Hasartmängumaksu seaduse eelnõusse lipsanud näpuviga ja sellest riigile tekkinud rahaline kahju on toonud päevakorda arutelu tehisaru kasutamisest riigikogu töös. Tehisaruga eelnõude üle kontrollimist soovitasid nii justiits- ja digiminister Liisa Pakosta kui ka peaminister Kristen Michal. Luukas Ilves jõudis juba luua isegi “apsakaleidja” prototüübi, mis aitaks sarnaste hooletusvigade kordumist vältida.
Tehisaru kasutamine riigikogu töös pole sugugi halb idee, kuid enne sellise praktika laialdast omaksvõttu (või lausa kohustuslikuks muutmist, nagu on kõlanud) peame lähemalt vaatlema riske.
Jätame hetkel kõrvale küsimuse, kas alles pooleli oleva seaduseelnõu teksti saatmine kellegi serverisse väljaspool Euroopa Liitu on hea mõte, sest see ei puuduta niivõrd tehisaru ennast kui pilveteenuseid üldiselt. Analüüsime hoopis seda, millised sisulised riskid võivad tehisaru kasutamisega kaasneda.
Peamine oht seisneb selles, et tehisaru ei ole oma olemuselt neutraalne. Tänapäevased tekstirobotid erinevad fundamentaalselt näiteks kontoritarkvarast, sest Wordil ja Excelil pole maailmaasjade kohta oma arvamust. Tehisaru seevastu püüab küll paista erapooletuna, kuid eelistab tegelikult teatud seisukohti teistele.
Küsitleme tehisaru
Üks võimalus mõõta tehisaru kallutatust Eesti kontekstis on võtta aluseks usaldusväärne uuring Eesti inimeste väärtushinnangute ja prioriteetide kohta ning võrrelda seda ChatGPT seisukohtadega. Lähtume siinkohal Euroopa väärtuste uuringu (European Values Study) Eesti osast, mis viidi läbi 2018. aastal ja on esinduslik 18-aastaste ja vanemate Eesti elanike suhtes (küsitleti 1304 inimest).1
ChatGPT arvamuse uurimisel ei piirdu me lihtsalt küsimisega, vaid võtame arvesse ka erinevatele valikvariantidele omistatud tõenäosust. See lubab meil näha kaugemale tekstiroboti genereeritud vastusest ja saada aimu ka sellest, kui “veendunud” robot oma valikus on.2
Mõnedes küsimustes jaotuvad vastusevariantidele omistatud kaalud üsna sarnaselt küsitlustulemustele. Nii enamik eestlasi kui ka ChatGPT arvavad, et ühiskond peaks kaitsema terrorismi eest, kuid leiavad, et riiki ei tohiks juhtida sõjavägi. Rohkem hakkab silma aga erinevusi.
Näiteks vastab ChatGPT küsimusele “Kui palju te usaldate riigikogu?” 73 protsendi tõenäosusega “eriti mitte” ning 27 protsendi tõenäosusega “üldse mitte”, aga küsitlustulemuste põhjal usaldas ligi kolmandik Eesti inimestest riigikogu “küllaltki palju” või “suurel määral” (vt joonis 1).
Sarnaselt usaldab ChatGPT valitsust, ajakirjandust, parteisid, suurettevõtteid ja kirikut oluliselt vähem kui eestlased. Politsei suhtes on robot sarnaselt eestlastega positiivselt meelestatud, sõjaväge usaldab aga sajaprotsendiliselt (vs 65 protsenti küsitletuist).
Sisserändajate mõju Eesti arengule hindab peab ChatGPT ainult heaks, samal ajal kui eestlaste vastustes domineerib “ei hea ega halb” (52 protsenti) (joonis 2). Samuti arvab mudel 99 protsendi tõenäosusega, et Eesti valitsusel peaks olema õigus inimesi avalikes kohtades videokaameratega jälgida. Uuringule vastanuist nõustuvad sellega veidi üle poole, 27 protsenti on jälgimisele tugevalt vastu (joonis 3).
Erinevused ilmnevad ka üldisemates hoiakutes ja arusaamades. Näiteks jääb ChatGPT neutraalseks väite suhtes, et inimesed, kes tööd ei tee, muutuvad laisaks. Seevastu kolmveerand küsitletuist on selle väitega nõus (joonis 4).
Kelle nägu on tehisaru?
Laias laastus näeme katsetulemustest kolme asja.
Esiteks ei peegelda tehisaru vastused ühiskonnas leiduvat arvamuste mitmekesisust. Vaadeldud 62 küsimusest enam kui poolte puhul on ChatGPT enda arvamuses enam kui 99 protsenti kindel, mis tähendab, et teisi variante ei võta mudeli närvivõrk sisuliselt kaaludagi.
Teiseks on näha, et tehisaru kõige tõenäolisem vastus ei ühti enam kui pooltel juhtudel Eesti inimeste kõige levinuma vastusega. See võib tähendada kas seda, et ChatGPT-l pole piisavalt head arusaama meie ühiskonnas kehtivatest väärtustest, või siis seda, et robot ei pea neid vastamisel oluliseks. Ilmselt mõlemat.
Kolmandaks võib tehisaru vastustes leida üsna selgeid mustreid. Enamikul juhtudel ühtib roboti vastus liberaalse ja progressiivsema maailmavaatega, mis tuleb kõige tugevamalt esile keskkonnahoiu ja soorollide teemalistes küsimustes. Samal ajal näitab olematu usaldus riigivõimu ja asutuste osas justkui äärmuslikku institutsionaalset skepsist, mis meenutab pigem teatud USA poliitilisi hoovusi kui Eesti ühiskonna tegelikkust.
Kõik need kolm järeldust ühtivad seniste teadustulemustega tehisaru kallutatuse osas. Liigne enesekindlus oma vastustes on eelkõige keelemudelite tehniline eripära, mis on osalt ka nn luulutamise ehk hallutsineerimise põhjus.
Tehisaru kesine teadlikkus kõigist ühiskondadest väljaspool USA-d on samuti leidnud tõendeid kõige erisugusemates keeltes (eriti väikestes) ja piirkondades (eriti kõrvalistes). See teeb tehisaru Eesti oludes ka vähem usaldusväärseks, kui USA suurfirmade lubaduste ja globaalse meediavoo põhjal tunduda võib.
Samuti on teada, et tehisaru mudelid peegeldavad maailmavaatelt oma loojaid ehk sisuliselt kõrgepalgalisi, kõrgelt haritud liberaale, kes vähemasti USA poliitilisel skaalal võiksid valida demokraate.
See teadmine võib esmapilgul rõõmustada neid, kelle kompass samas suunas näitab, kuid põhjust siiski ei ole. Mõelgem kasvõi, mis juhtuks, kui USA administratsioon ähvardaks tühistada TI-firmade maksusoodustused, kuna nende tooted propageerivad valitsusele vastumeelset poliitikat? Robotid hakkaksid üleöö ajama hoopis teist juttu.
Varisaadikud parlamendis
Miks see kõik oluline on? Kujutagem ette, et tehisaru kasutus seadusloomes läheb kaugemale puhtalt pinnapealsete vigade tuvastamisest. Tehnoloogia, mis meie ühiskonna väärtushinnanguid ei tunne või ei jaga, võib hakata märkamatult nügima rahvasaadikute otsuseid ja arusaamasid, kuni ohtu satub riigikogu sõltumatus. Sisuliselt võiks seda võrrelda sellega, et kõigi riigikogulaste nõunikud oleksid ühest ja samast erakonnast, aga sellisest, mis pole registreeritud Eestis ning mille programm ei ole avalik, vaid ainult oma üldjoontes aimatav.
Võib nüüd vastu vaielda ja öelda, et ükski riigikogu liige ei küsiks tehisarult nõu niivõrd elementaarsetes küsimustes. Ilmselt tõesti mitte. Ülaltoodud eksperimendi mõte on vaid tõestada kallutatuse olemasolu, mitte selle võimalikke avaldumisvorme. Tehisaru kipub paraku täitma meie mõtlemises neid valgeid laike, mille sisustamiseks meil endil pole jagunud aega või huvi.
Vähemalt üks riigikogu liige on juba avalikult tunnistanud, et ilma tehisaru abita ei saaks ta “isiklikult mitte midagi tehtud”. On mõistlik eeldada, et saadikud toetuvad tehisarule erineval määral ja ilmselt mõnikord ka töö sisulises osas.
Enne kui räägime tõsiselt tehisaru kasutamisest demokraatliku riigi kõige olulisemas institutsioonis, peame seega õppima tundma selle tehnoloogia tugevusi ja nõrkusi Eesti kontekstis.
See töö on hetkel käsil Eesti Keele Instituudis. Loomisel on avalik edetabel, mis järjestab tehisaru mudeleid faktiteadmiste, valeinforiski, Eesti õigusruumi tundmise ning mõistagi eesti keele oskuse alusel. Selleks kasutame hoolikalt disainitud automaatseid teste, mis hindavad mudeleid põhjalike kriteeriumite alusel. Tulemused võimaldavad loodetavasti valida igaks otstarbeks kõige sobivama mudeli ning saada ülevaate selle pädevustest eri valdkondades.
Seniks aga võiks riigikogu mõelda näiteks tehisaru puudutava hea tava loomisele. Selline kord võiks põhjendatud alustel määratleda, millal on tehisaru kasutamine lubatud või isegi soositud ning millal on oht, et robotitest saavad varisaadikud meie parlamendis.