Aserbaidžaan, sarnaselt Eestiga, püüdis 1980. aastate lõpul Nõukogude võimu all taastada oma iseseisvust ja rahvuslikku identiteeti. Kreml nägi Aserbaidžaani Rahvarinde kasvavat mõju ohuna ning valis mahasurumise tee. 19. jaanuaril 1990 kirjutas Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov alla määrusele, millega kehtestati Bakuus alates 20. jaanuarist erakorraline seisukord.
Bakuu: erakorraline seisukord ja sõjaväe sissetung
Et elanikkond ei teaks eesootavast operatsioonist, katkestati teleülekanded ning takistati info liikumist. Seejärel sisenes Bakuusse umbes 27 000 Nõukogude sõdurit. Tankid purustasid barrikaade ja sõjavägi kasutas relvajõudu tsiviilisikute vastu. Hinnanguliselt tapsid sõjaväelased ühe öö jooksul umbes 150 inimest ja sadu sai raskelt vigastada, sündmus läks ajalukku kui «Must jaanuar».
Eesti ajakirjanikud murdsid infoblokaadi
Hoolimata katsetest toimunut varjata, jõudis info maailmani muu hulgas tänu Eesti ajakirjanike Ainar Ruusaare, Jüri Vendelini ja Andres Raidi materjalidele, mis aitasid murda Nõukogude infoblokaadi. Iroonilisel kombel pälvis Gorbatšov samal aastal Nobeli rahupreemia.
Vaata Jüri Vendelini kohapeal tehtud fotosid, ettevaatust, häirivad pildid:
Thbilisi–Bakuu–Vilnius: vägivalla ahel
Bakuu ei olnud aga erand, vaid osa Nõukogude Liidu lõpuaastate vägivalla ahelast, mida mäletatakse ka märksõnadega «Thbilisi-Bakuu-Vilnius».
1989. aasta aprillis suruti Gruusias Thbilisis iseseisvus meelne meeleavaldus maha Nõukogude sõjaväe sekkumisega, mille tagajärjel hukkus 21 inimest. 1991. aasta jaanuaris kordus sama muster Leedus Vilniuses, kus Nõukogude väed ründasid televisioonitorni ja teisi strateegilisi objekte, hukkus 14 tsiviilisikut. Need kolm sündmust näitasid, et Kreml oli valmis liiduvabariikide iseseisvumine püüdlustele vastama jõuga, ning muutsid paljudele pöördumatuks veendumuse, et Nõukogude süsteemi ei ole võimalik «reformida», vaid sellest tuleb välja murda.
Must jaanuar jõuab Kadriorgu
Bakuu järelkajad jõudsid kiiresti ka Eestisse. Kadrioru lossi ette kogunesid siin elavad aserid ja armeenlased, kes palusid Arnold Rüütlil viia nende protest Gorbatšovile küsimusega, mis kõlas korraga nii Kaukaasia kui ka Baltikumi tuleviku kohta: «Thbilisi, Bakuu… kes on järgmine?»
24. jaanuaril 1990 kirjutas ajaleht Noorte Hääl Toomas Sildami reportaažis, kuidas Kadrioru lossi ette kogunesid Eestis elavad aserbaidžaanlased ja armeenlased, nõudes Aserbaidžaanile iseseisvust, okupatsioonivägede väljaviimist ja verevalamise lõpetamist. Meeleavalduse keskne sõnum seostas üheks ahelaks Tbilisi ja Bakuu ning tõstatas otseselt küsimuse, kas jõuline sekkumine võib korduda ka mujal Nõukogude Liidus.
Demonstrantidega kohtus toonane Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, kellele selgitati, et lossi ette tulnud ei püüa lahendada ajaloolisi rahvuslikke vastuolusid, vaid astuvad välja sõjalise jõu kasutamise vastu Aserbaidžaanis. Rüütel rõhutas vastuses kõigi rahvaste õigust sõltumatusele ning märkis, et Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liikmena nõustus ta erakorralise seisukorra kehtestamisega Aserbaidžaanis vaid tingimusel, et selle sammuga nõustub ka kohalik Ülemnõukogu Presiidium.
Meeleavaldajad palusid Rüütlil anda nende «hääl ja protest edasi Mihhail Gorbatšovile». Rüütel lubas seda teha kohe, kui naaseb oma kabinetti, ja lisas: kui temaga otsest ühendust ei õnnestu saada, palub ta abilistel mõtted riigijuhile edasi anda. See episood peegeldas usku, et Eesti institutsioonid võivad toimida vahendajana perifeeria ja keskuse vahel ajal, mil Nõukogude süsteem oli selgelt murenemas.
Noorte Hääl vahendas ka Armeenia kultuuriseltsi esindajate Artem Davidjantsi ja Hralšia Stepanjani sõnu: «Pole oluline, kas ohvrid on seal armeenlased või aserbaidžaanlased. Ohvrid on inimesed.» Loo lõpetas sünge, ent täpne kokkuvõte: «Relvade ja rakettidega täispikitud hiiglaslik riik väljub kontrolli alt… Kodusõda tuumariigi territooriumil on meeletus.»
Aserid meenutavad 36 aasta tagust Kadrioru protesti
Täna meenutab 36 aasta taguseid Kadriorus aset leidnud sündmusi Niazi Gadzijev, kes juhib praegu Eestis Aserbaidžaani kultuuri seltsi ja Eesti moslemi kogudust. «Olin toona noor üliõpilane ja kogunesime kohalike aseritega Kadriorgu, et protestida Gorbatšovi korralduse vastu Bakuu meeleavaldused sõjaväega laiali ajada,» räägib ta. Gadzijevi sõnul palusid demonstrandid toonast Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest Arnold Rüütlit, et ta viiks nende sõnumi Moskvasse.
«Mäletan, et Kadrioru lossist väljusid Jaan Toots ja Urmas Sõõrumaa, kes rahustasid meeleavaldust laiali ajama tulnud miilitsaid ja kutsusid meid lossi Arnold Rüütliga kohtuma,» kirjeldab Gadzijev. Jaan Toots oli siis Eesti NSV Siseministeeriumi tähtsate valveobjektide komandör ja Urmas Sõõrumaa Arnold Rüütli turvamees.
Tema sõnul jõudis info «Musta jaanuari» sündmuste kohta maailma ka tänu Eesti ajakirjanikele, kes olid 1990. aasta jaanuaris kohapeal Bakuus.
«Need polnud ainult Moskva TASSi agentuuriteated: sündmusi kajastasid otse Bakuust Eesti ajakirjanikud Ainar Ruussaar, Andres Raid ja Jüri Vendelin. Aserid ei unusta nende teeneid Bakuu verise jaanuari sündmuste kajastamisel,» ütleb ta. Gadzijevi sõnul jõudsid nende kaadrid ja kirjeldused ringlusse ka väljaspool Eestit. «Minu teada kasutasid neid materjale hiljem ka välisagentuurid, näiteks Reuters,» lisab ta.
Ainar Ruussaar: Laguneva NSV Liidu jõhker peatükk – Bakuu must jaanuar
Kaotus, mis jõudis Eestisse
Gadzijev ütleb, et «Musta jaanuari» sündmused puudutasid valusalt ka Eesti aserite kogukonda. Tema sõnul osalesid Bakuus meeleavaldustel ka Eestist aserid ning Yusif Ismailov hukkus Nõukogude sõjaväelase käe läbi. Ismailov on maetud Bakuus Märtrite alleele (Şəhidlər Xiyabanı).
«Ta oli ka Eestis tegutsenud aserite kogukonnale oluline inimene,» ütleb Gadzijev ja lisab, et Yusif Ismailov oli Eesti poliitik Züleyha (Zuzu) İsmailova isa. Pärast abikaasa hukkumist kolis Izmailova ema koos lastega tagasi Eestisse.
Rüütel proovis Moskvasse helistada
Sündmusi meenutab ka Habib Gulijev, kes oli üks meeleavalduse organisaatoreid: «Arnold Rüütel kutsus mind oma kabinetti ja üritas telefoniga kätte saada Gorbatšovi, NSVL KGB esimeest Krjutškovi ja NSVL kaitseministrit Jazovit.»
Too päev lehvis esimest korda Tallinnas avalikult Aserbaidžaani rahvuslipp. «Toona töötasin Tallinnas Magasini tänaval vanglas. Sealt saingi kanga selle lipu jaoks ja seal trellide taga õmmeldi see ka valmis,» meenutab Gulijev.
Ta räägib: «Dimitri Jazov võttis Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee liikmena osa 1991. aasta augustiputšist ning tema korraldusel viidi Moskva tänavatele tankid; Vladimir Krjutškov osales samuti putši ajal komitees, mis püüdis Gorbatšovi kõrvaldada ja võimu üle võtta, ning teda peetakse putši tegelikuks juhiks – pärast putši läbikukkumist mõisteti mõlemad vangi.»
Märtrite allee ja leinapäev
Şəhidlər Xiyabanı ehk Märtrite allee on Bakuu üks tähtsamaid mälestuspaiku, kuhu on maetud nii 1990. aasta «Musta jaanuari» massimõrva ohvrid kui ka hilisemate konfliktide käigus hukkunud. 20. jaanuaril mälestatakse Aserbaidžaanis Nõukogude vägede sissetungi ja tulistamisi Bakuus. See on leinapäev ning tuhanded inimesed käivad Märtrite alleel lilli viimas.
Hoiatus impeeriumi lagunemisel
Tagantjärele vaadates oli Kadrioru meeleavaldus rohkem kui solidaarsusavaldus Kaukaasiale: see peegeldas arusaama, et Bakuu verised sündmused olid hoiatus, kui kaugele võib keskvõim minna impeeriumi lagunemise peatamiseks.