Maailm on endine, meie oleme muutunud

Helve Pärna sõnul ei ole tegemist sellega, et maailm oleks järsku paremaks või halvemaks muutunud. Muutus toimub inimese sees – selles, millele ta oma tähelepanu ja energiat annab. „Draamad püsivad seal, kus neid toidetakse,“ selgitab Pärna, viidates sellele, et hirm, ärevus ja pidev reageerimine võtavad inimeselt jõu ning hoiavad teda vanades mustrites.

Saates kerkib esile karjainstinkt, mis Pärna sõnul on üks tugevamaid põhjuseid, miks inimesed draamadesse jäävad. Soov kuuluda, olla „pundis“ ja mitte erineda võib panna taluma olukordi, mis enam ei sobi sisetundega. Kui see instinkt hakkab taanduma, võibki tekkida tunne, et varasem seltskond, teemad ja huvid ei kõneta enam.

Hirmutamine on moodne salarelv

Olulise teemana käsitletakse ka hirmu ja süütunnet. Helve Pärna sõnul on hirmutamine muutunud igapäevaseks – inimesed annavad oma energia pidevalt probleemidele, katastroofidele ja teiste inimeste draamadele. Kui inimene õpib sellest ringist välja astuma, kaob ka pidev „pean, pean, pean“-tunne ning tekib suurem sisemine rahu ja usaldus iseenda vastu.

Vestluses räägitakse ka aitamisest – ja selle piiridest. Pärna hinnangul ei saa kedagi päriselt aidata enne, kui inimene ise on valmis ja küsib abi. Vastasel juhul kipuvad samad olukorrad korduma ning aitaja võib end hoopis tühjaks kulutada. „Mõnikord on kõige suurem abi see, kui lasta inimesel oma kogemus ise läbi teha,“ ütleb ta.

Mis on päris, mis on müra?

Üheks märgiks „teisele sagedusele“ liikumisest peab Pärn ka seda, et väikesed probleemid ei tundugi enam suured. Pisivead, materiaalne kahju või teiste inimeste emotsioonid ei vii enam rööpast välja. Inimene hakkab eristama, mis on tõeliselt oluline ja mis on pelgalt müra.