Epiktetos, endine ori ja hilisem filosoof, olla korrutanud umbes nõnda, et inimene ei saa valida olusid, kuhu ta satub, või mis temaga juhtub – küll aga saab ta valida, kuidas ta sellele reageerib. Ja et on ainult üks tee õnneni ja see on lõpetada muretsemine asjade pärast, mis ei ole meie tahte võimuses. See oli tema viis öelda, et maailm võib vabalt põleda, aga sina ei pea koos sellega söestuma.

Tänapäeva maailm pakub stoikutele väga laial skaalal küpsuseksameid. Ökoloogiline mõranemine laieneb, geopoliitilise maavärina tõuked muutuvad järjest kurjakuulutavamaks ja uudisvoog on kui antiiktragöödia koor, mis ei väsi refräänina kordamast: «Halvemaks läheb, palju halvemaks.» Ent kui me lubame sel kooril end ära tinistada, siis võib juhtuda, et katastroofiootuses ja hädalummas unustame elamise enese. Unustame, et ka kõige suurema kimbatuse ja mõranemise keskel on meil siiski väikesed, aga päris käegakatsutavad võimalused maailma parandada. Või vähemalt mitte halvemaks teha. «Inimene saab maailma parandada ainult läbi enda ja endaga koos. Kasvõi see, et praegu toimuvad globaalsel tasandil erinevad asjad: Ameerika võtab maha Venezuela presidendi ja ükskõik kui suur maailmaparandaja mina siin Eestis ka poleks, ma ei saa mitte midagi teha. Ma saan sellele teemale ainult kaasa elada meedia vahendusel ja olla kursis. Kõik, mida ma tegelikult saan teha, algab ikka minust endast,» ütleb kodanikuaktivist Eva Truuverk Trinokli maailmaparandamise arutelus kirjanik Piret Jaaksiga.

Ilmselt ei tulnud ka stoikutele pähe hakata maailma päästma. Pealegi oli nende maailm palju väiksem ja mõõtmatult vähem kompleksne. Ka nemad alustasid palju lähemalt: iseendast. Mitte selleks, et saada täiuslikuks, vaid selleks, et mitte muutuda kasutuks. Ja selles on oma tarkus. Kui laseme masendusel pead tõsta, siis jäävad tegemata need väikesed teod, mis päriselt loevad – need, mis liidavad kogukondi, loovad lootust, toidavad armastust ning hoiavad meie omailmas õhu värskena ja taevalaotuse suuremal osal ajast sünkmustadest rajupilvedest puhtana. Jäävad kogemata imed, mida ei oska oodata, aga mida saab märgata. Ning jääb pooleli see lõpmata pikk ja konarlik teekond, mille lõpus võiks meist saada natuke paremad inimesed.

Maailm meie ümber võib hetkel tunduda kaootiline ja täiesti juhitamatu, kuid me ei tohi lasta end sellest halvata – isegi siis, kui juba niigi rusuvad pinged paistavad aina teravnevat ning üksteise järel rulluvad lahti sündmused, mis tõstavad ärevustaset ja naelutavad tähelepanu reaalajas vilkuvatele kriisidele. Igapäevaselt lisanduvad pahaendelised arengud maailma eri paigus ning kestvad konfliktid ja võimetus neile kiireid lahendusi leida loovad tunde, et ajaloo kiirenemine ja kaose süvenemine on vältimatu, samal ajal kui arusaam toimuva sügavamatest põhjustest kipub hajuma.

Maailm meie ümber võib hetkel tunduda kaootiline ja täiesti juhitamatu, kuid me ei tohi lasta end sellest halvata.

Seepärast peab Trinokli toimetus vajalikuks meelde tuletada, mida lubasime avanumbri juhtkirjas: meie pilk püsib seal, kus teadmised on kindlamad, kohati lausa loodusteaduslikkuseni. Mitte selleks, et põgeneda maailmas toimuva eest, vaid et mitte lasta end kaosemüral kaasa kanda ega metakriisi pinnatulevärgil ära hüpnotiseerida. See ei tähenda, et vähemkindlad ja vähemstabiilsed tegurid meie ühiskondlikke suundumusi ei mõjutaks. Mõjutavad küll ja vägagi – olgu selleks seesama üldine ärevustase või valitsusjuht teispool Peipsit või Atlandit. Kuid Trinokkel ei astu ka edaspidi võidujooksu päevauudiste ja kõige kohta arvajatega ega sekku sündmuste reaalajas lahkamisse. Me ei soovi võimendada metakriisi mürataset, vaid visandada suuremat pilti: seda, mis seletab, miks me siia oleme jõudnud, kuhu me liigume ja milliseid valikuid on võimalik teha (või vähemasti kaaluda) nii üksikisikul kui ühiskonnal tervikuna.

Kui keskenduda ainult või peamiselt sellele, mis hetkel parasjagu kõige punasemalt vilgub ja hädasignaalina kõvemini undab, jäävad märkamata nii tegelikud tegutsemisvõimalikkused kui ka hädade süvapõhjused. Jäävad märkamata hetkemöllu taustal toimuvad pika vinnaga protsessid, mis kujundavad tulevikku rohkem kui ükski geopoliitiline mõõduvõtt või järjekordne julgeolekukriis.

Hea lugeja leiab käesolevast lehenumbrist astrofüüsik Tom Murphy essee, mis mõjub nagu jahutav dušš keset ülekuumenenud infovälja. See eristab suures plaanis olulise ebaolulisest. Professor Murphy ei räägi sellest, mis juhtus eile või mis võib juhtuda homme. Ta räägib millestki, mis on juba juhtumas, käigus, toimumas – ja mille mõju ulatub kaugemale kui ükski režiimivahetus või geopoliitiline vapustus, kui üleilmne tuumasõda võimalusena ehk välja arvata. Murphy ei poe metafooride taha ega püüa olukorda pehmendada. Ta esitab kaalukad asitõendid ja jõuab vältimatu järelduseni, mis on korraga nii kainestav kui ka ebamugav: see ei ole enam poeetiline liialdus, kui räägitakse kuuendast massilisest väljasuremisest. Me elame selle keskel. Jah, elu läheb (mingis vormis) ka pärast seda edasi, kuid pole teada, kas koos või ilma inimeseta.

See ei ole enam poeetiline liialdus, kui räägitakse kuuendast massilisest väljasuremisest. Me elame selle keskel.

See on ühemõtteline ja teaduslikult piisavalt põhjendatud hinnang, millest ei saa enam silmi kinni pigistades mööda vaadata. Massilise väljasuremise pisendamine oleks vastutustundetu ja ülbe. Kui see oleks minu teha, ütleb Murphy, seisaks iga ajalehe esiküljel päevast päeva ja suurelt pealkiri:

KUUES MASSILINE VÄLJASUREMINE KESTAB ENDISELT

Murphy ei ütle seda selleks, et meid järjekordse ämbritäie masendusega üle valada. Ta ütleb seda, sest tõe ignoreerimine ei muuda seda vähem tõeseks. Ja ometi on tema sõnumis peidus ka paradoks: see pealkiri jääb kehtima seni, kuni ajalehed veel ilmuvad. Seni, kuni keegi veel loeb. Seni, kuni keegi veel hoolib.

Me ei saa lubada, et kriiside kaskaad muudab meid tuimaks või võtab meilt võime näha suurt pilti. Me ei saa lubada, et lootusetus muutub isetäituvaks ennustuseks. Sest kui laseme halbade uudiste laviinil end halvata, jäävad tegemata teod, mis võivad toimuvat aeglustada või leevendada, kasvõi natukene ja kasvõi ainult siin ja praegu. Murphy tuletab meile meelde, et maailm vajab inimesi, kes julgevad teadlaste uurimistööd ja sellest sündiva teadmise tähendust mõista. Trinokkel püüab olla see koht, kus seda mõistmist kultiveerida – rahulikult, järjekindlalt, ilma paanikata, aga ka ilma enesepettuseta. Halvama ei pea isegi protsesside pöördumatus või katastroofi vältimatus. John Maynard Keynesi nihilismimaiguline teravmeelsus («pikas perspektiivis oleme kõik surnud») peab alla jääma lord Salisbury elutarkusele «Viivitus on elu!», mis on õigupoolest ju Elu tarkus.

Murphy kainestav maailmamastaabi-vaade muutub paremini hoomatavamaks ja päriselulisemaks, kui kuulata kõrvale meie oma loodusteadlasi, neid, kes näevad loodusel lasuvat survet siinsamas kodukamaral ja -meres. Ökoloog Mart Jüssi on üks neist. Intervjuus Trinoklile räägime temaga hüljestest, Läänemerest ja sellest, kuidas ebameeldiva loodusteadusliku teadmise pisendamisest kõikvõimalikes meediakanalites on saamas vaat et osade eestlaste rahvussport.

Ebameeldiva loodusteadusliku teadmise pisendamisest kõikvõimalikes meediakanalites on saamas vaat et osade eestlaste rahvussport.

Kui Murphy ütleb välja, et massiline väljasuremine ei ole enam liialdus, siis Jüssi lisab, et looduse jõhkra väärkohtlemise eitamine ei ole süütu tegu. Ta kirjeldab, kuidas osa ühiskonnast ja – mis veel murettekitavam – ka osa eliidist püüab loodusteadlaste sõnumeid naeruvääristada, justkui oleks ökoloogiline kriis lihtsalt järjekordne tülikas narratiiv, mida poliitilise mugavuse (ja kasu) nimel kõrvale lükata. Ka Jüssi ei hakka midagi ilustama, vaid ütleb otse välja nagu asjad on: «See käitumine on vastutustundetu ja võrreldav selle paatkonnaga, kes appikutset hülgemölaks nimetavad. See on teadlik aeruga äigamine…»

See on täpne kujund. Kui Murphy kasutab olukorra järsu halvenemise selgitamiseks tihtipeale hokikepi-graafikuid, siis Jüssi antud juhul kujundlikult paati, kus keegi püüab üle parda kukkunule aeruga lagipähe lajatades summutada selle appihüüdeid. Mõlemad pildid on häirivad, aga mõlemad aitavad olukorda paremini mõista. Ja mõlemad osutavad samale nähtusele: keskkonnaprobleemide pisendamine ei ole pelk eksitus, vaid teadlik valik – ja sellel valikul on tagajärjed.

Keskkonnaprobleemide pisendamine ei ole pelk eksitus, vaid teadlik valik – ja sellel valikul on tagajärjed.

Nagu Murphyl, ei ole ka Jüssil eesmärgiks meid masendusse ajada – nad räägivad selleks, et me silmad ei jääks pärani kinni ja et me ei suruks sõrmi üha sügavamale kõrvadesse. Ka avatud meeltega maailma poole seistes on võimalik jääda lootusrikkaks, sest nagu Mart mäletab ütlevat oma isa Fredi: «Läheb see pagi mööda, saab kõht jälle korda.» Peaasi, et siis veel kostaks… hülgemöla.

Kuidas nad sellisteks said, küsib kasvatusteadlane Tiiu Kuurme oma kasvatuskriitilises artiklis, pidades silmas neid, kes on loodusele ohtlikud – poliitilise eliidi rohkeid esindajaid, kapitali haldureid, loodust lammutavaid tööstureid ning nende tuimi käsutäitjaid. Milliseid lugusid neile räägiti, milliseid laule lauldi, mille poolt ja vastu olema õpetati? «Põlvkondade kaupa, arvan, ei saanud lapsed loodusainete kaudu õieti mingeid teadmisi loodusest, mis hinge puudutaksid – mõeldes siin kaastundest, elu austusest ja muust seesugusest,» vihjab Kuurme põhjustele.

«Mitmete näitajate järgi ning mõjude toimel on inimese intellektuaalne suutlikkus kahanemas üleilmselt ja seda paralleelselt looduse liigirikkusega. Juhus? Ka Eesti koolist tuleb halbu uudiseid hariduse taseme osas. Üks koolidirektor oli oma kooli õpetajate üldkoosolekul karmilt ära keelanud igasuguse kasvatuse. Karta on, et ta pole ainus,» on Kuurme kasvatuse valdkonnas valitseva olukorra suhtes kriitiline, kuid jääb siiski mõõdukalt optimistlikuks, lootes, et vahest pole veel hilja kutsuda inimarengust lähtuv kasvatus kooli ja koju tagasi.

«Mullas kohtuvad kõik meie praeguse aja probleemid ja tõenäoliselt ka lahendused. Kui mulda näha ja kohelda kui tervikut, saab suurem looduse terviklikkus ka selgemaks,» tõdes T#3 intervjuus pühendunud permakultuuri edendaja ja koolitaja Marian Nummert. Mulla ja selle hea tervise tähtsust on võimatu alahinnata, kuid ometi ei pöörata sellele piisavalt tähelepanu. «Muld on igavese eluringi tähtis osa, kuigi me sellele iga päev ei mõtle. Ometi on must, viljakas muld üks Maa kõige kriitilisemaid loodusressursse,» tuletab mulla võtmetähtsust meelde kultuuriloolane Marju Kõivupuu artiklis, mis põhineb Eesti Maaülikoolis toimunud konverentsil «Kestlik mulla- ja maakasutus – mullateadusest maakasutuse juhtimiseni» peetud ettekandel.

Trinokli toimetus on veendunud, et noorte hääl on tulevikku vaatavas arutelus vältimatu. Seepärast on meil rubriik NOORTE HÄÄL, kuhu ootame sobivaid tulevikku vaatavaid kaastöid noortelt mõtlejatelt – abiturientidest magistrantideni.

«Eesti on nii demokraatia kui ka ajakirjanduse vabaduse indeksite hinnangul maailma tippude hulgas, kuid samal ajal varjutavad argielu sõjaärevus, polariseerumine ja usalduskriis. Tänavu toimub järgemööda lausa kolm kodanikualgatust, mis püüavad pingeid maandada ning parandada arutelu- ja otsustamiskultuuri, sest nii demokraatia kui ka laiemalt ühiskonna toimimiseks peab inimene tundma, et ta on ära kuulatud ja et tema arvamusel on mõju. Peame õppima paremini kuulama ja rääkima,» kirjutab seekordne noor autor Hans Kinnas, kes toetub oma artiklis muu hulgas nende kolme kodanikualgatuse eestvedajate seisukohtadele.

Lehenumbri lõpetab traditsiooniliselt lootustandev lugu Toomas Trapidolt, et meie kallid lugejad saaksid eesootavale vastu minna jätkuvalt lootusrikkalt ja rahu hinges.

* pagi – äkiline tugev tuulepuhang, marutuul