäälestuse, mis ei käi näidendi plastilise ning terava olemusega ühte jalga.
Õnneks hoiavad seda keskkonda elavana osavalt välja mängitud valguslahendus, mis muudab selle raamivalt funktsionaalse kabineti palju abstraktsemaks, osalt isegi vormituks mänguväljakuks, ning Markus Palo nutikas muusikaline kujundus, kus funktsionaalne klubi-nätakas vaheldub õhulisema ambientse elektroonikaga, eriti tugeva templi mällu vajutab üks luupima jääv Coldplay remix. Valgus ning heli ei ürita Marian Eplikku varjutada, vaid pigem tõstavad ta uhkelt pjedestaalile ning annavad talle vajalikul momendil hoogu või pidurdavad korraks maha, lubavad pärast kümneminutilist monoloogi hetkeks hinge tõmmata.
Lisavindina on aga lavale miskipärast veetud kaks suurt televiisorit. Esimese pooltunni olid need ekraanid välja lülitatud ning sisendasin endale, et äkki need on lihtsalt selle kitsukese toakese aknad või politseisarjadest tuttavad kahesuunalised peeglid, kuniks Eplik need puldist käima klõpsas… Raske mõista, mis oli sisuline kaalutlus, mida Ott Raidmets selle võttega saavutada üritas, kuid kõik, mida umbes kolmel-neljal korral meile sealt näidatakse, teeb lavastusele karuteene, lõhub tervikpilti ja õõnestab Epliku nüansirikast mängu.
Ma ei kahtle, et Anita Kremm on andekas videokunstnik, kuid need ilma kontekstita lausa häirivalt juhuslikena mõjuvad kaadrid, mis slaidiesitlusena ekraanidel jooksevad, on “Prima facie’ga” äärmuslikus dissonantsis. Ja kas mulle tundus või oligi osa sellest sisust toodetud tehisaru abil? Ka kavalehest ei leia täpsustavaid selgitusi, mida me siis ikkagi sealt nägema pidime, etenduse ajal röövisid need aga korduvalt mitmeks minutiks kogu tähelepanu ja ei mäleta sellest ajast mitte silpigi, mida Marian Eplik esitas. Kõige valusamalt pimestasid need vaatajat aga lavastuse kliimaksi, pulbitseva lõpumonoloogi ajal, kus isikliku traagika pinnalt tekkinud jõuliste ühiskondlike üldistuste asemel läks fookus taas telekatele ning näidendi võtmemomendid vuhisesid märkamatult lihtsalt kõrvust mööda.
Kuigi kartsin veel hetk enne saalis tulede kustumist, et äkki tuleb ka korduvalt Eesti kinodes näidanud West Endi “Prima facie” lavastus Jodie Comeriga peaosas kuidagi kodumaisele versioonile kahjuks, kuid pigem aitas see veel selgemalt tõsta esile Raidmetsa tõlgenduse nõrkusi ja tugevusi. Draamateatri laval on materjal lahendatud briti versioonist kammerlikumalt, kuid sisuliselt see midagi ei muuda, kui üldse, siis on tekkinud õrn ebakõla teksti eesti keelde tõlkides.
Näidendi tegevus toimub Suurbritannia kohtusüsteemi raames ning kogu sealne õiguslik terminoloogia on usutavalt, hetkiti isegi liialt joonlauaga järge ajades eestindatud, mis tekitab tunde, et ehk vajanuks kohtuekspertide kõrval tõlkija ka mõne ilukirjandusliku toimetaja abikätt? Nii mõnigi moment, mis originaalkeeles liigutas oma alasti kistud aususega pisarateni, jääb hetkel Marian Epliku pingutustele vaatamata kaugeks, sest sõnade tagant ei paista mitte inimene, vaid keerukad fraasid kõlavad kui riigieelarve seletuskiri. Need nurgad lähevad aegamisi kindlasti ümaramaks, kuid kraadijagu võinuks spetsiifilist leksikat kindlasti välja sõeluda.
Aga need kõik on nüansid, mille otsimiseks tuleb kohati luupi kasutada: Marian Eplik tõuseb “Prima facie’s” sellele vaatamata uuele kõrgusele ja kinnitab, kuivõrd dünaamiline võiks tegelikult üks monolavastus olla. Ja palun näidake mulle inimest, kes ei hakka lavalt kõlava statistika peale, et iga kolmas naine kogeb elu jooksul seksuaalset ärakasutamist, korraks sügavamalt mõtlema! 2019. aastal esmakordselt Austraalias publiku ette jõudnud Suzie Milleri näidend pole praeguseks mitte aegunud, vaid mõjub iga päevaga üha olulisemana. Neid lugusid peab rääkima ja kui seda teha nii veenvalt nagu Eplik sellega hakkama saab, siis ehk muutub ka maailm veidigi paremaks. Loota ju võib.