Alustuseks peaks ära klaarima ühe kõige olulisema detaili: kes on praegu Eesti suursaadik Kasahstanis?
Minu olukord on selles mõttes üsna ebatavaline ja ka ootamatu, et ma kirjutasin lahkumisavalduse ja 1. jaanuarist on minu töösuhe välisministeeriumiga lõppenud.
Ehk siis teie ei ole praegu enam suursaadik, kuigi kui ma vaatasin saatkonna kodulehte, siis vähemasti eile oli seal ikkagi kirjas, et suursaadik on Jaap Ora.
Mina olen Tallinnas ja minu töösuhe välisministeeriumiga on lõppenud.
Aga räägime sellest, miks see siis lõppes. Mis siis toimus Astanas 16. novembril?
Astanas oli riigivisiit ja 16. novembril jõudis kohale president koos suure delegatsiooniga. See oli esimene Eesti presidendi riigivisiit Kasahstani. Seal oli suur delegatsioon: lisaks presidendile kaks ministrit, kaks asekantslerit, rektorite delegatsioon ja kultuuridelegatsioon. Programm oli väga põhjalik. Põhimõtteliselt oli see visiit väga kena, läks hästi ja ka püstitatud eesmärgid said täidetud. Mis juhtus hiljem? Juhtus mingi järellainetus Eestis, aga tänaseks on ka see peamiselt lõppenud. Näiteks peaminister on öelnud, et see oli torm veeklaasis, ja president on oma intervjuudes rääkinud visiidist positiivselt. Nii et midagi erilist ei juhtunud.
Ma võtan appi Eesti Ekspressi, kus kolleeg Madis Hindre kõik need sündmused kirja pani. Ekspress kirjutas, et president Karis võttis Kasahstanis peetud kõnest Vene-kriitilised lõigud välja, talle nõu andnud suursaadik vallandati. Mida te siis presidendil soovitasite teha, mis teile ametikoha maksis?
Alustame sellest, et kui on riigivisiit, siis saadiku ülesanne on esmalt tagada soodsad tingimused presidendile tulemuslikuks tööks – saadik, saatkond ja kogu meeskond, kes on sellega seotud. Üks osa sellest on anda presidendile visiidi eel ja ajal vajalikku nõu, ka vahendada teinekord sõnumeid. Mis puudutab presidendi loengut ülikoolis, siis tegelikult oli see loeng vaid üks osa programmist ja presidendil oli võimalus sõnumeid edastada väga erinevatel kohtumistel. Oli ka teine kõne, mille suures osas mina kirjutasin ja Kadriorg omalt poolt lisas, mis oli meie korraldatud vastuvõtul. Olid kohtumised meediaga ja muidugi peamine oli delegatsioonide ja presidendi ametlik kohtumine.
Ma saan aru, et selliseid visiite valmistatakse ette pikki kuid, võib-olla isegi aastaid, ja kõik need sõnumid mõeldakse läbi ja peamajaga kooskõlastatakse. Aga siin juhtus see, et midagi juhtus siis, kui presidendi lennuk Astanas maandus. Miks te seda kõike presidendile rääkisite?
Presidendiga oli meil kitsa ringi nõupidamine, kui delegatsioon saabus. See on tavaline – me peaksime seda alati tegema, kui on selline visiit, et teha viimased ettevalmistused ja kohendused. Sinna tuli küll väike lisa, minule saabus Kasahhi poolelt teatud sõnumeid või signaale vahetult enne presidendi saabumist, mis puudutasid just Ukraina teemat.
Mis nad teile ütlesid? Mis see sõnum oli, mis paluti presidendile edastada?
Ma ei saa seda avaldada, kuna tegemist on ikkagi riikidevahelise suhtlusega. Ma ei pea õigeks hakata seda siin nii täpselt lahkama ja tegelikult see ei ole ka väga oluline, sest kui me räägime Ukraina teemast, siis oli ka pikalt ette teada, et see teema on tundlik teema kasahhide jaoks.
Siin on Eesti ajakirjanikele püütud ka rääkida – ma ei ole saanud kontrollida, aga selleks ma teid kutsusingi –, et viidati ka sellele, et kuna kaasas oli äridelegatsioon, et võib-olla siis teatud lepinguteni jõuda… Et visiit ei ole nii tulemuslik. Kas mingi osa sellest võib vastata tõele või diplomaatias need asjad nii ei käi?
Minu jaoks oli põhiküsimus mujal. Põhiküsimus oli selles, et tagada meie presidendi ja Kasahstani presidendi vahel usalduslik ja sõbralik tööõhkkond. Meil oli algusest peale kokku lepitud juba kuid ette, et tundlikud teemad, välispoliitika teemad, käsitletakse presidendi nelja silma kohtumisel. Selle eesmärk oli see, et oleks võimalik usalduslikult ja turvalises õhkkonnas vahetada oma vaateid, rääkida oma muredest. Seetõttu oli kõige tähtsam, et see kohtumine läheks hästi. See, et äridelegatsioonid saaksid oma lepingud alla kirjutada… Ma arvan, et see on spekulatsioon. See kõik oli ka juba varem ette valmistatud: oli planeeritud ärifoorum, mis oli väga hästi korraldatud ja väga suur. Nii et ma neid kahte asja omavahel ei seoks. Ikkagi prioriteet on rahvuslikud huvid ja meie seisukohtade õige esitamine.
Ehk ma saan aru, et see ei ole selline vastastikune šantažeerimine? Kui ikkagi keegi kutsub kellegi riigivisiidile, siis pigem rõhutatakse seda ikkagi lindude ja liblikate keeles, räägitakse sellest, et visiit võiks õnnestuda. See peaks jääma selliseks üheplaaniliseks? Ma saan aru, et selles maailmas käivad need asjad pigem nii.
Riigivisiit on kõige kõrgema taseme visiit ja see ongi tavaliselt suur. Seal on suur programm ja seal ongi erinevad elemendid, nagu meil oli majandus, haridus ja välispoliitika. Riigivisiidile on ka iseloomulik see, et sõnumid on tavaliselt suure üldistusastmega ja samuti ei hakata seal tavaliselt lahkama ja klaarima mingeid probleemseid, väga teravaid teemasid.
Aga siis läks presidendi kõne kärpesse, mõned lõigud võeti välja. Aga need oleks saanud ju käigult ümber kirjutada, et hunti oleks saanud nimetada soeks? Või nii need asjad jälle ei käi?
President on ise öelnud, et sellised kõned on valmis siis, kui nad on valmis, kui nad on esitatud. Ja isegi sageli, kui kõne näiteks jagatakse enne esitamist laiali, siis on seal märkus, et tuleb jälgida seda, mida tegelikult öeldakse, nii et kuni viimase hetkeni neid kõnesid võib kohendada. Antud juhul oli küsimus selles, et see kõne esitati enne ametliku programmi algust, ja selleks, et tagada hea õhkkond ametlikus programmis, oli mõttekas jätta osa meie sõnumitest varuks.
See oli ülikooli kõne siis?
Jah, ülikooli loeng. See ülikooli loeng oli väga hea loeng.
Ja seal neljasilmavestlusel, kus olid siis president Tokajev ja Karis, seal need sõnumid, mida oli ka peamajas ette valmistatud – see, kui paha on Venemaa – need seal kõlasid?
Seal oli kaks presidenti…
Ja rohkem ei tea sellest midagi? President Karis võiks ju tulla ka avaldustega, et arutati ühismissiooni, ma ei tea, Marsile või Kuule.
Mitte et me ei tea, aga meil võib-olla ei ole sobiv hakata siin arutama, mida kaks presidenti nelja silma all rääkisid. Aga on täiesti kindel, et Ukraina ja sellised olulised teemad said selles vestluses läbi räägitud.
Aga 4. detsembril teid kutsuti Tallinnasse välisministeeriumisse. Seda diplomaatiliselt nimetatakse siis “saadik kutsutakse konsultatsioonidele”. Mis seal kantsler Vseviovi kabinetis siis juhtus, mis teile ette heideti?
See oli lühike kohtumine. Ja varsti pärast seda võis meediast lugeda, et saadik on esitanud lahkumisavalduse.
Miks te kirjutasite lahkumisavalduse?
Sain üsna selge sõnumi, et minu lahkumine on vajalik.
Ehk siis ma saan aru, et presidenti välisministeeriumis lahti lasta ei saa, aga saadiku saab siis ikkagi vallandada ja valiti siis see tee?
Võib-olla on nii, et kui on selline olukord, siis kellelgi on mingi lahendus, mida ta peab sobivaks. Isegi kui see ei pruugi tingimata olla ratsionaalne või õiglane, aga näib töötavat, ja siis minnakse seda teed.
Kuidas tagantjärele tunnete, et teid sunniti lahkuma või see oli vabatahtlik lahkumine?
Ma ei tahaks kaugemale minna nendes kommentaarides. Ega diplomaadid ja saadikud ei lahku kergelt oma ametist ja kui te küsite, kas mul oli kavatsus oma senisele tööle diplomaadina sellisel moel kriips alla tõmmata, siis seda kindlasti ei olnud.
Aga olete te oma lahkumise vaidlustanud, on see teel kohtusse või kohtus?
Ma ei tahaks neid teemasid hakata siin käsitlema. Hetkel mina ei ole ühtegi silda põletanud. Minul on head kogemused diplomaaditööst, head kolleegid välisministeeriumi peamajas. Aga nagu ma ütlesin, hetkel minu töösuhe on lõppenud ja ma vaatan ringi uue pilguga. Täitsa huvitav olukord on, võib mõelda, et mida on võimalik veel elus teha, kui ei tööta välisministeeriumis. Minu tugevus on ikkagi rahvusvahelised suhted, julgeolekupoliitika, välispoliitika, aga võib-olla saab teha ka midagi uut või täiesti huvitavat.
Saan ma õigesti aru, et te siia saatesse täna ei tulnud mitte sildu põletama, vaid te tulite neid sildu siia ehitama?
Kindlasti.
Aga kas te palusite vabastada ennast suursaadiku ametist või vabastada ametist välisministeeriumis? Mis te sinna avaldusele kirjutasite? Mina ei ole teie avaldust näinud.
See oli selle vestluse tulemus, et palusin ennast vabastada nii suursaadiku ametist kui ka välisteenistusest.
Ehk siis kahest ametist?
Jah.
Sest mulle meenub jah, et kui ka stuudios on peaminister saates, me küsisime nii-öelda teie staatuse kohta, sest valitsus ju seda arutas ja otsustas. Siis ka peaminister ütles, et tema ei ole selle asja sisse vaadanud, sest see avaldus oli ju teie enda oma. Aga kas ma saan aru, et tegelikult Eesti Vabariigis keegi oleks pidanud huvi tundma, et mis asjaoludel te siis ikkagi lahkute?
See lahkumine käis kuidagi väga kiiresti ja väga ootamatult. Hetkel on seis küll selline, et minu teada ei ole president veel minu tagasikutsumist alla kirjutanud, nii et päris kindel ma ei olegi, et mis see mu staatus on, aga töösuhet mul 1. jaanuarist välisministeeriumiga ei ole.
Saan ma õigesti aru, et pärast seda, kui Astanas presidendiga viimati kohtusite, olete te ka Eestis kohtunud?
Jaa, presidendiga me vestlesime, arutasime visiiti ja seda, kuidas Eesti ja Kesk-Aasia suhteid saaks hästi asjalikult edasi arendada.
Tundis ta ka huvi, et miks te ametist soovisite lahkuda ja mis nõu te talle andsite? Et peaks ta selle usalduskirja või volitused teil tagasi võtma?
See on kindlasti presidendi otsus. Küll aga võin vaid oletada, et ta näeb ka muid võimalusi kui see tagasiastumine selle olukorra lahenduseks.
Seda soovitust ta teile ei andnud, et lennake tagasi Astanasse ja esindage Eesti Vabariiki edasi?
Selleks, et lennata tagasi Astanasse, on vaja muidugi kõigi osapoolte soovi ja toetust.
Ma saan aru, tegelikult ei ole ju küsimus ainult Astanas. Te olite suursaadik lisaks sellele ka Kirgiisi Vabariigis, Tadžiki Vabariigis, Türkmenistanis ja Usbekistani Vabariigis, nii et märkimisväärne kaotus Eesti riigile.
See on tõsi, et me katsime Astanast viit riiki. Ma olin saadik kokku viies riigis ja see on päris suur operatsioon, päris suur töö, et seal sisse elada. Kõigepealt teed ühe ringi ja jagad oma volikirjad igal pool, siis hakkad mõtlema, mida edasi teha. Ma olin just sellesse faasi jõudnud, kus oleks olnud päris huvitav hakata mõtlema siit konkreetseid koostööprojekte, üht-teist oli juba plaanis.
Kuidas te, härra Ora, tunnete – kas te eksisite millegi vastu?
Mis puudutab saadiku ülesannet anda presidendile nõu ja jagada infot, siis tegin just seda, mida iga saadik teeb, tegin oma tööd. Minu kui diplomaadi poliitilist analüüsi on alati hinnatud, kõik räägivad: “Oo, sul on head analüüsid, väga hea on lugeda, väga kasulik.” Ma ei tajunud, et kui ma jagan presidendile infot selle kohta, kuidas on kohapealne kontekst ja millised on näiteks Kasahstani mured või haavatavused, et selles oleks midagi ekslikku. Tegin oma tööd oma parima äratundmise järgi.
Kas tagantjärele tarkusena oleks pidanud peamaja informeerima? Või informeerisite peamaja, et teatud asjaolud on muutunud, et me tegutseme natuke teistmoodi?
Sellel visiidil oli kaasas suur delegatsioon, sellest oli juba juttu, ja seal olid kohal nii presidendi meeskonna inimesed kui ka peamaja inimesed. Kõik teemad arutatakse sellistel visiitidel alati selles ringis läbi, nii et see ei ole mingi saadiku soolo või midagi sellist.
Kui keerulisse olukorda üldse praegune geopoliitiline olukord ühe saadiku paneb, on ta siis suursaadik või mõni teine diplomaatiline ametiaste? Kui palju peab arvestama just nende peamajast tulevate instruktaažidega ja kohalike oludega?
Kindlasti tuleb arvestada peamaja suunistega ja meie seda oma teadmise põhjal oleme ka alati teinud – see on diplomaadi professionaalsuse üks esimesi eeldusi. See on nagu kahesuunaline liiklus, et sa ka jagad infot peamajja ja soovitusi. Kui me jõuame selle peamise teemani, et kuidas kaitsta Eesti väärtusi ja huve maailmas, siis seal ongi tähtis kohandada oma tegevust vastavalt oma asukohariigile. Meetod, kuidas kaitsta meie huve, võib olla erinevates riikides erinev, tähtis on jõuda tulemuseni.
Aga kui palju see kära on nüüd siis mõjutanud või räsinud Eesti-Kasahhi suhteid?
Ma tahaks loota, et sellest teemast või sellest vastuolust, mis siin tekkis, saadakse kiiresti üle.
On see ka kahandanud kuidagi visiidi mõju? Sest ma saan aru, et kui vaadata ikkagi, et 500 miljoni eest lepinguid, äridelegatsioonile esinduslik kultuuriprogramm, Anne Veski laulud kõlasid, hobuseid näidati, kõik see oli väljapaistev. Kas see mõju on kuidagi ka natukene lahtunud?
Ma pole saanud väga hästi jälgida. Enne kui ma lahkusin, oli meil jutt Kasahhi presidendi välisnõunikuga, et arutame, kuidas me visiidi tulemusi ja kokkuleppeid hakkame ellu viima. Aga mis puudutab näiteks majandust, siis taristuminister Leis, kes oli kaasas, ütles juba vist 20. novembril valitsuse istungil, et ettevõtjad olid väga rahul selle visiidiga. Ja kõikidele kokkulepetele, mis seal sõlmiti, nendele eelnes ikkagi väga suur töö. See ei olnud nii, et nädal enne visiiti võeti paber ette ja hakati kirjutama, vaid paljud ettevõtjad on seal Kasahstanis käinud. Ma võin tuua ka paar näidet, näiteks Oskemeni titaani- ja magneesiumikombinaat. Tundub, et see on mitte midagi ütlev nimi, kuid tegemist on maailmatasemel titaanitootjaga, kes varustab näiteks peaaegu 20 protsenti lennunduse titaanist ja mis kuulub lääne omanikele. Nende partner on Sillamäe sadam Eestis. See näitab, kuidas Eesti saab olla väravaks Kasahstanile ja Kasahstani majandusele. Ja ka Kasahstani ettevõtted saavad Eestit kasutada oma kaupade ekspordiks ja impordiks. Või teine näide: suur Prantsuse kontsern Alstom, mis toodab Kasahstanis tipptasemel vedureid. Neil on kaks Eesti partnerit: üks, kes neile tarnib komponente, ja teine, kes soovib neilt osta vedureid või varuosi.
Välisminister Tsahkna on korduvalt öelnud, et meil on väärtuspõhine välispoliitika, et praegu on selle hiilgeaeg. Kuidas teie sellest väärtuspõhisest välispoliitikast aru saate?
Mina olen olnud diplomaat aastast 2000 ja alati teostanud väärtuspõhist välispoliitikat. Võib-olla minu eripära on see, et olen olnud palju kolmandates riikides, kes ei ole alati meiega täiesti samameelsed, ja seal tuleb sageli mõelda, et kuidas seda väärtuspõhist poliitikat ellu viia.
Kuidas Laheriikides väärtuspõhiseks jääda? Me ei saa ju kõiki kohtumisi saudidega alustada sellest, et vaadake, mida te ajakirjanik Khashoggiga tegite.
Seal ongi üks tähtis aspekt: võib-olla on tahtmine kiiresti mingid sõnumid välja tulistada, midagi öelda, mis on meile oluline, aga küsimus on, kas see annab soovitud mõju. Kindlasti on sellistes riikides suhete arendamine pikaajaline teema ja eelkõige on aluseks usalduse ja hea koostöö õhkkonna loomine. Muidugi, kui algas sõda ja agressioon Ukraina vastu, ütlesime saudidele kohe välja, et see on Euroopa jaoks tõsine probleem, see on meie eksistentsiaalne probleem, ja töötasime järjepidevalt nende toetuse saamiseks. Aga seal on just see aspekt ka, et kui sa midagi teiselt poolelt soovid, pead sa neile ka midagi andma.
Viimase kuu jooksul olete saanud kahtlemata Eesti kõige kuulsamaks suursaadikuks, kelle puhul siis saab öelda, et 1. jaanuarist pole suursaadik. Aga mis te nüüd edasi plaanite teha?
Hetkel vaatan ringi, nagu juba mainisin. See on huvitav olukord: saab värske pilguga vaadata ja mõelda, mida sa oskad ja mida sa tahaksid teha. Ikkagi tahaksin panustada Eesti heaks, ma arvan, et minu kompetentsid ja kogemus kuluks ära nii mitmeski erinevas kohas. Selles mõttes on see kõik väga värske, aga huvitav olukord.
Kui vaadata praegu, mis maailma poliitikas toimub, siis kas olete nõus Kaja Kallasega, kes ütleb, et olukord on selline, et võib-olla on sobiv hetk jooma hakata?
See on vist ka jälle näide sellest, kuidas keegi ütleb midagi võib-olla selliseks meeleolu tõstmiseks. Ma arvan, et me kõik teatud olukorras võime ka selle väitega nõustuda, et väga keeruline on, aga tuleb säilitada kainet meelt ja rahu. See on just väga tähtis: mitte lähtuda emotsioonidest ja esimesest impulsist, vaid olla rahulik ja järjekindel.