Apollo üheks missiooniks on toetada noorte kirjanduslikku pealekasvu, innustada lugemishuvi ja tagada, et nende hääl saaks kuuldavaks. Möödunud aasta arvustusvõistluse raames Apollo eripreemia pälvinud Kaisaliisa Talviste ja Marika Karnetova said terve 2025. aasta jooksul võimaluse kirjutada ja avaldada oma raamatuarvustusi Apollo raamatukaupluse blogis ning Postimehe Raamatuportaalis.

Kuidas aga noored neiud ise oma kogemusele tagasi vaatavad, selgub alljärgnevatest vastustest.

Kas mäletad hetke, kui said teada, et oled üks Apollo eripreemia saajatest? Mis tunne see oli?

Marika:
Mäletan hetke, kui minu postkasti potsatas e-kiri, kus minu eripreemia pälvimisest teatati. Alguses oli mul keeruline uskuda, et olin auhinna päriselt saanud, kuid kui esialgne üllatus vaibus, täitis mind elevus. Ma nautisin võistlustöö kirjutamist väga ning olin elevil selle üle, mis mind ees ootas.

Kaisaliisa:
Tunne oli veidi ebareaalne arvestades, et arvustus, millega auhinna pälvisin, oli minu esimene.

Milliste ootustega sa sellesse aastasse raamatuarvustajana astusid? Kas need ootused täitusid?

Marika:
Ootuste ja eesmärkide seadmine tuli vägagi iseenesest. Minu jaoks olid suurimad ootusteks avastada uusi autoreid ning teoseid, astuda oma mugavustsoonist välja ning katsetada midagi uut. Nüüd olles teisel pool, seda vinget kogemust võin tõdeda, et kõik need ootused osutusid täidetuks.

Kaisaliisa:
Ootasin kindlasti uusi kogemusi ja tahtsin enda kriitilist mõtlemist arendada. Arvan, et sain sellega üsna hästi hakkama ja olen nüüd kogemuse võrra rikkam.

Kui palju muutus sinu jaoks selle aasta jooksul suhtumine raamatutesse ja lugemisse?

Marika:
Aasta raamatuarvustajana muutis mind märkamatult ning vaikselt. Kiirelt vaadates võis tunduda, et kõik oleks nagu vanasti, ma olin endiselt lugeja ning suur raamatusõber. Samas, kui sügavamale piiluda, hakkasin lugema põhjalikumalt. Juba lugedes hakkasid keerlema mõtted, mida jagada tahaksin. Võin julgelt tõdeda, et näen nüüd lugemises midagi, millega kaasnevaid mõtteid teistega jagada.

Kaisaliisa:
Loen küll mahult üsna sama palju, kui mitte rohkem, kuid vaatan vahel kindlasti raamatutele teistmoodi otsa ja oskan detaile märgata ning teoseid analüüsida.

Mis oli sinu jaoks raamatuarvustuste kirjutamise juures kõige keerulisem? Aga kõige põnevam?

Marika:
Kõige raskem on tõenäoliselt alustamine. See tunne, kui sulle vaatab vastu tühi valge leht. Mõtteid on palju ja erinevaid, aga alustamine tundub alati veidi keeruline. Kergemaiks on aga oma mõtetel lennata laskmine.

Kaisaliisa:
Kõige keerulisemaks osutus arvatavasti arvustustes tasakaalu leidmine, et mitte liiga palju raamatu sisu paljastada, kuid siiski anda edasi kõik minu arvates oluline info. Kõige põnevam oli näha, kuidas iga arvustusega leidsin endast uut sõnavara ja tõin oma kirjutamisesse järjest rohkem isikupära.

Kas oli mõni raamat või arvustus, mis jäi sulle eriti meelde? Miks just see?

Marika:
Kõik raamatud, mida selle aasta jooksul arvustasin on eriline koht mu südames, aga meeldejäävaima tiitli pälvib tõenäoliselt Sven Mikseri «Vareda». Selle teose kaunis keelekasutus on midagi, mida siiralt nautisin ning millest emakeelses kirjanduses lugu pean.

Kaisaliisa:
Võib-olla raamat «35 kilo lootust», sest see üllatas mind kõige rohkem. Raamat ise oli nii õhuke, et sai umbes tunniga loetud, kuid mõte oli väga sügav ja hea ning arvustuseks materjali jagus.

Kuidas mõjutas see kogemus sinu eneseväljendusoskust või julgust oma arvamust avaldada?

Marika:
Raamatuarvustuse kirjutamine andis mulle võimaluse tunda, et minu hääl, mõtted ning ideed on väärt jagamist. Taoline kogemus arendas minu nii enesekindlust kui ka eneseväljendusoskust.

Kaisaliisa:
See kogemus kindlasti arendas mind palju ja iga arvustusega märkasin, kuidas sõnavara läks järjest laiemaks ja sain mõtteid erinevate viisidega kirja panna.

Kas tundsid aasta jooksul, et sinu hääl ja arvamus on päriselt oluline ja arvesse võetud?

Marika:
Jah.

Kaisaliisa:
Iga kord, kui arvustus ilmus ja nägin, et vähemalt mõnigi inimene seda luges, lootsin, et minu kirjutamine võib olla miski, mis inspiratsiooni neile juurde annab.

Mida sa õppisid selle aasta jooksul iseenda kohta?

Marika:
Üks aasta raamatuarvustajana andis mulle võimaluse avastada palju uut ja põnevat ning seda isegi iseenda kohta. Suurimaks avastuseks osutus minu jaoks see, et mul tekib raamatuid lugedes tõeliselt palju mõtteid ning ideid. Samuti märkasin, et oskan hästi oletada, kellele taoline raamat meeldida võiks.

Kaisaliisa:
Õppisin kindlasti järjest rohkem oma võimete kohta kirjutades ja enda arvamust avaldades. Asi muutus arengu pärast järjest loomulikumaks.

Kuidas suhtusid sinu lugemisse ja kirjutamisse pere, sõbrad või õpetajad? Kas said ka tagasisidet?

Marika:
Ma sain kirjutades oma lähedastelt palju toetust, mis tegi alati tuju heaks, andes juurde motivatsiooni. Tutvusringkonnas kuulsin tihti, et keegi oli Apollo veebilehelt parasjagu midagi otsimas kui mu arvustus ette tuli, mis on ühelt poolt tsipa kummaline, aga samas ülimalt vinge.

Kaisaliisa:
Minu pere, sõbrad ja õpetajad olid kõik väga toetavad ja jagasid kiidusõnu. Väga tore oli, et inimesed justkui elasid kaasa.

Kui peaksid selle aasta kokku võtma ühe lausega, siis milline see oleks?

Marika:
Raamatuarvustamine on väljakutse mille vastu võtmist ma kordagi kahetsenud ei ole, sest selle aasta jooksul avastasin, õppisin ning muidugi lugesin nii palju uut ja põnevat, et jään seda aastat veel pikalt meenutama.

Kaisaliisa:
Aasta oli täis palju uut ja põnevat, palju ägedaid raamatuid sai loetud ja enda kohta nii mõndagi õpitud ja arendatud.

Mida ütleksid noorele, kes kaalub raamatuarvustuste kirjutamist, aga pole kindel, kas julgeb?

Marika:
Raamatuarvustamisega alustamine võib küll alguses tunduda veidi hirmus, kuid tegelikult on tegu just vastupidisega! See on imeline kogemus lugejana katsetada midagi uut ning end proovile panna.

Kaisaliisa:
Proovi ära! Kui ei proovi, siis ei saagi kunagi teada. Mina ise saatsin ka arvustuse võistlusele ilma midagi erilist ootamata ja sellest kujunes lõpuks midagi nii ägedat.