D-vitamiini puudust leevendavad nii toidulisandid kui ka piim

Vitamiinipuudus ei ole pimeda talvise aastaaja probleem – kolmandikul eestlastest on D-vitamiini tase alla normi isegi suvehooaja lõpul. Terviseteadlikkuse tõus ajendab ka Eesti toiduainetööstust senisest enam tegelema tootearendusega ja seda vitamiini näiteks piimatoodetesse lisama. Miks peaks eelistama selliseid D-vitamiinita toodetele?

Tänavu märtsis suurendas Tervise Arengu Instituut D-vitamiini soovituslikku päevast kogust täiskasvanutel 7,5 mikrogrammilt 10 (ehk 400 IU-d) mikrogrammini, eakatel koguni 20 mikrogrammini (800 IU-d). Seejuures rõhutatakse, et eakad ja väikelapsed peaksid tarbima D-vitamiini aasta läbi.

D-vitamiin toetab immuunsüsteemi; aitab kaasa tervete ja tugevate luude ning hammaste moodustumisele; osaleb närvisüsteemi, naha, lihaste ja sealhulgas südamelihase talitluses. Kuid D-vitamiini puudus on eestlaste seas pigem reegel kui erand – arvatakse, et üle poole täiskasvanutest saab toidust ja päikesest vähem D-vitamiini, kui tegelikult vaja oleks.

Seetõttu on D-vitamiin ka piimatootjate tähelepanu keskmes. Piimatööstuse Tere turundusjuhi Katrin Tamme sõnul on D-vitamiiniga rikastatud piimad sündinud soovist pakkuda tarbijale aasta läbi päikest. “D-vitamiini vaegus ohustab Põhjamaa inimesi ka päikesevaesel suvel, rääkimata pikast ja pimedast sügis-talvisest perioodist,” selgitab Katrin Tamm.

Üldteada on fakt, et eelkõige ohustab D-vitamiini nappus väikelapsi ja vanemaid inimesi, kes hoiduvad intensiivsest päikesest. D-vitamiini sünteesitakse nahas konkreetse tugevusega päikesevalguse toimel, mistõttu on päikesevaeses kliimas sageli tulemuseks D-vitamiini puudus. Mugav võimalus säilitada organismis piisav D-vitamiini tase, on tarbida D-vitamiiniga rikastatud piimatooteid.

Tere piimatööstuse turundusjuhi sõnul aitab D-vitamiin kaasa kaltsiumi imendumisele, mis on eelkõige vajalik luude ja hammaste tervise seisukohast. “D-vitamiin aitab hoida luud ja hambad tugevatena ja lihaste talitluse normaalsena, aitab kaasa immuunsüsteemi normaalsele talitlusele ning osaleb rakujagunemise protsessis,” rõhutab Katrin Tamm veelkord D-vitamiini olulisust ja põhjust, miks on tootjad hakanud piimatooteid D-vitamiiniga rikastama.

Sellest on tolku, kinnitavad Londoni kuninganna Mary nimelise ülikooli teadlased. Nende hiljutise uuringu järgi aitab toiduainete rikastamine D-vitamiiniga vähendada haigestumist ülemiste hingamisteede nakkustesse ning vähendada ka suremust.

D-vitamiini on hea lisada just piimatoodete koostisesse, sest piimas on olemas kõik vajalikud komponendid D-vitamiini omastamiseks. Sellele tuginedes on näiteks Tere piimatööstuses välja töötatud ja turule toodud üheksa D-vitamiiniga rikastatud piimasorti, seitse kohupiima ja kolm jogurtit.

Nagu mistahes vitamiini ja toidulisandit, ei tohiks ka D-vitamiini tarbida päevas rohkem kui on soovituslik kogus. “D-vitamiiniga rikastatud piimatooteid võib aga tarbida rahuliku südamega, ilma et peaks tundma hirmu liigse D-vitamiini koguse pärast,” kinnitab Katrin Tamm.

Ta selgitab, et vastavalt Eesti Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Toitumisteaduse Seltsi toitumis- ja toidusoovitustele on D-vitamiini maksimaalne päevane kogus täiskasvanule 50 ?g. “Et D-vitamiini sisaldavast piimast tekiks D-vitamiini ületarbimine, peaks seda ära jooma vähemalt 6,7 liitrit päevas,” rahustab Katrin Tamm. Seega ei saa piimatoodetest tekkida ületarbimist, ent see on lihtne võimalus omastada osa soovituslikust päevasest D-vitamiini kogusest toiduna. “D-vitamiiniga rikastatud klaasitäies piimas on seda vitamiini 15 % päevasest soovituslikust kogusest. See on lihtne ja mugav viis oma D-vitamiini tarbimist joonel hoida,” kinnitab Katrin Tamm.

Miks peaks oma tervise nimel piima jooma?

* Rikkalik ja hästiomastatava kaltsiumi sisaldus tagab usinale piimajoojale tugeva luustiku ja hambad.

* Kaltsiumi tõhus koostöö piimas leiduvate magneesiumi-, kaaliumi- ja fosforiu?henditega soodustab kõikide toitainete imendumist ning aitab hoida vererõhku vajalikes piirides.

* Elutähtsate rasvlahustuvate vitamiinide (A-vitamiin ja tema eellased ning E- ja D-vitamiin) imendumine on tänu piimarasvade erilisele struktuurile väga tõhus. Ka vesilahustuvad vitamiinid, peamiselt mitmed B-ru?hma esindajad, on piimas valdavalt hõlpsasti omastatavas olekus.

* Mitmed kliinilised suuruuringud tõestavad, et piima regulaarne tarbimine alandab luuhõrenemise ehk osteoporoosi riski, vähendab ohtu haigestuda käär- ja jämesoolekasvajatesse, võib koos puu- ja köögiviljadega tarbides langetada vererõhku.

* Piimatooted soodustavad su?ljeeritust, mis vähendab hambakatu teket ja kaarieseriski. Juust söögikorra lõpetusena alandavad piimatooted suuõõne happesust, mis kahjustab hambaemaili.

Allikas: Piimaliit

Miks on D-vitamiini vaja?

D-vitamiini saamiseks on palju võimalusi. Esimeseks D-vitamiini allikaks on päikesevalgus, teiseks tuleb hoolitseda, et toidulaual oleks esindatud D-vitamiini sisaldav toidukraam. Parimateks D-vitamiini allikateks on (rasvane) kala, munad, maks ja D-vitamiiniga rikastatud piimatooted. D-vitamiini vajab inimene:

* Kaltsiumi ja fosfori paremaks omastamiseks,

* Soodustamaks luude ja hammaste arengut,

* Vere hüübimise ja südametegevuse töö toetamiseks,

* Infektsiooni- ja diabeediriski vähendamiseks.

Allikas: toitumine.ee

Kust saab soovitusliku päevase koguse D-vitamiini?

Soovituslik päevane tarbimiskogus 10 ?g sisaldub keskmiselt:

•      45 g kuumtöödeldud lõhes,

•      330 g (6 tk) munades,

•      1,25 l rikastatud piimas,

•      1250 g rikastatud kohupiimapastas või jogurtis.

Viis märki, mis viitavad D-vitamiini puudusele kehas

Keha annab D-vitamiini nappusest märku mitmel moel. Siin on välja toodud viis sellele viitavat tervisehäda.

1. Luumurrud. Tugevate luude aluseks on piisav D-vitamiini ja kaltsiumi hulk, kirjutab Msn.

2. Krooniline valu. D-vitamiini puudus võib panna valutama nii liigesed kui ka luud. Mõnikord tekitab vitamiinipuudus ka lihasvalu.

3. Meeleolukõikumised. D-vitamiini puudus võib soodustada depressiooni teket. Selle täpsed tekkemehhanismid pole teada, kuid tõenäoliselt mõjutab D-vitamiin niiniimetatud õnnehormooni serotoniini tootmist.

4. Liigne higistamine. Pidevalt higipiiskadega kaetud nägu on ohumärk D-vitamiini puudusest nii laste kui ka täiskasvanute puhul.

5. Ootamatud nõrkushood. USAs Harvardi ülikoolis tehtud uuringu põhjal parandab D-vitamiini võtmine vanemaealiste inimeste tasakaalu ja vähendab ootamatuid kukkumisi viiendiku võrra.

Allikas

D-Vitamiin

 

Ühes teemas läks andmiseks meie kestmise üle – kas eestlased ikka kestavad? Võtan oma arvamised kokku:
—-
Meid on siin Eestis 0,9 miljonit. Sündivus on vaid 1,5 – 1,6. Vaja oleks minimaalselt 2,1. Ja enam. Me loodame kesta, aga… me ei kesta. Võimatu. Me ise seda numbrit 0,9 miljonit siin ei säilita mingil juhul. See number jääbki vähenema. Ainus viis siia inimesi juurde saada ongi neid siia lubada. Kas see siis veel aga see Eesti on, mida meie enda ümber näeme… Koht maakaardil ei kao kuhugi, nimetus ka mitte. Kuid kui me siin hääbume, ära rändame ja siia tulevad võõrad, siis mingi paarisaja aasta pärast on eestlased siin ehk lokaalne etniline vähemusgrupp, ja ongi kõik.

Pole olemas imevahendit, mis paneks kõik eesti sünnitusealised naised 3 – 4 ja enam last endale sünnitama, et meie rahvaarv kasvaks loomulikul teel. Patriootlikud hüüdlaused siin ei aita. Lendlause, et oleme ka varem sellisest iibeaugust välja tulnud ei tööta – kaasaja olud on täiesti teised kui need olid Põhjasõja ajal.

Esiteks – tänased naised peavad käima tööl, et pere ära toita. Vaid meeste palgast ära elamiseks ei piisa. See on kapitalistlik tootmine ja kasumi jagamine ja seda me ära ei muuda. Naiste töötamine on paratamatus, et ära elada. Lapsed aga sel juhul ei sünni. Pole võimalik oma fertiilses eas tööd rügada ja olla samas paljulapselise pere ema.

Teiseks on naised emantsipeerunud – nad tahavadki õppida, tööl käia, karjääri teha ja olla oma elus igas mõttes sama vabad kui on mehed. Tegelikult aga sama orjastatud töö ja palga külge nagu on mehed.

Ka mehed tahavad seda, et naised oleksid “vabad” – rabaksid ise tööd teha ja poleks mehe ülalpidamisel. Kodukana koos lasteparvega ei taha endale keegi – see on väga kulukas ja aheldab. Meestel pole seega naiste emantsipatsiooni vastu midagi. Mehed ise ei igatse paljulapselisi peresid – see sunnib nad tööle, kohustab neid ja paneb nad vastutama. Olla vaba ja vastutuseta on lihtsam ja parem. Paljulapselisus seda vabadust meestele ei võimalda. See on kapitalismi sünnitatud ideoloogia meie inimeste peades.

Niisiis, majandusmudel – kapitalistlik tootmine – pluss sellest sündinud ideoloogia – emantsipatsioon – need on kaks suurt takistust, mis meie rahvaarvu paratamatult vähendavad. Ja mingid tasuta koolilõunad, isapuhkused, pisikesed toetused nende kahe objektiivse ja üksikinimesest või perest sõltumatu teguri vastu ei aita. Mehed ei hakka kunagi teenima sellist palka, et oma suurperet üksi ülal pidada, riik ei hakka kunagi maksma selliseid toetusi, et lapsed ilma tööl käimata üles kasvatada. Ühe lapse üleskasvatamine maksab ca 100 000 €.

Ühtlane areng ja kapitalism kogu maailmas hoiaks maailma rahvastikku stabiilsena. Paraku on kapitalism levinud vaid Õhtumaades – Õhtumaad elavad uues modernses maailmas. Idamaad, Aafrika ja Ladina-Ameerika elavad edasi teises – traditsioonilises maailmas, kus naine pole emantsipeerunud. Seal sünnivad lapsed. Õhtumaadel enam mitte. See maailma ebaühtlane areng paneb maailma vaesed – 5,6 miljardit – paratamatult samasugust rikkust igatsema ja vapramaid nende seast rändama sinna, kus on parem.

Asja helgem pool: et me siin Eestis välja sureme ja laiali hajume, see on tragöödia vaid meile. Globaalses mastaabis ei oma see üldse mingit tähtsust, kui me ka homsest olemata oleksime – igal aastal suureneb maakera elanike arv ca 85 miljoni inimese võrra. Meie lahkumine on täpe. Maailm ei märkagi seda.

Kui tahame kesta, peaksime loobuma kapitalistlikust tootmisest, vastavast elukorraldusest ja samas loobuma ka kõikidest neist hüvedest, mida kapitalism meile pakub. Kui aga tahame tarbida, nagu tarbitakse kapitalismis, kui tahame homme tarbida rohkem kui täna, siis me peame ka tootma, nagu toodetakse kapitalismis. Ja veelgi enam tootma. Töötama lausa surmani, et kuidagi elus püsida. Mis lapsed!? Kapitalism ja emantsipatsioon välistavad lapsed. Need tooks meile 19. sajandi natutaalmajandus, aga sinna me tagasi ei lähe. Ei taha. Võimatu. Välistatud. Naiste nn. “vabadus” – tegelikult aga kaasamine tööprotsessidesse võrdselt meestega on juba lõpetanud piisava sünnitamise. Rahvas lihtsalt ei taastooda ennast. Seda ei taha naised, seda ei taha mehed. Kõigil on lasteta lihtsam. Bioloogiline tarve veel natuke on olemas, aga seda ei jätku 3 – 4 ja enama lapse saamiseks ja üles kasvatamiseks.

Lauldagu palju tahes, tantsitagu rahvatantse, peetagu tuliseid ja optimistlikke kõnesid, viidatagu mineviklule, mil demograafilistest aukudest välja tulime, räägitagu 10 tuhande aasta pikkusest ajaloost – see kõik ei loe. Ajastu on teine, maailm on teine, majandus on teine, inimeste peades on täiesti teine mõtlemine. Vaadatagu parem ennast ausalt – me ju ei tee midagi, et kesta. Halvem veel – me ei tahagi midagi teha, me ei saagi midagi teha, et kesta. Mõni peab veel sütitavaid, ega sisutühje rumalaid ilukõnesid… ja see ongi kõik, mida me teeme. Lapsi me ei tee – me ei jaksa neid ülal pidada. Me ei taha neid. Üks on norm, kaks on juba tublidus, kolm on aga elu riski piiril – kas suudetakse enast veel välja vedada? Eriti, kui mees teise ja nooremaga läheb? Nii me kaomegi. Leppige sellega. Sest ega teist varianti polegi.

Olgem aga õnnelikud – me elame eestluse kuldajal. 150 aastat tagasi meid eestlastena veel ei olnud, 150 aasta pärast meid enam taas pole. Meie ajastu ongi meie kuldajastu. Hakkas kergem? Loodan

Allikas

Tüütud tegelased: Neid kolme pokémoni soomlased vihkavad (ja põhjusega) – Forte

 

 

 

 

Alguses polnud isegi selge, mis loogikaga pokémone kuskile ilmub ja milliseid pokémone on lihtsam taga ajada ja kinni püüda kui teisi. Kuid nüüd on süütuse ajad juba selja taga. Mõni pokémon ilmub nutitelefoni või tahvli ekraanile pidevalt, ükspuha kus või kuidas sa liigud. Teist pead aga päevade kaupa taga ajama, ilma, et oleks isegi lootust teda kätte saada, kirjutab nyt.fi.

Ja nii on ka 20 000 liikmega Pokemon GO Finland suhtlusvõrgustik juba korraldamas küsitlust kõige vihatuma pokémoni leidmiseks. Selle küsitluse esikolmikuks on kiiresti tõusnud kolm eriti põlastusväärsemat pokémoni: Zubat, Rattata ja Drowzee.

Drowzee

Pokedexis tutvustatakse seda pokémoni nii: “Kui su nina sügeleb magades, on see kindel märk sellest, et üks nendest pokémonidest seisab su padja kohal ja üritab su und sinu sõõrmete kaudu nahka pista.”

Pokémon Go

Niisiis on see pokémon tõusnud vihatuimate esikolmikusse, ennekõike küll seetõttu, et mängijad põrkavad kokku ebamääraselt hõljuva hüpnotiseerija-pokémoniga. Teda näeb peaagu kõikjal, linnasüdames, maakohas, parkides, Drowzee olevat ka üks mängu kõige sagedamini esinevatest pokémonidest. Ja teda on ka kerge edasi aretada Hypnoks, seega Drowzee püüdmisest on siiski ka midagi kasu.

Rattata

Rattata on äärmiselt ettevaatlik olevus, isegi magades kuulatab ta pidevalt, kõrvu liigutades, kuid ta pole eriti valiv oma pesapaiga suhtes – täpsemini, teda võib tõesti leida igal pool.

Pokémon Go

Pisikeses ruumiski viibides võib mängija avastada, et teda piirab korraga neli Rattata-rotti. Võitlejana pole Rattata eriline tegija, ka selle edasiarendus Raticate on ikkagi üsna saamatu. Tal pole isegi nii palju arenguvõimet, kui paksukeses Drowzees. Ta on vaid pisike rott, kes on kõikjal esil vaid mängija ärritamiseks.

Zubat

See nahkhiir-pokémon püsib hääletuna pimedas paigas päevavalguse ajal, ta peab ka seda tegema, sest päikese käes hakkab tema kere ära põlema.

Pokémon Go

Mängijate foorumites on ta ülekaalukalt vihatuim pokémon, kes, samuti nagu Drowzee ja Rattata, jääb tõesti igal pool jalgu. Ja erinevalt Pokedexi kirjeldusest, on ta siiski pidevalt esil, mitte vaid ööpimeduses ja varjatud kohtades. Kuid teda on oluliselt raskem kinni püüda. Kasu, selle arendamisel suuremaks nahkhiireks Golbatiks, ei tasu mingil juhul tema püüdmise vaeva ära.

Allikas

Mööda Tallinna Pokémone jahtimas – Eesti Päevaleht

 

Lõppev nädal tõi Eestisse uue hulluse – virtuaalmängu Pokémon Go, mis sai mõne päevaga maailma populaarseimaks mänguks ja vaimustab Eestiski nii vanu kui ka noori. LP turnis nutitelefoniga neli päeva Tallinna linnas ja sai kultusmängust pildi ette.

Möödunud laupäeval avanes ka eestlastel võimalus tasuta alla laadida Nintendo uus mobiilimäng Pokémon Go, mis toob kõikvõimalikud kirevad ja pika ajalooga fantaasialoomad – pokémonid – linnatänavale, parki ja spordistaadionile. Kellel on lapsed, need teavad Pokémoni-vaimustust hästi, sest kümmekond aastat tagasi käis esimene mängulaine Eestist võimsalt üle – siis olid populaarsed Game Boyd ja selles mängitavad Pokémoni-mängud. Nüüd on aga inimestel nutitelefonid, ning kui varem olid Nintendo saavutused peamiselt lastele suunatud mängudega seotud, siis praegust Pokémon God mängivad hoolega ka täiskasvanud. Niisiis – teeme meiegi proovi!

Ääremärkusena olgu öeldud, et ma ei ole elus ühtegi arvuti- ega mobiilimängu mänginud. Isegi Angry Birdsi mitte. Mind lihtsalt ei huvita, ei vaimusta ka võimalus niisama aega surnuks lüüa või arvuti taga lisatunde teha. Niigi on mu töö peamiselt ekraani ees istumisega seotud, oleks tobe seda veel mittekuhugi viivate mängudega pikendada. Pokémon Go hakkas mulle aga kohe meeldima.

Esmaspäev. Kuulen kell kaheksa hommikul oma 13-aastase poja toast äratuskella helinat. Huvitav, tavaliselt ta magab lõunani, sest on ju suvevaheaeg ja jalgpallitrennini on veel mõned tunnid aega. Seekord on ta varahommikul üleval, peseb ülehelikiirusel hambad, sööb peaaegu neelatamata hommikuhelbeid ja kadunud ta ongi. Värava taga ootavad sõbrad, kõigil telefonid peos ja seljakotid seljas. „Me läheme Pokémone otsima!”

Inksu001 alustab oma igapäevast monstrumite leidmise ja kilomeetrite läbimiseteekonda.

Tööle jõudes avan internetilehed ja sotsiaalmeedia ning avastan, et need kubisevad Pokémon Go uudistest. Üks hull kukkus mängu mängides koguni kaljult alla ja teisega juhtus liiklusavarii. Kogu New Yorgi kesklinn on täis nina telefonis ringi käivaid inimesi, kes kõik mingeid Pokémone otsivad. Mängu pealt teenitakse juba ka miljardeid (muidu tasuta mängule saab kõikvõimalikke lisavõimalusi juurde osta). Maailma populaarsed youtuber’id postitavad ülinaljakaid videoid, mis räägivad inimmõistuse vallutanud Pokémoni-maaniast. Maailm on hulluks läinud! Või on inimestel lihtsalt igav. Õhtul koju sõites näen naabripoisi isa, telefon keskendunult enda ees, kodutänaval edasi-tagasi ringi kõndimas. „Selge. Ka tema on nakatunud,” panen kiiresti diagnoosi ja tunnen härrasmehele mõttes kaasa.

Pärast õhtusööki küsin pojalt ääri-veeri, mis mäng see Pokémon Go on ja miks neid tegelasi otsima peab. Selgub, et tal on neid juba 50 leitud ja ta on jube väsinud, sest käis koos sõpradega peaaegu kogu Nõmme läbi, et neid kurioosseid loomakesi üles leida. Kas tõesti on olemas mäng, mis inimesed õue liikuma ajab? Ei peagi arvuti taga passima ja silmi rikkuma? Kui nii, siis ma tahan ka!

Foto: Anna Aurelia Minev

Esimesele monstrumile virutan palliga pähe juba oma köögis. Pärast mängu allalaadimist hüppab telefoniekraanile hirmutavalt heleroheline Bulbasaur. Klõpsan poja juhiste järgi talle kiirelt peale ja veripunaste silmadega ähvardav tegelane seisab keset minu köögilauda, irvitav naeratus näol. Kaamera abil moondub mänguekraan reaalseks tegevuspaigaks ehk kohaks, kus inimene parajasti asub. Sauri kinnipüüdmiseks hüpleb ekraanil pall, mis tuleb loomale otse keset peanuppu sihtida, et ta oma kollektsiooni saada. Pihtas, põhjas! Väga lihtne! Tahan veel! Aga selleks pean minema õue.

Esimesele monstrumile virutan palliga pähe juba oma köögis. Pihtas, põhjas! Väga lihtne! Tahan veel!

Teisipäev. Lülitan tööle jõudes mängu sisse. Töölesõit Nõmmelt linna on Pokémoni-vaba, sest loomi saab leida ainult kuni 20-kilomeetrise tunnikiirusega liikudes ehk siis jalgsi, ratta või rulaga. Autoga vahemaid läbides neid paraku ei leia. Mis tähendab, et mäng on väga tervislik. Eesti Päevalehe toimetus on absoluutselt Pokémoni-vaba, siseruumides leidub loomakesi üldse üliharva. Tuleb värske õhu kätte minna ja jalutada. Seda ma õhtul koju jõudes teengi. Kiire ring naabertänavatel toob mulle terve hunniku ussikesi – neid on vist üldse selles mängus kõige rohkem, sest nelja päeva jooksul suutsin Weedle’isid leida üle paarikümne. Ussikesed ei maksa aga palju, sest nad toovad vähe punkte. Mängu sisu seisnebki selles, et kokku tuleb koguda eri loomakesi, mis kõik annavad erineva hulga punkte. Suurepunktilised on kõige ihaldusväärsemad, kuid neid on raske leida. Mängus on eri tasemed – teadaolevalt kokku koguni 50 – ja iga uus tase annab uusi võimalusi. Preemia ootab ka läbitud kilomeetrite eest, sest iga mingi aja tagant saan ma PokeStopis (koht, kust saab loomakeste tabamiseks vajalikke palle juurde laadida) preemiaks ka mune, sest olen vajaliku hulga kilomeetreid läbinud.

Nii see loomakeste püüdmine käib. Ikka klõps peale, pallikesega pähe ja hinnalisse kollektsiooni tallele.Foto: Anna Aurelia Minev

Pean tunnistama, et tekib hasart. Mõõdan kiire sammuga Nõmme tänavaid ja kontrollin aeg-ajalt telefoni. Kuna telefon on peos, siis annab see värinaga tunda, kui Pokémon on läheduses. Värina peale jään seisma ja klõpsan ekraanil oleva sõbrakese peale. Seejärel muutub kujutis keset Kaevu või Kiige tänavat seisvaks või hüplevaks loomaks ja ma katsun talle punakirju palliga pihta saada. Ning siis jälle edasi uusi kilomeetreid mõõtma. Kas tõesti ongi ühel mõttetul mängul õnnestunud mind kodust välja kõndima vedada? Ja PokeStoppides olen õppinud Nõmme ajalugu tundma – kõik vähegi olulised mälestusmärgid ja muuseumid on pallilaadimiskohtadena tähistatud ning mõnel on koguni paarilauseline ingliskeelne tutvustus juures. Nii et mäng avardab ka silmaringi ja õpetab ümbrust tundma.

Kolmapäev. Olen jõudnud neljandale tasemele. Selleks olen kiires tempos kõndinud täpselt poolteist tundi ja ligi viis kilomeetrit. Tee peal on ees karelnud kõikvõimalikke ja võimatuid tegelasi alates karmikujulistest lindudest ja nunnudest ussidest kuni suurekõrvaliste Eeveede ja rotisilmsete Rattatadeni välja. Tunnen rõõmu, et minus on säilinud mängulusti ja lapsemeelsust – muidu ma ju sellise jampsiga ei tegeleks! Naudin ilusat ilma ja kõnnin, muudkui kõnnin. Ning siis sureb mu telefon ära. Selgub, et täpselt poolteist tundi on see aeg, kui kaua minu nutitelefoni aku Pokémon God mängides vastu peab. Kuna mäng hoiab pidevalt töös nii kaamerat kui ka GPS-seadet, siis on see tõeline akuröövel. Õhtul kodus kuulen, et pühendunud mängijad kannavad kaasas akupanka.

Olen jõudnud neljandale tasemele. Selleks olen kiires tempos kõndinud täpselt poolteist tundi ja ligi viis kilomeetrit.

Õhtul einestan Nõmme uues söögikohas MuSu ja lülitan pärast õueterrassil lauda istumist igaks juhuks ka Pokémoni-sõu sisse. Ja ennäe imet – täpselt restorani väliterrassi nurgas põrnitseb mind kassivälimusega Meowth. Vabandan kaaslaste ees, tõusen lauast ja püüan kassi oma kollektsiooni. Seda näeb nii umbes 20+ vanuses ettekandja, kes pilgutab mulle vandeseltslaslikult silma. Selgub, et noormees on siitsamast nii mõnegi väärtusliku looma oma kogusse saanud. Oleme korraga nagu ühest „loodusearmastajate” klubist. Kollektsioneerimine ja üksteise kogude imetlemine on omamoodi kirg – mõistan nüüd margikogujaid tunduvalt paremini. Aga veel üks positiivne punkt – mäng aitab luua uusi tutvusi ja inimestega kergelt jutule saada. Ehk isegi armastuse leida või kasulikke ärikokkuleppeid sõlmida?

Neljapäev. Võtan sihiks nii palju kõndida ja loomi püüda, et saavutada viies tase, sest alates sellest saab külastada Gymi. Need on võitluskohad, kus saab oma kogutud loomad proovile panna ja nendega veel tugevamate vastu võidelda.

Kuulen kolleegidelt, et Kadrioru park kubiseb Pokémonidest ja PokéStoppidest, niisiis sean sammud sinna. Ja park ei kubise mitte ainult neist, vaid ka nutitelefonidega ringi käivatest teismelistest ja välismaalastest. Pärast mõnda soojendusringi ja vähemalt kolme looma tabamist kerkib mu ekraanile ihaldatud lilla ring – Level 5! Nüüd allesaction algab, senine oli ainult sissejuhatus. Sean sammud otsejoones Kadrioru pargi ühes nurgas asuvasse Gymi ja kohtun seal kõigepealt nelja Taani noormehega. Poisid on väga jutukad. Selgub, et nad on juba nädal aega mänginud ja nende edumaa minu ees on üüratu. Nad räägivad mulle võimalustest, millest ma pole veel kuulnudki, sest ma ei ole siiani täpselt aru saanud, miks ma neid loomakesi koguma pean, miks nad eri punkte annavad, mis põhjusel peab Gymis võitlema ja kuhu see kõik lõpuks välja viib. Ega keegi seda täpselt ei teagi, aga lihtsalt on lõbus.

Ei, see ei ole selfie. Üks hiiglaslik ja pika sabaga Magmar sai just kinni püütud.Foto: Anna Aurelia Minev

Kaotan Gymis viis leitud looma, sest seal passinud hiigelmonstrum oli nii võimas ja kuri, et „sõi” ära kõik minu päeva jooksul leitud armsad loomakesed. Ega midagi, tuleb siis jälle uued leida!

Reede. Kell heliseb vara. Tahan enne hommikust toimetuse koosolekut mulle kuuluvad Pokémonid Nõmmel kokku korjata ja mõnes Gymis võidelda. Nõmme tänavad on tühjad, siin ei põeta Pokémoni-hullust nagu Kadriorus, kesk- või vanalinnas, kus pidi monstrumeid palju rohkem olema. Aga tunne on kuidagi kerge – olen kõndinud nelja päevaga peaaegu kakskümmend kilomeetrit ning nautinud hommikust linnulaulu ja värsket õhku. Tühja neist virtuaalloomadest, nii võib ju saledaks saada (ja jääda)!

Mulle tundub, et ma jätkan seda mängu. Seda kõndimise mängu. Selles, kas ma ka edaspidi nutitelefoni kõnnirajale kaasa võtan, ei ole ma veel kindel.

Urmas Espenberg: Kas Euroopat oleks võimalik veel päästa? | Uued Uudised

 

Urmas Espenberg: Kas Euroopat oleks võimalik veel päästa?

17/07/2015

Tulin just oma äsjaselt Prantsuse reisilt. Käin seal tihti, varem tööasjus, nüüd rohkem muudel põhjustel. Ei salga armastan Prantsusmaad ja Pariisi, eriti seda kunagist Sartre’i ja Piaf’i aegset või veelgi varasemat, ajaloolist. Kuid paraku saab viimast otsida vaid teatud paikadest mälestusi kokku pannes, reaalne elu kaasajal on hoopis midagi muud.

Vähemalt pooled vaatevälja sattunud inimesed Pariisis ja Euroopa oru kandis (seal asub nimelt Disneyland) olid muust rassist või rahvusest kui klassikalised valged eurooplased. Olgu, teeme väikese möönduse turistidele, aga siiski. Seega julgen väita, ja see kehtib veel mõne teisegi riigi kohta, et neid riike täielikult päästa või vähemalt endisel vanal heal euroopalikul kujul taastada pole enam võimalik. Nad on muutunud multirassilisteks ja multikultuurseteks riikideks ning endise valdavalt valge Euroopa taastamine ilma tohutute ohvriteta ei toimi. Kaks verist sõda läbi elanud ja hellaks tehtud Euroopa aga ohvreid ei soovi. Euroopa on patsifistlik ja ei seisa enam enda eest. See tähendab tegelikult Euroopa globaliseerumist ja massiimmigratsiooni tandriks muutumist.

Rahvused, rahvusriigid, rassid ja rahvuskultuur ei oma enam tähtsust – loeb vaid lõputult käiv majandustsükkel ja teenuste-toodete tootmine ja tarbimine. Viimane muuseas ei kulge Euroopas samuti eriti edukalt, jäädes juba pikemat aega alla nii USAle kui ka Hiinale. Üldisi väärtusi mida hinnata ja millest rõõmu tunda (rahvuslik uhkus, riik, kultuur) jääb aina vähemaks. Jääb vaid inimese isiklik elu. Ja oleks too elu siis ohutu ja meeldiv. Kaugel sellest – madala IQga sisserändajate hordid ja islamiradikaalid teevad selle oma vaadete ja uskumuste pealesurumisega vastikuks ja lausa ohtlikuks. Lisaks kärarikkale retoorikale Euroopa väärtuste aadressil, mis neid diskrimineerivat, lähevad käiku pommid, terrorirünnakud ja tänavarahutused. Valgete naiste ründamisest ja muudest väiksematest olmetasandi ebameeldivustest rääkimata. Sisserännanud pole veel isiksusteks saanud, neil on arenenud karjavaim ja too kollektiivne ühtekuuluvus murrab varem või hiljem kuitahes arenenud individuaalsuse. Naiivne on loota vastupidist, sest peale euroopalike olmehüvede ja valgete naiste vabameelsuse, ei huvitu sissetungijad suurt millestki. Ei usinast töötegemisest ega Euroopa rikkalikust kultuuripärandist.

Muidugi või arutleda, et suured koloniaalimpeeriumide juhtriigid Inglismaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia ja mõned teised on oma asjades ise süüdi – omal aja toimus tõepoolest armutu rikkuste kokkuvool asumaadest. Pärast koloniaalimpeeriumi lagunemist voogasid asumaade inimesed mõistagi emamaadesse. Euroopa suurriigid kurnasid asumaid majanduslikult, kuid ei ähvardanud neid demograafilise pommiga. Nüüd on olukord vastupidine ning sissevoogav maas lihtsalt imeb Euroopa rikkusest tühjaks ja võtab demograafiliselt üle. Kuid kaua võib seda vana plaati kedrata ja kolmandate riikide vastukolonisatsiooni õigustada? Selliseid põrunud ideolooge leidub kahjuks palju kõikides euroriikides, ka meil. Veidi teine seis on Saksamaa, Rootsi, Norra , Taani ja Soomega, kes on oma moslemid ja immigrandid endale ise sisse toonud ja kaela peale sättinud.

Neid riike, õigemini nende riikide teatud piirkondi, migrandid armastavad nimelt koguneda suurtesse metropolidesse (London, Pariis, Büssel, Marseille, Düsseldorf, Stuttgart, jne), kus neid palju koos ja hea toimetada, ei saa küll enam päästa, kuid võimalik oleks antud olukorra konserveerimine, aeglaste muutuste kaudu stabiliseerimine ja ehk lõpuks ka hilisem leevendamine. Päästa saaks kindlasti aga veel Ida-Euroopa riigid. Nemad ei osalenud kolonialismis ja neil pole seetõttu ka mingeid moraalseid kohustusi arenguriikide immigrantide ees. Olukorra traagilisus seisneb muidugi selles, et olulisi otsuseid Euroopa immigratsiooni kohta teevad just allakäigule lähemal olevad Lääne-Euroopa riigid, kes tahavad oma “haigusega” nakatada ka “terveid” riike.

Esimene küsimus mis tekib on – kas seda on vaja? Miks Euroopat üldse päästa? Las vanake Euroopa lahustub immigrantide tulvas ja globaliseerumise laines ning miks selle üle pead murda? Ometi on elu vastuoluline. Kreekat ju „päästetakse „ iga hinna eest? Vähemalt suur osa inimesi ujub vastuvoolu ja paljudele see käegalöömise variant siiski ei sobi – ikkagi ajalooline mälu, nostalgia, rahvustunne, kodutunne, jne. on sügavalt geenides.

Muidugi nõuaks Euroopa päästmine valitsevate paradigmade ja diskursuste muutmist, mis on vägagi raske ülesanne. Täiskiirusel kuristikku kihutavat rongi näib olevat ju võimatu peatada. Kuid mõnikord piisab hiiglasliku masinavärgi seiskamiseks ka liivaterast, mis sinna sisse poeb. Seoses konservtiivsete ja rahvuslike liikumiste ning erakondade võimsa esile kerkimisega on see saanud enam võimalikuks ning rahvas ärkab igal pool. On tekkinud lootusekiired. Peavool, valitsev ideoloogia Euroopas on mingi omapärane segu liberalismist ja sotsialismist, mis ei kannata mingit vastuvaidlemist oponentide poolt, valitseb Euroopa ideoloogilist ruumi umbes 60-70% ulatuses, alternatiivseid ja rahvuslik-konservatiivseid voole on ehk umbes 30-40 protsenti. Infotehnoloogia ja kaasaegne meedia on teinud võimalikuks aga ka vähemuse hääle kiire leviku. Selge on see, et muutus hakkab pihta inimeste peast. Kõigepealt peab muutuma Euroopa inimeste enda soov midagi kontinendi kaitseks ära teha, aga selleks peavad muutuma senised valitsevad ideoloogilised paradigmad ja diskursused, millega masse juhitakse. Peavoolu meedia kaudu levitatavad valed, inimeste lollitamine ja rumaluste tõe pähe müümine on praegu liigagi levinud. Globaalsus on hea, multikultuursus on hea, multirassilisus on hea, multiusklikkus on hea, feminism on hea, homoperekond on hea, föderaalne Euroliit mida juhitakse kitsa eliidi poolt Brüsselist on hea, Euroopa majanduse väljavaated on head, euro on hea, Schengen on hea. Reaalsuses töötavad viimased asjad kahjuks vaid rikaste Euroopa riikide huvides, samas kui osa Eurpoopa ääreriike (ka Eesti) kiratseb ja käib aina rohkem alla.

Euroopat on tabanud kollektiivne hullumeelsus. See on sotsiaalpsühholoogias üsna levinud nähe. Kui üksikisik võib hulluks minna, siis miks mitte terved riigid ja rahvad. Juhtus see ju 30ndate Euroopas, paljudes maoistlikes riikides, Nõukogude Venemaal. Euroopa hullumeelsesse paradigmasse on veel sisse põimitud jämedakoeline vastuolu, mida keegi aga tunnistada ei taha. Kõik euroopalikud “saavutused” feminismi, homoseksuaalsuse ja isikuvabaduste vallas, satuvad tegelikult löögi alla kui kontinendile on saabunud kriitiline mass kolmandate riikide inimesi, sest nende kultuurides ja uskudes (valdavalt islam) pole kohta ei vikerkaarlastele ega naisõiguslastele. Nii kaevab liberalism ja sotsialism ka endale hauda, seda ise tunnistamata.

ÜRO pagulaskonventsioonide muutmine, on veelgi raskem asi, aga samuti mitte ilmvõimatu, kui Eurooopa Liit asjad käsile võtaks. Uus läbimõeldum pagulaspoliitika ja geopoliitika on lausa hädavajalik. Praegune ÜRO ei saa hakkama ei konfliktide ennetamise ega põgenike abistamisega. Aegunud enamasti 1950-60ndatel aastatel vastuvõetud aktid ei arvesta uute arengute ja kontrolli alt väljuva olukorraga. Lõppude lõpuks ei saa Euroopa afrikaniseeruda vaid seetõttu, et ÜRO ja maailm ei saa oma asjadega hakkama. Ka valgel maailmal on oma eluõigus ja ruum, koht päikese all kui soovite.

Valik on lihtne. Kui Euroopa enda eest seista ei taha või suuda, siis ta lihtsalt kaob. Esmalt huku äärel kõndiv Lääne Euroopa, kuid seotuse tõttu viimsega ka Ida-Euroopa, mis vooluga kaasa tõmmatakse. Euroopa päästmine on eurooplaste endi asi, mitte Venemaa, Hiina, USA või ÜRO rida. Neil kõigil on oma head põhjused miks meie kontinendile vesi peale tõmmata.

Kui Euroopa on jagu saanud tallekese kuju võtnud vaenlasest enda sees ja üle saanud kollektiivsest enesehävituslikust hullusest, alles siis saame vastu astuda globaliseerumisele, värvilisele kolonisatsioonile ja muule mis ähvardab kontinenti hävitada, sest varsti võib olla juba liiga hilja. Siis jääb üle elada vaid isiklikku elu nii hästi või halvasti kus ja kuidas keegi uues olukorras suudab ja oskab. Euroopas ongi saabunud ärevad ajad ja üleüldine podisemine – Pegida Sakasamaal, Rahvusrinne Prantsusmaal, suured immigratsioonivastased protestid Poolas, Slovakkias, Tšehhis, Eestis, Ungaris, rahvarahutused Kreekas. Isegi endine Poola peaminister Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk hoiatab revolutsiooniliste meeleolude eest kontinendil, millist ei ole nähtud alates aastast 1968.

 

Allikas

Väärastunud presidendid, väärad valimised – Estonian World Review

 

Jüri Toomepuu

Jüri Toomepuu

Eesti presidendid on olnud eestlaste needus. Kurblugu algas Pätsiga, kes oli küll üks Vabariigi loojatest, aga kellest sai isehakanud president ja diktaator kui ta valimistel rahva poolehoidu ei pälvinud. Ta lõpetas oma diktatuuri allkirja andmisega okupantide valitsuse loomiseks ja oma elu Stalini terroririigis, kuigi mitte Siberi orjalaagris nälga surnuna nagu paljud ausad eestlased. Reeturi palk polnud paha. Päts polnud küüditatute hulgas — ta saadeti Venemaale administratiivasumisele ja talle oli isegi määratud Nõukogude Liidu personaalpension.
Lennart “Nikolajev“ läheb ajalukku truualamliku okupantide käsilasena, nii ustavana, et ta tegi KGB huvides 22 välisreisi, ajal kui ausad eestlased võisid välismaale sõidust ainult unistada. Pärast okupatsiooni jätkas ta oma okupatsiooniaegsete peremeeste teenimist põlistades oma juulilepetega Eestisse 20 000 punaarmeelast ja 2000 okupantide julgeolekuagenti — koos perekondadega 100 000 eriti Eestivaenulikku venelast.
Siis tuli kommunistliku nomenklatuuri tippmees „tervitan teid võidupüha puhul“ Arnold Rüütel ja nüüd on meil Iraida Tsiganova poeg, Toomas Hendrik Ilves, vanalinna korteri ärastaja kes üritas 75 aastaks salastada viie aasta „võtmata jäetud puhkuse“ raha kasseerimise, kes rikastas eesti keele sõnaga „ärmatamine“, keda USA diplomaadid kirjeldavad ülbena, häbematuna ja upsakana, aga kes on eestlastele pigem silma paistnud halenaljaka kehkadiveina.
Meie vilets ja vigane põhiseadus ei luba rahval endale ise presidenti valida, seetõttu võib arvata, et Ärma Toomase järglaseks saab üks veelgi hullem.
Kaks eestlast kes on väärilised saama Eesti Vabariigi presidendiks kandideerivad – endine õiguskantsler Allar Jõks ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. Nendel pole aga suurt lootust meie peamiselt partokraatidest ja poliitbroileritest koosneva riigikogu või valimiskogu poolt valituks osutuda.
Eesti Vabariigi presidendiks pressivad end tegelased kes selleks kõige vähematki ei sobi. Kõige paremad võimalused näivad olevat Kallase perekonda lapsendatud väljavalitud rahva võsul, suursulina tuntud Reformierakonna rahastajal Siim Kallasel. Kallas, kunagine teeneline nomenklatuuri kommunist, suutis juba okupatsioonipäevil omale jõukust koguda kui ta pani pihta töörahva raske vaevaga kogutud hoiukassa säästudele. Kuigi ta vallandati tollal hoiukassa juhi ametist, midagi hullemat ei juhtunud sest talle pakkus katust kommunistliku partei ministrite nõukogu esimees Bruno Saul isiklikult.
Kuigi üks ebaõnnestunud petuskeem on andud Kallasele ta hüüdnime, “kümne miljoni dollari mees”, kahvatub see untsu läinud tehing kõikide nende seaduste väliste tehingute kõrval, millega ta on rikkust kogunud. Üks tähtsamatest on okupatsiooni lõpu päevil Vene pangas hoitud VEB valuutafondi suurvargus. Eesti pangast saadeti võltsandmeid sisaldav nõudmine, mille alusel kanti raha Eestis asuvale tankistile. Kogu asja on suutnud võimulähedased pangaröövlid salastada 75 aastaks. Vaevalt et see on juhus, et tollal Kallase poolt alustatud Reformierakond oli hästi finantseeritud ja Kallas rikkaks sai.
Teine, kes ennast Eesti Vabariigi presidendiks pressib aga selleks vähematki ei sobi on okupantide võsu Marina Rajevskaja Kaljurand. Ta valetab, et ta on Eesti kodanik seetõttu, et ta ema Veera sündis aastal 1925 Narvas. Kirikuraamatus toodud sünnitunnistus tõendab, et ta ema ei sündinud Narvas, ta sündis Eesti-Vene piirikülas Komarovkas.
Kirikuraamatu järgi oli Veera isa Aleksandr Sergei poeg Rajevski ja ema Aleksandra Pjotri tütar, mõlemad õigeusklikud. Sünni juures olid tunnistajatena Fjodor Rõžov ja Jelisaveta Kukuškina, ükski neist ei olnud Eesti kodanik. Kuigi on tõstatatud kahtlusi Marina Rajevskaja kodakondsuse kohta, ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti mis tõestaks, et ta ema Veera oli Eesti Vabariigi kodanik. Marina väidab, et ta võib ka Läti presidendiks kandideerida, sest ta isa olevat lätlane. Kõik Marina Rajevskajaga seotu on segane ja kummaline.
Aastal 1947, kohe enne massiküüditamisi töötas Marina ema Veera Rajevskaja Kommunistliku Partei Narva linnakomitees. Teatavasti valmistasid tol ajal linnakomiteed ette küüditamisi. Võib arvata, et seda tegi ka Marina ema.
Marinast sai jurist ajal kui juura teaduskonda võeti peamiselt ustavaid venemeelseid kommuniste. Marina Rajevskaja on ilmselt selline, nagu endised KGB-lased, keda ta ema kasvatas ennast esitama nii nagu momendil kõige kasulikum. Nüüd ta üritab mängida Eesti patriooti.
Marina annab tihti Venemaal venekeelseid intervjuusid. Samal ajal kui justiitsminister Reinsalu kooskõlastas Läti ja Leedu valitsustega kompensatsiooni nõuete esitamist Venemaale, avaldas ta Venemaal artikli kus ta kinnitas, et Eestil mingit kahjutasude nõudmist ei ole.
Marina Rajevskaja toetab ka Putini-Paeti piirileppe sõlmimist, mis loovutaks 5,2 protsenti Tarturahulepinguga kinnitatud Eesti Vabariigi territooriumist Venemaale, ilma midagi, mitte kõige vähematki, vastu küsimata!
Keskerakondlased, Putini ühtse Venemaa liitlased, pakuvad presidendiks Maili Repsi ja ja neljas kuriteos süüdistud Edgar Burešin Savisaart. Meie Mari hõimurahvas leiab, et niihästi Stalin oma järglastega kui ka Putin on süüdi genotsiidis Maride vastu. Oma külaskäigul Marimaale, Reps pidas aga vajalikuks kiita Vene ajakirjanduses Putinit selle eest mida ta meie hõimurahva hävinguks korda saadab. Kuna Eesti venestamine kulgeb kiirenevas tempos, loodavad kesikud, et nagu neil õnnestus saata Putini käsilane Yana Tsernogorova-Litvinova-Toome Euroopa Parlamenti saavad nad paigutada Putini käsilase ka Eesti Vabariigi presidendi toolile.
Reformierakond pakub presidendiks lisaks Kallasele ja Marina Rajevskale ka kunagist partorgi Jaak Jõerüüti, kes on paistnud silma sellega, et ta oli okupatsioonipäevil oma kolleegide agar karistaja kommunismi vastu eksimise eest.
Sotsinovski-oksenovskina tuntud Ossinovski parteikaaslased pakuvad Ärma Toomase järglaseks Eiki Nestorit, kes on peamiselt silma paistnud, nagu teised sotsid, eestluse vaenulikkuse ja eestlastele multi-kulti ning venestamise peale pressimisega.
Ainukene õhkõrn lootus eestlastel presidentide needusest vabaneda on hääletada tulevastel Riigikogu valimistel ainult nende kandidaatide poolt, kes on nõus rahvahääletusega kehtestada uus põhiseadus, mis lubab rahval endale ise president valida, kehtestab uue demokraatliku valimisseaduse ja piirab drastiliselt Eestivaenulikele venelastele kodakondsuse kinkimist ja eestlaste põlise kodumaa venestamist.

 

Allikas