Olen meie armsas emakeeles kirjutamisest lapsest saati mõnu tundnud. Ja teiste kirjutatut lugenud. Alati on meeldinud ka n-ö keelega mängida. Eesti keel oma homo- ja sünonüümirikkuses pakub seda lahkesti. Oi, kas panite tähele: juba paaris esimeses lauses võib leida mitmemõttelisi vihjeid. Selgus tuleb kontekstis, mis aga pahatihti kõrvale jäetakse. Ja sestap on keelt ka keeruline õppida. Ei saa end keeleoskajaks pidada, kui ei tunne kõnekäände ja kahemõttelisusi.