Esimesena prooviti külmemaid toone – suve esindajaid, süsimusta ja lumivalget. Need olid tugevalt pigmenteeritud ja kontrastsed, kuid mõju oli ootamatu: tähelepanu jäi pidama riietele, mitte inimesele. „Kui pilk jääb rätiku või pluusi külge kinni, siis see ei ole õige värv,“ selgitas värvispetsialist Carol Toomsalu. Külmad ja hallikad variandid võtsid näolt elujõu ning tekitasid isegi kerge väsimuse tunde.

Murrang saabus soojemate toonidega. Oranžikad punased, moonipunane, kuldse alatooniga roosa ja rohelised tõid kohe „elu sisse“. Nägu muutus kirkamaks, silmad hakkasid rohkem silma ja kogu üldmulje muutus pehmemaks ning harmoonilisemaks. Just sellisel hetkel tulebki see „vau“, millest värvianalüüsis räägitakse – seda ei pea otsima ega tõestama, see on kohe näha.

Oluline avastus oli ka see, et sama värv võib olla kas sobiv või väsitav, sõltuvalt selle alatoonist. Näiteks roosa: hallikad, külmad roosad jätsid tuhmi mulje, samas kui kirkam, kollaka alatooniga roosa mõjus värskelt ja elavalt. Sama kehtis sinise kohta – kevadele sobib heledam, pehmem navy, mitte mustjas ja raske variant. Isegi hall ei olnud täielikult välistatud, kuid ainult beežika ja soojema versioonina.

Värvianalüüsi mõte ei ole keelata värve, vaid leida nende õiged versioonid igale tüpaažile. Mängu tulevad kindlasti nahatoon, silmade värv ja loomulikult juuksed. Õiged toonid ei karju ega domineeri, vaid toetavad inimest nii, et riietus muutub teisejärguliseks. „Kui värv on õige, ei vaata sa enam pluusi, kleiti või rätikut – sa vaatad inimest ennast. Ja just siis võib kindlalt öelda: „vau“ on kohal,“ kinnitab värvispetsialist.

Vaata saatest, kuidas värvianalüüsi tehakse – SIIT!