Krista Kaer nentis, et eesti kirjanduse päevaga seoses tal veel ühtki traditsiooni tekkinud ei ole, kuid päev on siiski oluline. “See on vajalik selleks, et jälle oleks võimalust kirjandust natukene teadvustada,” ütles Kaer ja lisas, et eesti kirjandusele ja inimeste lugemisele on hästi mõjunud ka raamatuaasta tähistamine.
“Ma arvan, et raamatutest on palju rohkem räägitud kui tavaliselt ja juba see on tõmmanud rohkem tähelepanu, kirjanikud on võib-olla rohkem käinud kohtumas lugejatega. Mida rohkem kirjandusest rääkida, seda parem. Tõepoolest, mulle tundub, et sel aastal on kirjandus olnud foonil nii, nagu ta kogu aeg peaks olema. Ma väga loodan, et kui see aasta ära lõpeb, siis see sealt foonilt ei kaoks. Et endistviisi küsitaks, missugused raamatud on teid mõjutanud, mida te viimati lugesite või mida lapsepõlvest kaasa võtsite. Ma arvan, et kõik see asi võiks jätkuda, mis siis, et otseselt seda eesti raamatu aastat enam ei ole,” sõnas Kaer.
Kui Anton Hansen Tammsaaret ja Krista Kaera ühendab eelkõige see, et mõlemad on tegelenud tõlketööga, siis tegelikult on nad mõlemad tõlkinud ka üht ja sama raamatut: Oscar Wilde’i “Dorian Gray portreed”. Kaer ütles, et ta ei võtnud sellega Tammsaaret parandada, sest ei ole olemas üht õiget tõlget.
“Võivad olla täiesti rahulikult kõrvuti tõlked. Minul selle tõlke palus teha Lauri Leesi oma sarja “Europeia” jaoks. Kuna ma olin juba enne Oscar Wilde’i tõlkinud ja olin tõesti ta elu kohta palju lugenud ja isegi ülikooliajal mingeid esinemisi teinud sel teemal, siis ma haarasin sellest võimalusest rõõmuga kinni ja tõlkisingi omakorda “Dorian Gray portree”,” rääkis Kaer.
Kuigi “Dorian Gray portree” on koolides soovitusliku kirjanduse listis, ei arutata ilmselt palju seda, millist tõlget lugeda. “See oleks muidugi huvitav. Eriti nendes koolides, kus on inglise keel süvendatult või kus ka tõlkest räägitakse rohkem. Minu arust on tehtud võrdlevaid tõlkeanalüüse isegi kaks. On tehtud Tallinna Ülikoolis ja minu meelest veel kusagil. Nii et jah, see võiks väga huvitav olla,” märkis tõlkija.
Tammsaare on tõlkinud ühe raamatu alguses oleva lause nii:
“Ateljee oli täis rooside lõhna ja kui kerge suvine tuuleõhk aias puid liigutas, tuli sealt läbi lahtise ukse sireli rasket lehka või roosiõielise laukapuu pisut õrnemat aroomi.”
Krista Kaer aga sedaviisi:
“Ateljee oli täis rooside vänget lõhna ja kui kerge suvetuul aias puid liigutas, kandus lahtisest uksest sisse sirelite rasket lõhna või roosade õitega viirpuu õrnemat hõngu.”
Originaalis räägitakse Kaera sõnul thorn’ist ja see võib tähendada nii viirpuud (hawthorn) kui ka laukapuud (blackthorn). “Miks ma tõlkisin viirpuu? Esiteks ma vaatasin ka pildimaterjali ja tõepoolest, viirpuud on sagedamini roosad. Aga teine asi on muidugi Oscar Wilde’i taust, sest ta on teatavasti iirlane ja terve Iirimaa on kevadel täis viirpuusid. Tõenäoliselt olid tal silme ees Iirimaa viirpuud, kui ta seda kirjutas. Aga võib-olla ka mitte. Nagu ma ütlen, ei ole olemas ühte õiget tõlget,” lausus Kaer.
Kaer tõdes, et tõlkija mängib suurt rolli selles, kuidas tekst tõlkekeeles kõlama hakkab. “Iga tõlkija võtab oma sõnavara ja väljendusviisi tõlkesse kaasa. Muidugi praegu oli nende tõlgete vahe siiski üsna suur, eesti keel ka muutub ja kunagi kasutatud eesti keel on praeguses mõttes võib-olla natukene vananenud. Ma arvan, et klassikalistes teostes uued tõlked on hästi tervitatavad ja eks neid tehakse ka jõudumööda praegu,” ütles Kaer ja tõi välja, et Dorian Gray raamat pole sugugi ainus tõlge, mis uuesti on tehtud.
Kaer kasutab oma töös ka kindlaid tõlkeprintsiipe. “Nii täpne kui võimalik, nii eestikeelne kui võimalik. See tähendab, et tegelikult tuleb käia mööda väga peenikest joont, et kummalegi poole ei kuku,” nentis ta.
Kaer on tõlkinud ka Oscar Wilde’i esseistikat ja muinasjutte. Tema huvi kirjaniku vastu sai alguse juba lapsena.
“Üks vana väljaanne Oscar Wilde’i muinasjuttudest, mis mulle kunagi lapsepõlves kätte sattus, ma arvan, et sealt sai alguse mitte ainult huvi Wilde’i vastu, vaid ka huvi kirjanduse vastu, sest mulle jõudis mingil hetkel kohale, et ta on iirlane. Ja muidugi, kui sinna juurde tuli tema elu, nagu ta ise ütles, et ta pani ainult oma ande oma teostesse, aga oma geniaalsuse pani ta oma ellu, siis see kõik oli kokku lõpmata põnev,” rääkis Kaer.
Tõlkijat paelub Wilde’i väljendusviis, tema keel ja huvitavad tekstid, eriti esseed. “Aga nagu on öelnud ka Borges, väga paljud kipuvad unustama, et Oscaril oli peaaegu alati õigus. Ja kui neid esseidki lugeda, siis tema mõttekäigud on pealtnäha väga vaimukad, aga kui natuke süüvima hakata, siis on seal väga palju õigust,” nentis tõlkija.
Kaer leiab, et “Dorian Gray portree” on ka tänapäeval värske ja vahest isegi aktuaalsem kui varem.
“Eks me kõik ju teame seda, millist pilti endast püütakse jätta sotsiaalmeedias ja kui kaugel seal võib tegelikkusest olla näivus. Kui me räägime tänapäeva Dorian Grayst, siis võib-olla on asi teistsugune, et kusagil istub vana kole kurjategija, kes ennast varjab kogu maailma eest, aga sotsiaalmeedias esineb imekaunis noor meesterahvas, kes võlub endiselt kõiki, kes ta pilti näevad,” rääkis Kaer.
Krista Kaer ütles, et Tammsaarest võiks teistes keelteski aru saada, aga vaevalt tema raamatut praegu ülemaailmselt väga populaarseks võiksid saada.
“Tema “Tõe ja õiguse” tõlkimine inglise keelde on praegu pooleli. On üks suurepärane šoti kirjastaja, kes on selle endale omamoodi elutööks võtnud, see on suurepärane. Aga võib-olla ikkagi see aeg, kus ta oleks võinud minna üle terve maailma populaarseks, on praeguseks möödas. Populaarsus käib lainetena üle maailma. Osa raamatuid või tendentse tulevad moodi, siis lähevad jälle moest ära, aga ütleme, et niisugune filosoofiline talupojaromaan ei ole praegu suur mood maailmas,” tõdes tõlkija, lisades et omamoodi oleks huvitav, kui kuskil maailmas toodaks teatrilavale näiteks “Kuningal on külm” või “Juudit”.
Fantaasia ja tundmatus köidavad
Tänapäeva autoritest on ilmselt enim loetud J. K. Rowling, kelle raamatuid on välja antud kõikvõimalikes keeltes. “Siiamaani tõesti kuuled ühest ja teisest kohast, et laps hakkas lugema ainult selle tõttu, et ta sai kätte Harry Potteri raamatud,” ütles Kaer, kes on ise hulga Rowlingu raamatuid eesti keelde tõlkinud.
Kaera sõnul oli Rowlingu tõlkimine huvitav töö, sest see sundis looma uusi sõnu ja mõtisklema erinevate tähendusvarjundite üle. “See oli väga lõbus ja väga hea on näha, et see tähendab siiamaani lastele midagi,” lausus ta.
Lastekirjanduses on ennegi fantaasiamaailmu ja -olendeid loodud, ent Rowlingu omad muutusid eriti populaarseks.
“Eks inimene on alati oma fantaasiat kasutanud. Ükskõik, mis maa mütoloogiat vaadata, kõik need mütoloogiad on täis niisuguseid üleloomulikke olevusi. Väga paljud olevused, kes Rowlingu raamatutes esinevad, on juba enne olemas olnud. Mõne on ta juurde mõelnud, aga ta on väga hästi ja loominguliselt kasutanud seda, mis juba olemas oli,” sõnas Kaer.
Harry Potteri raamatud õpetavad lastele eriti sõpruse olulisust. “Ükskõik, kui raske on olukord, sõprade peale võid sa alati loota. See peaks sealt tõesti kõlama jääma. Muidugi ka see lugu seal, et vaeslapsest kuhugi mujale kangelaseks, see on seal kindlalt olemas, sest sellest see kõik algabki. Aga ikkagi see omavaheline läbisaamine, üksteise peale lootmine, see on eelkõige see, mis seal kõlama jääb,” ütles tõlkija.
Rowling paigutab Kaera sõnul kenasti killukese kurjust sinna, kus on headus. “Nad ei ole päris mustvalgelt vastandatud või jämeda joonega eraldatud. See teeb muidugi asja huvitavaks.”
Kaer on varem välja toonud, et praegu on kõige rohkem ostetud ja loetud noortekirjanduse vorm romantaasia, mida ei loe muidugi ainult noored. Arvatakse, et selle lugejaskond on eelkõige tüdrukutest kuni ligi 50-aastaste naisteni.
“See on selles mõttes päris huvitav nähtus. Öeldakse, et see on päästnud päris paljud lääne kirjastused praegu, sest lihtsalt need raamatud müüvad niivõrd hästi. Seal on tavalised seikluskirjanduse, romantilise kirjanduse reeglid pahempidi pööratud. Nimi tuleb sellest, et see on romantika pluss fantaasia. Nimelt, seal ei ole niisuguseid hätta sattunud neidiseid, nagu oli vanasti rüütliromaanides, et damsel in distress, vaid seal on neidised, kes oskavad käsitseda sõjarelvi, kes ainuüksi oma kätega on võimelised vastased tapma, aga nad leiavad siis endale armastuse mitte maistes meestes, vaid enamasti haldjates, pooljumalates, jumalates, keda nad silmitsevad üsna maia pilguga ja hindavad nende huulekaart ja rinnalihaseid. Kui sünnib suur armastus ja kirg, mida tihtipeale ka üsna täpselt kirjeldatakse, siis on ikka nii, et mees on see, kelle kätt on isegi vaja hoida ja kes peab arvestama igal juhul naisega,” rääkis Kaer ja lisas, et see on omamoodi tänapäeva noorte naiste kujutus sellest, milline peab olema üks armastatu, olgu ta mis soost või liigist tahes.
“Teine asi on tõesti see, et need tütarlapsed on sõjas väga osavad ja need raamatud on erootilised ja üsna vägivaldsed kõige selle juures. Nii et mingi põhjus peab olema, miks just tänapäeva noored naised tahavad niisuguseid raamatuid lugeda,” märkis tõlkija.
Kirjastajana vaatab Kaer tendentse huviga ja otsib põhjuseid, miks inimestel teatud kirjanduse järele vajadus tekib.
“Ma vaatan seda ka natuke selles mõttes nördinud pilguga, et neid ei ole võimalik eesti keeles välja anda, sest need raamatud on enamasti 600–700leheküljelised, kui need eesti keelde tõlkida, siis nad on erakordselt kallid. Peale selle saab lugejaskond selle kätte kohe, kui need raamatud ilmuvad ja kolm korda odavamalt,” tõdes ta.
Paljud eesti kooliõpilased loevadki raamatuid inglise keeles ja Kaera sõnul ei peaks neilt ingliskeelset raamatut mingil juhul käest ära võtma.
“Nende lugemine nende eesti keele sõnavara ega kirjanduse tundmist ei arenda, see ei arenda eriti ka tegelikult inglise kirjanduse tundmist muidugi, aga ükskõik, mis keeles lugemine on ikkagi parem kui mittelugemine ja enamasti nad kasvavad ka sellest välja. Jääb loota, et kui inimene harjub lugema, siis ühel ilusal hetkel tuleb ka eesti autoreid,” ütles Kaer.
Igal pool loetakse vähem
Inglismaa on tänavu ka ise lugemisaasta välja kuulutanud ja maadleb samuti murega, et inimesed ei loe piisavalt. Viimane raamatuaasta oli Inglismaal 2008. aastal.
“Nad kuulutasid selle välja seepärast, et 2008. aastast alates on lugemine kõvasti alla läinud, poole väiksemaks jäänud ja tegelikult just noorte seas, sest nagu on kindlaks tehtud, kõige olulisem on noortele see, kui nad loeksid raamatuid vanuses 8–18. See avaldab nende hilisemale käekäigule kõige suuremat mõju. Ja mitte ei loeks selleks, et midagi teada saada, vaid loeks selleks, et lugemisest rõõmu tunda. Need on kaks täiesti eriasja. See on selline ahastav hüüe, et tuleb veel kiiresti midagi ära teha, sinna on kaasatud peaaegu kõik inglise kirjanikud,” lausus tõlkija.
Näiteks on Inglismaal tehtud toidupankade juurde tasuta raamatuletid, et inimesed saaksid lisaks toidule ka raamatuid võtta. Ühtlasi kaalutakse, et iga laps saab juba sünni ajal raamatukogu lugejapileti ja lisaks kutsutakse üles vabatahtlikke koolides lastele ette lugema.
“Väga paljud ei ole ka kunagi kuulnud, et neile ette loetaks. Tihtipeale keskkoolis ollakse sügavalt hädas, sest sinna jõudnud lapsed ei oska lugeda isegi üheksa-aastase tasemel. Nendega keskkoolis edasi minna on juba keeruline. Kõik see ongi tekitanud selle, et püütakse midagi ära teha,” sõnas Kaer.
Lugemise languse põhjuseks peab Kaer audiovisuaalset maailma, mis enam ei soodusta seda, et inimene istub raamatuga ja loeb seda.
“Täpselt samuti ka see, et inimene ei suuda koondada tähelepanu pikematele tekstidele. No see häda on vist igal pool. Isegi niisugune kirjanik nagu Ian Rankin on öelnud, et uuele põlvkonnale tulebki hakata kirjutama teisiti. Hoopis lühemate lausetega teistsuguseid tekste. Ma arvan, et see siiski ei lahenda probleemi. Audioraamatuid kuulatakse siiski rohkem kui loetakse, aga audioraamatu kuulamine ei ole päris see, mis on lugemine. Lugemine on natukene teise mõjuga ja praegu on ikkagi lootus see, et äkki õnnestub lapsed kuidagi tekstide juurde tagasi tuua. Väga kena oleks,” ütles Kaer ja tõi välja, et ühelt poolt peaks lugemine alguse saama kodust, teisalt on ka koolil oluline roll.
“Inglismaal püütakse minna sinna, kus lapsed tegelikult on, ka laste jalgpalliklubidesse ja niisugustesse kohtadesse. Iseenesest peaks olema mingisugune võimalus, et siduda lugemine teiste ainetega, mida koolis õpetakse, see pole nüüd inglise mõte, seda ma ütlen ise. Näiteks ajalootundides tuua mingid raamatud, kus ajaloost räägitakse, et näidata, et ajaloole annab liha luudele mõni ilukirjanduslik tekst ja tegelased ärkavad ellu. Loodusteaduses kasutada samuti niisuguseid tekste, kus on vapustavad looduskirjeldused,” lausus Kaer.
Lugemine peaks pakkuma niisugust naudingut, et inimene unustab ära kõik, mis ta ümber toimub.
“Sa lähed nii raamatu sisse, et ei vaata enam isegi kella ja istud kasvõi ööotsa üleval ja loed ja loed ja loed, sest sa ei taha sellest maailmast enam välja tulla. Öeldakse, et lugemine annab palju rohkem elusid, kui sa elada saad, sest sa elad raamatutes hoopis teisi elusid teises keskkonnas. Selles mõttes on muidugi lastele keskendumine õige, sest see sama vanus 8–18 on aeg, kus noor inimene peakski ahmima ilukirjandust ja laskma ennast kaasa viia. See oleneb muidugi inimesest, kas ta tahab fantastilisi seiklusi, kas ta tahab meie tegelikkusest raamatuid. Aga seal ongi terav vahe, kas sa loed teadmiste saamiseks või oma lõbuks. Öeldakse, et inimesed, kes loevad oma lõbuks, on elus hiljem palju edukamad,” rääkis tõlkija.
Kui raamatupoed on teostest lookas, siis samal ajal on mure, kes neid raamatuid üldse loeb. Kirjastajana on Kaeral väga keeruline luua üht profiili Eesti lugejast.
“See on täis täielikke ootamatusi. Võib olla mõni raamat, mille puhul oled kindel, et see läheb väga hästi, aga selgub, et üldse ei lähe. Kusjuures seda põhjust üldse ei leia. Muidugi mõned raamatud, mis on maailmas tohutult populaarsed, ei pruugi Eestis üldse minna, mitte mingil moel. Samal ajal mõned raamatud, mida mujal maailmas ei loetagi, osutuvad Eestis populaarseks. Nii et mõlemat pidi. Ma ei oska siiamaani öelda. Iga kord kui mõnda raamatut valida, tekib ikka küsimus, et eks näeb, kuidas tal läheb. Niisugust tunnet, et ma lähen nüüd täiesti kindla peale välja, ei ole,” tõdes tõlkija.
Nii nagu Rowling käis kunagi mööda kirjastusi oma Harry Potteri raamatut pakkumas ja enamus talle ei ütlesid, seisis ka Kaer kunagi Võtikvere raamatulaadal, leti peal kaks esimest Harry Potteri raamatut, ja püüdis inimestele rääkida, et neid peaks lugema. “Ei olnud tulemusi väga palju,” muigas ta.
Tutvus Doris Lessinguga
Kaeral on pikaaegne kokkupuude olnud Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Doris Lessinguga.
“Üks mu sõber viis Rootsi kohtumisele Doris Lessinguga minu tõlke “Ellujäänu mälestused”. Ta ütles mulle, et ta läheb kuulama Lessingut. Selle peale Lessing andis talle minu jaoks oma telefoninumbri ja aadressi ja ütles, et kui ma peaks Londonisse sattuma, siis ma võtaks ühendust, mida ma ka tegin. See oli 90-ndate algus. Sellest ajast saadik tõesti iga kord, kui ma käisin Londonis, võtsin ühendust. Ta tuli ka Eestisse, käis siin Tallinnas ja Tartus. Päris lõpuni välja me suhtlesime, ka pärast seda, kui ta Nobeli sai ja nii edasi. See tuli tal ju ka viimasel hetkel,” rääkis Kaer.
Kaer meenutas hetke, kui Lessing preemiast kuulis. “See filmiti üles ja oli väga maaliline. Ta oli just tulnud poest koos oma pojaga, pani oma poekotid maha ja esimesed laused olid, et lõpuks ometi, ma olen kõik muud preemiad ja auhinnad juba saanud.”
Ühes väljaandes on Kaera ja Valda Raua tõlgitud Doris Lessingu väiksemad proosateosed. Valda Raua tõlked Lessingu “Aafrika juttudest” ilmusid juba 50-ndatel ja et keel muutub, oli Kaeral hiljem vaja mõnda kohta korrigeerida.
“Seal oli sõna “neeger”, mis oli Valda Raua tõlgetes, sest jutt käis Aafrikast ja tekkiski küsimus, mis me selle sõnaga teeme. Ma ütlesin otsekohe, et see sõna tuleb loomulikult välja võtta ja seda seepärast, et mitte kusagil Doris Lessingu raamatutes ei ole seda kasutatud. Tema elas Rodeesias ja seal ei olnud mingeid neegreid, see on ameerika sõna puhtal kujul. Seal räägiti pärismaalastest või nimetati inimesi nende suguharu kuuluvuse järgi. Ma just ekstra vaatasin neid “Aafrika jutte” läbi, mitte kuskil ei olnud mitte mingil moel seda sõna sees, see tuli palju hiljem,” sõnas Kaer.
Ta usub, et vastuolulisi teemasid või termineid ei peaks tsenseerima, eriti kui raamatud on varem kirjutatud.
“Kui hakata neid sobitama praeguste mõtete ja meeldimiste järgi, siis tegelikult midagi läheb sellest kultuuritaustast kaduma, see ei ole enam päris see, sest raamatud on oma aja sünnitis. Paratamatult lähevad sinna oma aja suhtumised sisse ja ma arvan, et kuskil 20-30-ndatel kirjutatud, näiteks inglise kirjanike raamatud, kus on võib-olla kummaline suhtumine näiteks Mandri-Euroopasse või teenijatesse või üleolev suhtumine teistesse rassidesse, kui me seda korrigeerima hakkaksime, siis kaoks tegelikult see ajastu ära ja ma arvan, et seda ei tohiks teha,” nentis Kaer.
Ingliskeelne kultuuriruum on Kaera võlunud sellest saati, kui ta inglise keelt õppima läks.
“See nõudis seda, et ma süveneksin sellesse keeleruumi, kirjandusse ja mida rohkem sa millessegi süvened, seda rohkem tundub, et seal on niisuguseid asju, mis sind võluvad. Ta muutub põnevamaks, sa näed detaile. Ja mitte ainult inglise kirjandus, ma ütleks, et ma olen ka üsna põhjalikult süvenenud iiri kirjandusse, mis on jälle hoopis midagi muud, sest nagu on öeldud, iiri kirjanikud võtsid inglise keele ja tegid sellega hoopis midagi muud,” rääkis ta.
Kaer on ka väga populaarse kirjandusfestivali Headread üks vedajaid. Ta tõi välja, et festivalil läheb väga hästi, lahendamist vajab saaliprobleem, et rohkem inimesi festivalile pääseks.
“See populaarsus on vähehaaval tulnud. Meil tuleb praegu 17. festival ja tegelikult see kuulajaskond on pidevalt kasvanud. Näha on, et inimesed tulevad kuulama ka kirjanikke, keda nad lugenud ei ole. Vahepeal oli niisugune tunne, et inimesed ütlesid, et ma ei ole neid raamatuid lugenud, mis ma teda kuulan. Aga ka ma ise hakkasin festivalidel kuulama kirjanikke, kellest mul polnud aimugi. Ma lähen ja kuulan, mida ta räägib ja siis mõtlen, kas ma lähen võtan raamatu või mitte,” sõnas Kaer.
Kui Headread festivalil on esinenud mitmeid tuntud kirjanikke, kes väga palju ringi ei liigu, siis Kaer nentis, et Rowlingut ilmselt seal ka edaspidi ei kohta. “Rowling ei käi enam mitte kusagil kahjuks. Ta ei ole isegi nõus andma raamatutesse autogrammi. Seda kõike on liiga palju,” ütles ta.
Kaer usub, et on täiesti võimalik, et tulevane Nobeli kirjanduspreemia laureaat on siin Eestis meiega koos praegu elamas. “Võib-olla ta hakkas praegu seda raamatut kirjutama. Loodame ja näeme.”
Kultuurisoovitus. “Minu kultuurisoovitus on tegelikult varastatud just sellelt inglise raamatuaastalt. Nimelt soovitatakse seal, et minge järgmise poole aasta jooksul iga päev koju, võtke ükskõik milline raamat, mis võiks teile rõõmu pakkuda ja lugege 15 minutit. Lugege koos lastega, lugege üksi, aga lugege,” ütles Krista Kaer.