Minu meelest oli just Jaan Kaplinski (pärast Tammsaaret) meie kõige tõsisem kandidaat Nobeli preemiale. Ja seda mitte üksnes tänu tema euroopalikul tasemel avarale ja sügavale luuleloomingule, vaid ka arvukatele suurepärastele esseedele. Üks prantsuse ajakirjanik nimetas Kaplinskit “eesti Voltaire’iks”.
Mäletan hästi, kuidas ENSV päevil jahiti Loomingu, Horisondi ning Sirbi ja Vasara numbreid Kaplinski esseedega. Oli ta ju – eriti pärast “40 kirjale” (1980) allakirjutamist – ametlikult üsna tõrjutud autor, kelle esimene esseederaamat sai ilmuda hoopis Soomes aastal 1982.
Olen Kaplinskist varem kahel korral kirjutanud1; järgnev vaatlus toetub neile mõttekäikudele, mida siinkohal olen täiendanud.
Kaplinski paradoks
Loomult rahumeelsena püüdis Jaan Kaplinski sageli pingeid maha võtta, ehitada kirikut keset küla, kirjutada nii, et hundid söönud ja lambad terved. Ent meie pingetest tulvil ühiskonnas, kus pole veel sugugi üle saadud klassivõitluslikust mõtteviisist (kes ei ole meie poolt, on meie vastu!), sattus ta sageli kahe tule vahele.
Kaplinskit on ägedalt rünnanud nii usklikud kui ka uskmatud, väga erinevate poliitiliste suundade esindajad Gustav Naanist tõsirahvuslasteni. Üsna terav mõttevahetus oli tal näiteks Jüri Linaga.
Ometi tundub mulle, et Kaplinski pikaajaline ja intensiivne valgustus- ja selgitustöö on kandnud päris korralikku vilja. Just tänu temale on mitmetes tundlikes maailmavaatelistes küsimustes tasapisi võidule pääsenud suurem sallivus, kus teisitimõtlejat ei kuulutata enam tingimata klassi- või rahvavaenlaseks.
Imetlesin sageli Kaplinski talenti ja takti reageerida just eriti plahvatusohtlikele pingekolletele, öelda oma lepitav sõna keerulistes konfliktsituatsioonides, sealgi, kus teistel kirjanikel kippus suu vett täis minema.
Kaplinski taunis igat liiki ideefanaatikuid. Jäi meelde üks tema lennukalt teravdatud mõttearendus. “On parem, kui inimene peab lugu heast õllest, headest sigaritest, kaardimängust sõpradega ja lõbutüdrukutest kui kangelassurmast isamaa, partei või aate nimel,” esitas ta “kergemeelsete itaallaste” ellusuhtumist. Samas lisas Kaplinski selgituseks: “Olen peaaegu samal arvamusel, kuigi ise olen pigem askeet kui nautleja.”2
Vaimsete vääriskivide kollektsioon
Eriti Kaplinski esinduslik esseevalimik “Kõik on ime” (2004, 576 lk) – paremik kogu kirjaniku laialdasest esseistikast – mõjub üle lugedes äärmiselt värskelt ja mõtteid ergastavalt. See on kogu Eesti mõtteloo sarja üks kroonijuveele.
Samas olen kaugel sellest, et pidada Kaplinskit eksimatuks tõeprohvetiks. Vastupidi, ka tema esinduskogumikust leiab üht-teist sellist, milles autor omaenese loogikast kaasakistuna langeb mõne katteta mõttespekulatsiooni ohvriks.
Näiteks olgu tema sünge järeldus: “Eesti keele traagika on selles, et keeleuuendus ja keelekorraldus on temast teinud surnud keele.”3
Jah, ka (päeva)poliitikas kippus ta vahel lausa rappa minema. Sellistel puhkudel aga meenub mulle Friedrich Nietzsche tuntud ütlus, mille järgi suurmeeste eksimused on viljakamad kui väikevaimude tõed.
Püüdmata Kaplinski ulatuslikku esseistikat lähemalt piiritleda, meenutaksin – ja soovitaksin huvilisele lugejale – minu meelest parimat teejuhti kirjaniku vaimuilma, Thomas Salumetsa raamatut “Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit” (2016, 278 lk). Siin on kuidagi eriti õnnestunult sünteesitud kirjaniku eraelu, tema luule ja filosoofilised vaated.
Tooksin vaid ühe tsitaadi teosest: “Kaplinski rahuliku ja vaikse pealispinna alt leiame masenduse ja meeleheite allakäiguspiraali serval kõikuva inimese.4“
Nii seisab Salumetsa raamat väga kaugel idealiseeritud pühakuportreest; siin avatud Kaplinski elukäigu tõeline dramatism aitab tema mõtteilma veelgi paremini mõista.
Üldmulje Kaplinski ainulaadsest valgustajategevusest aga tahaksin kokku võtta filosoof Karl Jaspersi sõnadega. “Leida iga päev trükitava rämpsu seest kalliskivi, lihtsa artikli täiuslikus keeles oivalisima lühiduseni lihvitud ülevaade – see on tänapäeva inimesele suurim, kui ka mitte kuigi sageli osaks saav nauding,” kirjutab Jaspers.5
Sellest aspektist lähtudes võiksime kõhklemata tunnistada, et eriti Kaplinski raamat “Kõik on ime” kujutab endast maitsekalt valitud luksuslike vääriskivide kollektsiooni. See on omamoodi unelmraamat kirjanduslikule gurmaanile, mis aga samas võiks olla vaimseks äratajaks ja teejuhiks igaühele, kel vähegi silma ja kõrva heade esseede nautimiseks.
1 Kriitikaraamatus “Kulli pilk”, Ilmamaa, Tartu 2005, lk 73-75 ja 380-382
2 Jaan Kaplinski / Johannes Salminen, “Ööd valged ja mustad. Kirjavahetus aastast 2001”. Soome ja rootsi keelest tõlkinud Aino Laagus ja Mari Allik, Loomingu Raamatukogu 2003, 19/20, lk 13
3 Jaan Kaplinski, “Kõik on ime”, koostanud ja saatesõna: Toomas Salumets, sari Eesti mõttelugu, nr 55, Ilmamaa, Tartu 2004, lk 362
4 Thomas Salumets, “Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit”, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt, Varrak, Tallinn 2016, lk 34 (peatükk “Rahutu mõttetark”)
5 Karl Jaspers, “Aja vaimne situatsioon”, tõlkinud Krista Läänemets, sari Avatud Eesti raamat, Ilmamaa, Tartu 1997, lk 138