Ukraina

 See artikkel räägib riigist; jõelaevade kohta vaata artiklit Bulgarija ja artiklit Ukraina (1952).

Ukraina

ukraina Україна
(Ukrajina)
Ukraina asendikaart
Riigihümn Štše ne vmerla Ukrajina
(Ще не вмерла Україна)
Pealinn Kiiev
Pindala 603 550 km² [1] Muuda Vikiandmetes
Riigikeel ukraina keel
Ametlikud keeled ukraina keel[2][3]
Rahvaarv 41 130 432 (1.02.2022)[a][4]
President Volodõmõr Zelenskõi
Peaminister Julija Svõrõdenko
Iseseisvus 24. august 1991
SKT 112,154 mld $ (2017)[5] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 2639 $ (2017)[6] Muuda Vikiandmetes
Valuuta Ukraina grivna (UAH)
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen .ua
ROK-i kood UKR
Telefonikood 380
  1. ↑ Ilma Venemaa poolt annekteeritud Krimmi ja Sevastopolita.

Ukraina (ukraina keeles Україна Ukrajina [ʊkrɐˈjinɐ]) on riik Ida-Euroopas. Asub Musta mere ja Aasovi mere ääres; piirneb Rumeenia ja Moldovaga edelas, Ungari ja Slovakkiaga läänes, Poolaga loodes, Valgevenega põhjas ja Venemaaga idas. Pindalalt (603 628 km²) on Ukraina 45. kohal maailmas ja suurim tervenisti Euroopas asuv riik (Venemaa on suurem, kuid suurem osa tema territooriumist on Aasias).[viide?]

Seisuga 1. jaanuar 2021 elas Ukrainas (välja arvatud Venemaa poolt annekteeritud Krimm koos Sevastopoli territooriumiga) 41,4 miljonit inimest.[7] Ukraina on rahvaarvult 36. riik maailmas.

Riigi pealinn on Kiiev, riigikeel ukraina keel.

Ukraina on unitaarriik, riigikorra järgi poolpresidentaalne vabariik. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on lahutatud. Jaguneb 27 haldusüksuseks: 24 oblastiks, kaheks riikliku alluvusega linnaks (Kiiev ja Sevastopol) ja üheks autonoomseks vabariigiks (Krimm).

Ukraina on areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. 2020. aastal oli Ukraina SKP 154 miljardit USA dollarit (ligi 3630 dollarit elaniku kohta).[8] Ukraina rahaühik on grivna.

Riigi iseseisvus on kuulutatud välja 24. augustil 1991. Sellele eelnenud 69 aasta vältel kuulus Ukraina Nõukogude Liidu koosseisu.

Ukraina on sisemajanduse kogutoodangult ühe inimese kohta Euroopa vaeseim riik (IMF-i 2023. aasta hinnangul 4654 dollarit[9]),[10][11][12] kuid viljaka põllumaa tõttu oli enne Venemaa sõjalist sissetungi 2022. aastal maailma suurimaid teravilja eksportijaid.[13][14]

Ukraina on ÜRO asutajaliige, lisaks Euroopa Nõukogu, Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsiooni liige. 2022. aastal alustas Ukraina Euroopa Liiduga liitumise protsessi ning on esitanud taotluse NATO-ga liitumiseks.[15]

Nimi

 Pikemalt artiklis Ukraina nimi

Ukraina nime täpne päritolu pole teada. Sageli seostatakse seda sõnaga "край", kuid selle sõna täpne tähendus selles kontekstis ei ole selge. See võib tähistada nii piiriala, hõimuala või kodumaad.[16]

Ukraina nime esmamainimine pärineb 1187. aasta Kiievi kroonikast. Nimi esines ka kasakasõdade ajal kasakate valitsetava territooriumi kohta, kuid laiemalt kasutusse tuli mõiste 19. sajandil Venemaa keisririigi ukrainlaste seas, sest selle kasutust propageerisid ukraina aktivistide kirjutised.[17][18]

Suurus ja piirid

Ukraina pindala on 603 550 km² (579 330 km² maad, 24 220 km² vee all), millega ta on maailmas 48. kohal.[19] Umbes 20% riigist – Krimm ning märkimisväärne osa Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižžja oblastist – on Venemaa okupatsiooni all.[20]

Maismaapiiri pikkus on 5581 km. Sellest 1944 km on Venemaaga (Venemaa-Ukraina piir), 1202 km Moldovaga, 1111 km Valgevenega, 601 km Rumeeniaga, 498 km Poolaga, 128 km Ungariga ja 97 km Slovakkiaga. Rannajoone pikkus on 2782 km.[19]

Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonile ulatuvad Ukraina territoriaalveed rannajoonest 12 meremiili kaugusele ja eksklusiivse majandustsooni ulatus merel on 200 meremiili.[19]

Loodus

 Pikemalt artiklis Ukraina geograafia

Pinnamood

Ida-Karpaadid
Video Holosiivski rahvuspargi pöökidest

Suurem osa Ukrainast asub Ida-Euroopa lauskmaal, mida katavad viljakad tasandikud ja stepid.

Ukraina lääneosas asuvad Podoolia kõrgustik, Volõõnia kõrgustik ja osa Ida-Karpaatidest. Seal on ka Ukraina kõrgeim tipp Hoverla (2061 m).[19] Ida-Ukrainas mõjutab pinnamoodi Donetsi kõrgustik. Krimmi poolsaarel asuvate Krimmi mägede kõrgeim tipp on Roman Koš (1545 m).

Ukrainale kuulub Musta mere suurim saar Džarõlgatš.

Veestik

Ukrainal on 2782 km Musta mere ja Aasovi mere rannikut. Suuremad jõed Dnepr, Desna ja Dnestr suubuvad Musta merre. Edelapiiril Rumeeniaga voolab 54 km ulatuses Doonau.

Floora

16% Ukrainast on kaetud metsaga, enamlevinud puud on pöök, mänd, kask, lepp, haab, tamm, saar ja vaher. Karpaatides on Euroopa viimaseid ürgmetsi, mis kuulub UNESCO maailmapärandi hulka.

Ukraina rahvuslill on päevalill.

Fauna

Ukrainas on kohatud 132 liiki imetajaid ja 424 liiki linde, neist 270 pesitsevad seal. Mustas meres leidub neli liiki delfiine.

19. sajandil suri välja metshobune tarpan. Suurtest kiskjatest leidub Karpaatides karu ja ilvest.

Looduskaitse

Ukrainas on 49 rahvusparki. Vanim neist on 1980. aastal asutatud Karpaatide rahvuspark. Vanim looduskaitseala on 1921. aastal loodud Askania-Nova looduskaitseala.

Riik

Riigikord

Ukraina põhiseaduse järgi on Ukraina unitaarriik, riigikorra järgi presidentaal-parlamentaarne vabariik. Ukraina põhiseadus võeti vastu 28. juunil 1996.[21]

Täidesaatev võim riigis kuulub presidendile ja valitsusele (Ukraina Ministrite Kabinet). Ukraina riigipea on laialdaste volitustega otsestel üldvalimistel viieks aastaks valitav president, kes määrab riigi sise- ja välispoliitika põhisuunad, tal on seadusliku algatuse õigus. President kinnitab ja kuulutab välja parlamendis vastuvõetud seadused või saadab nad sinna tagasi läbivaatamiseks. Samuti annab ta seadusi ja korraldusi, kuulutab välja rahvahääletuse, esindab riiki välissuhtluses ja sõlmib rahvusvahelisi lepinguid.[21]

Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele parlamendile, mis on tuntud kui Ülemraada (Verhovna Rada). Parlamendis on kokku 450 liiget, keda valitakse üldistel otsestel valimistel 4 aastaks. 225 rahvasaadikut valitakse parteinimekirjade põhjal riigi valimisringkonnas proportsionaalesinduse alusel, 225 valitakse üksikmandaadi valimisringkondades suhtelise häälte enamuse alusel. Põhiseaduses sätestatud tingimustel võib president parlamendi laiali saata ja määrata ennetähtaegsed valimised.[21]

Kohtupidamist teostavad Konstitutsioonikohus ning üldjurisdiktsiooni kohtud, millest kõrgem kohtuorgan on Ukraina Ülemkohus.[21]

Ukraina president on 2019. aasta aprillis valimised võitnud vannutati mais võimule vannutatud Volodõmõr Zelenskõi.[22][23] Ukraina peaminister on 2025. aasta juulist alates Julija Svõrõdenko.[24]

Haldusjaotus

Ukraina hromadad 2020. aastal (rajoonid Krimmis)

Ukraina suurimad linnad on pealinn Kiiev, tööstuskeskused Dnipro, Harkiv ja Donetsk, sadamalinnad Odessa ja Mõkolajiv.

Ukraina koosneb 24 oblastist (область), mille puhul igat oblastit haldab oblastiadministratsioon (обласна державна адміністрація), ühest autonoomsest vabariigist (автономна Республіка) ja kahest keskalluvusega linnast (місто).

Kogu riigi territoorium koosnes 2020. aasta juuni alguse seisuga 490-st rajoonist.[25] Detsentraliseerimise käigus on tehtud algust kolmanda taseme haldusüksuste, hromada'de moodustamisega.[26]

Alloleval kaardil esitatud halduspiirid kajastavad olukorda enne Krimmi okupeerimist Venemaa poolt 2014. aasta märtsis ja enne Donbassi sõja algust 2014. aasta aprillis. 2016. aasta mai seisuga on osa Donetski ja Luhanski oblastist, sealhulgas Donetsk ja Luhansk, valitsusvastaste relvajõudude kontrolli all.

ÜksusPindala
(km²)		RahvaarvHalduskeskus
Dnipropetrovski oblast31 9743 142 035 (2021)Dnipro
Donetski oblast26 5174 100 280 (2021)Kramatorsk (ametlikult Donetsk)
Harkivi oblast31 4152 633 834 (2021)Harkiv
Hersoni oblast24 5981 016 707 (2021)Herson
Hmelnõtski oblast20 6451 243 787 (2021)Hmelnõtskõi
Ivano-Frankivski oblast13 9281 361 109 (2021)Ivano-Frankivsk
Kiievi oblast28 1311 788 530 (2021)Kiiev
Kirovohradi oblast24 588920 128 (2021)Kropõvnõtskõi
Luhanski oblast26 6842 121 322 (2021)Sjevjerodonetsk (ametlikult Luhansk)
Lvivi oblast21 8332 497 750 (2021)Lviv
Mõkolaivi oblast24 5981 108 394 (2021)Mõkolajiv
Odessa oblast33 3102 368 107 (2021)Odessa
Poltava oblast28 7481 371 529 (2021)Poltava
Rivne oblast20 0471 148 456 (2021)Rivne
Sumõ oblast23 8341 053 452 (2021)Sumõ
Zaporižžja oblast27 1801 666 515 (2021)Zaporižžja
Žõtomõri oblast29 8321 195 495 (2021)Žõtomõr
Taga-Karpaatia oblast12 7771 254 327 (2019)Užhorod
Ternopili oblast13 8231 030 562 (2021)Ternopil
Tšerkassõ oblast20 9001 178 266 (2021)Tšerkassõ
Tšernihivi oblast31 865976 701 (2021)Tšernihiv
Tšernivtsi oblast8097896 566 (2021)Tšernivtsi
Vinnõtsja oblast26 5131 529 123 (2021)Vinnõtsja
Volõõnia oblast20 1431 027 397 (2021)Lutsk
Krimmi Autonoomne Vabariik26 1001 953 700 (2012)Simferopol
Kiievi linn8482 962 180 (2021)
Sevastopoli linn1079509 992 (2020)

Riigikaitse

Ukraina riigikaitset koordineerib Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu ning sõjalise riigikaitse tagavad Ukraina relvajõud. Ukraina relvajõudude kõrgem ülemjuhataja ning Ukraina Rahvusliku Julgeoleku- ja Kaitsenõukogu esimees on Ukraina president. Vajadusel võib ta riigis kehtestada eriolukorra.[21]

2014. aastal kukutatud presidendi Viktor Janukovõtši valitsusajal kaotati Ukrainas ajateenistus, selle taastas 2014. aasta mai algul presidendi kohusetäitja Oleksandr Turtšõnov.

Õiguskaitseorganiteks on Ukraina Julgeolekuteenistus, Riiklik Juurdlusbüroo, Ukraina Rahvuslik Korruptsioonivastane Büroo, Ukraina Majandusjulgeoleku Büroo ja Ukraina Rahvuspolitsei. Nendele lisaks tegutseb 2014. aastast riigis ka vabatahtlikudest moodustatud Ukraina Rahvuskaart.[27]

Tähtpäevad

Haridus

Ukraina vanim ülikool on 1615. aastal asutatud Kiievi Mogila Akadeemia. 2016. aastal oli Ukrainas 802 kõrgemat õppeasutust.[28] 2018. aastal asutati Rahvuslik Kõrghariduse Kvaliteedi Tagamise Agentuur.[29]

Rahvastik

Ukraina keele emakeelena rääkijate osakaal piirkonniti

Demograafilised näitajad

Seisuga 1. jaanuar 2021 elas Ukrainas 41,4 miljonit inimest (ei hõlma Venemaa Föderatsiooni poolt annekteeritud Krimmi, sh Sevastopoli territooriumil elavaid inimesi). 46% elanikest on mehed ja 54% naised. Alates 2015. aastast on Ukraina rahvaarv vähenenud 3,1% võrra.[7]

2020. aasta hinnangutel oli kuni 14-aastasi inimesi 16,16%, 15–24-aastasi 9,28%, 25–54-aastasi 43,66%, 55–64-aastasi 13,87% ja üle 65-aastasi 17,03%. Mediaanvanus oli 41,2 aastat, meestel 38,2 ja naistel 44,3 aastat.[19]

Ukraina on negatiivse loomuliku iibega riik, kus surmade arv ületab sündide arvu. 2022. aasta hinnangute kohaselt oli riigis 1000 elaniku kohta 9 sündi ja 13,77 surma. Ühe naise kohta sündis 2021. aastal 1,56 last. Samuti on negatiivne rändeiive (2021. aasta hinnangul 0,26 väljarändajat 1000 inimese kohta).[19]

Keskmine oodatav eluiga oli 2021. aastal 73,18 (meestel 68,51 ja naistel 78,15).[19]

[30]

  • 1990 – 51,94 miljonit inimest
  • 1991 – 52,06 miljonit inimest
  • 1992 – 52,24 miljonit inimest
  • 1993 – 52,11 miljonit inimest
  • 1994 – 51,73 miljonit inimest
  • 1995 – 51,30 miljonit inimest
  • 1996 – 50,82 miljonit inimest
  • 1997 – 50,37 miljonit inimest
  • 1998 – 49,92 miljonit inimest
  • 1999 – 49,43 miljonit inimest
  • 2000 – 48,92 miljonit inimest
  • 2001 – 48,46 miljonit inimest[31]
  • 2001 – 48 923 200 inimest
  • 2002 – 48 457 100 inimest
  • 2003 – 48 003 500 inimest
  • 2004 – 47 622 400 inimest
  • 2005 – 47 280 800 inimest
  • 2006 – 46 929 500 inimest
  • 2007 – 46 646 000 inimest
  • 2008 – 46 372 700 inimest
  • 2009 – 46 143 700 inimest
  • 2010 – 45 962 900 inimest
  • 2011 – 45 778 500 inimest
  • 2015 – 42 759 700 inimest

(aasta lõpu seisuga)

Rahvad

2001. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Ukraina rahvastikust 77,8% ukrainlased. Suurim vähemusrahvus Ukrainas on venelased (2001. aasta seisuga 17,3%). Ülejäänud vähemusrahvuste osakaal on märksa väiksem – 2001. aastal moodustasid 0,6% rahvastikust valgevenelased, 0,5% moldaavlased, 0,5% krimmitatarlased, 0,4% bulgaarlased, 0,3% ungarlased, 0,3% rumeenlased, 0,3% poolakad ja 0,2% juudid.[19]

Ukraina alad on ajaloos olnud korduvalt jagatud eri riikide, peamiselt Poola, Venemaa ja NSV Liidu vahel. Nõukogude võimu aastail arendati Ukrainas eelkõige maavarade kaevandamist ja rasketööstust, mille tarvis loodud suurettevõtetesse suunati Ukrainasse töölisi ja spetsialiste kogu Nõukogude Liidust. Selle tagajärjel on tööstuslikus Ida-Ukrainas märksa rohkem venelasi kui põllumajanduslikus lääneosas, kus domineerivad ukrainlased. Samuti on Krimm valdavalt venelaste asuala.

Ajalooliselt silmapaistev vähemus on ka krimmitatarlased. 1944. aastal küüditati Krimmis elanud tatarlased Kesk-Aasiasse, tagasi hakkasid nad tulema alles 1990. aastatel. Nüüdseks on Krimmis tatarlasi umbes 250 000–300 000, ligikaudu 100 000 on jäänud Kesk-Aasiasse. Samas ei ole kodumaale naasnud krimmitatarlastele tagastatud konfiskeeritud vara, see suurendab aga rahvustevahelisi pingeid.[32][33]

Keeled

Nõukogude okupatsiooni ajal allutati Ukraina elanikkond venestamisele ja sinna kolis miljoneid venelasi. Aastatel 1959–1989 vähenes ukrainakeelse elanikkonna osakaal oluliselt lõuna- ja idapiirkondades ning Donbassi piirkonnas muutusid nad vähemuseks.[34][35]

Ukraina ainus riigikeel on ukraina keel, mida kõneleb emakeelena 67,5% rahvastikust. Suurim regionaalne keel on vene keel, mida kõneleb emakeelena 29,6% rahvastikust. Teiste keelte kõnelejaid oli 2001. aasta hinnangul 2,9%.[19]

Rahvastiku paiknemine

Kõige suuremad linnapiirkonnad on Kiiev, Harkiv, Donetsk, Dnipro ja Odessa. Rahvaarvult on suurimad haldusüksused Donetski oblast (4,1 miljonit elanikku) ja Dnipropetrovski oblast (3,1 miljonit).[19] Pealinnas Kiievis elab ligi kolm miljonit inimest. Neile kolmele haldusüksusele järgneb Harkivi oblast 2,6 miljoni elanikuga.[36] 2022. aastal elas 69,9% ukrainlastest linnas ja 30,1% maapiirkonnas.

Suurimad linnad

Kiiev
Harkiv
Vaata ka: Ukraina linnade loend
KohtLinnElanikke (2021)[37]Elanikke (2001)
1.Kiiev (Київ)2 962 1802 611 327
2.Harkiv (Харків)1 433 8861 470 902
3.Odessa (Одеса)1 015 8261 029 049
4.Dnipro (Дніпро)980 9481 080 846
5.Donetsk (Донецьк)905 3641 016 194
6.Zaporižžja (Запоріжжя)722 713817 882
7.Lviv (Львів)721 510732 818
8.Krõvõi Rih (Кривий Ріг)612 750709 014
9.Mõkolajiv (Миколаїв)476 101514 136
10.Sevastopol (Севастополь)464 349342 451

Religioon

Ukrainas on õigeusk suurim uskkond. 16.–29. jaanuaril 2019 viidi Ukrainas läbi uuring inimeste usuliste tõekspidamiste kohta, millele vastas Ukrainas 11 000 inimest. Intervjuusid ei viidud läbi okupeeritud Donetski ja Luhanski oblasti aladel. Tulemuste kohaselt pidas 70,7% vastajatest end üldises mõttes õigeusklikeks, kellest 43,9% pidas end Ukraina Õigeusu Kiriku toetajateks, 38,4% pidas end kirikuorganisatsioonidega mitteseotud õigeusklikeks ning 15,2% pidas end Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku toetajateks. 8,8% kõigist vastanutest pidasid end lihtsalt kristlasteks, 6,9% uniaatideks, 1,3% katoliiklasteks ning 1% protestantideks. 9,5% vastanutest ei seostanud end ühegi usundiga või keeldusid vastamast.[38]

2018. aastal toimus Ukraina õigeusu kirikute ühendkogu, mis asutas Ukraina Õigeusu Kiriku.

Ukraina majandus

Metallurgiakombinaat Mariupolis Donetski oblast
 Pikemalt artiklis Ukraina majandus

Ukraina on suuruselt maailma 56. majandus. Tegemist on Ida-Euroopa suuruselt neljanda majandusega Venemaa, Poola ja Rumeenia järel. 2020. aastal oli Ukraina SKP 154 miljardit USA dollarit (ligi 3630 dollarit elaniku kohta).[39] SKP ühe elaniku kohta on neil suuruselt 137.[40]

Maailmapanga ennustuse järgi kahaneb Ukraina majandus 2022. aastal umbes 45%. Majanduse kahanemist põhjustab Venemaa sissetung Ukrainasse ja seetõttu katkenud Ukraina jaoks kriitilise tähtsusega eksporditeed läbi Ukraina Musta mere sadamate Mariupoli ja Odessa. Enne sõda moodustasid need marsruudid poole Ukraina väliskaubandusest ja 90% teraviljakaubandusest. Ukraina on suur nisu eksportija, mis on nende majanduse üks alustala, kuid valitsus on keelanud teravilja ja muude põhitoiduainete ekspordi, kuna püüab tagada toiduga kindlustatust enam kui 6,5 miljonile inimesele, kes on riigisiseselt sõja tõttu ümberasustatud.[41]

Alates oktoobrist 2008 on avatud ka Ukraina börs, kus saab kaubelda erinevate finantsinstrumentidega (aktsiad, futuurid, optsioonid, võlakirjad).[42]

Põllumajanduspiirkonnana oli Ukraina tähtis juba Tsaari-Venemaa jaoks. Nõukogude ajal oli Ukraina NSV suuruselt teise majandusega liiduvabariik NSV Liidus, sealne tööstus ja põllumajandus mängisid Nõukogude plaanimajanduses tähtsat rolli. Nõukogude riigi lagunedes läks Ukraina üle turumajandusele.

Üleminekuaeg oli Ukraina jaoks raske. Kui 1991. aastal võitles valitsus esmatarbekaupade defitsiidiga, siis järgnevail aastail oli probleemiks hüperinflatsioon: 1993. aastal püstitas Ukraina maailmarekordi inflatsioonis aasta kohta. Toetused riigiettevõtetele ja põllumajandusele neelasid suure osa riigi eelarvest, kohati levis barterkaubandus. Struktuursete majandusreformide ja privatiseerimise toel saadi siiski jagu suuremast osast probleemidest.

Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. Riigis on laiaulatuslik rasketööstus, Ukraina on üks suuremaid metallirafineerijaid Ida-Euroopas. Arenenud on kõrgtehnoloogiline tootmine, sealhulgas IT. Ukrainal on oma autotööstus, kosmosetööstus ja kosmoseagentuur.

Energiaallikad imporditakse peaaegu täielikult, nafta- ja gaasivarustuses sõltub Ukraina Venemaast; see on tinginud ka riikidevahelisi probleeme. 25% tarbitavast maagaasist toodab Ukraina ise, 30% tuleb Venemaalt ning 40% Kesk-Aasiast Venemaa kaudu, samas liigub 85% Vene gaasist Euroopasse Ukraina kaudu. 2007. aastal tuli Ukrainas toodetavast energiast 47,4% söest ja gaasist, 47,5% tuumajaamadest ning 5% hüdroelektrijaamadest. Neli tegutsevat tuumaelektrijaama asuvad Varašis, Energodaris, Južnoukrainskis ja Netišõnis.

Euroopa riikide seas on Ukraina turistide külastuste arvult 8. kohal. Turismi soosib Ukraina mitmekesine loodus: Karpaadid on populaarsed suusatajate, matkajate, jahimeeste ja kalastajate seas, Musta mere rannikul aga asuvad tuntud kuurordid, näiteks Jalta. Mitmekesise ajaloo tõttu on Ukrainas huvitav arhitektuur, omapärase kultuuriga linnadena on Kiievi kõrval tuntud ka Lviv ja Odessa. Ukrainas on rikkalik köök, millest on ülemaailmselt tuntud näiteks borš, vareenikud ja kapsarullid (holubtsõ), kiievi kotlet, kartulikotletid, soolapekk ja pipraviin; samuti kasvatatakse seal viinamarju ja valmistatakse veini.

Suurem osa Ukraina ekspordist läheb Euroopa Liitu ja SRÜ riikidesse. Suurimad firmad kuuluvad börsiindeksisse PFTS, nendega kaubeldakse Ukraina börsil.

Maailmapank liigitab Ukraina keskmise sissetulekuga riikide hulka. Riigi majanduses nähakse tugevat arengupotentsiaali, mis aga saab realiseeruda ainult ulatuslike majandus- ja juriidiliste reformide toel. Ehkki 1990. aastate alguse majanduslangusest saati püsib Ukraina majandus suhteliselt stabiilne, pidurdavad selle arengut monopolid rasketööstuses, infrastruktuuri ja transpordi nõrkus, korruptsioon ja bürokraatia.

2020. aastal oli töötuse määr 7,7%.[43]

Ukraina rahaühik on grivna.

Ukraina kultuur

 Pikemalt artiklis Ukraina kultuur
Pääsupesa loss Jaltas
Viktor Vasnetsovi maal "Rüütel ristteel" (1878)
Ukraina keeles "elagu Ukraina" (Слава Україні)

Ukraina kultuur on kujunenud Ida ja Lääne vastasmõjus. Paljugi sellest on ühine teiste slaavi rahvastega, eelkõige venelastega. Lisaks keelelisele sarnasusele tugevdas sidemeid ka Ukraina pikaajaline kuulumine Vene võimu alla, mistõttu ukrainakeelse kultuuri ja keele areng oli pikka aega pärsitud.

Ukraina arhitektuurile, kirjandusele, muusikale ja rahvakommetele on avaldanud tugevat mõju ka riigis valitsev õigeusk. Nii on näiteks soorollid Ukrainas tänini traditsioonilisemad ja vanavanemad mängivad lastekasvatuses suuremat rolli kui Läänes.

Ukraina kirjandus sai alguse juba 11. sajandil, pärast Kiievi-Vene ristimist. Toonane kirjandus oli peamiselt liturgiline ning kirjutatud kirikuslaavi keeles. Iseseisev kirjandus arenes Ukrainas 14.–16. sajandil, suuresti Poola ja Vene mõju all. Suulise kirjanduse arengut mõjutas kasakakultuuri väljaarenemine, kus sündis uut laadi eepiline luule. 17.–18. sajandil oli ukraina keeles avaldamine keelatud, keelu kadudes sündis 18. sajandi lõpuks ka modernne ukraina kirjandus. 1830. aastail arenes Ukraina romantism, mille üks tuntumaid esindajaid oli rahvuslik luuletaja ja maalikunstnik Tarass Ševtšenko.

1863. aastal keelati Venemaal täielikult ukrainakeelsete teoste trükkimine. See sundis ukraina kirjanikke kas avaldama oma teosed vene keeles või trükkima neid piiri taga, Austria-Ungarile kuulunud Galiitsias. Nii tuntaksegi mitmeid ukraina autoreid, teadmata alati, et nad on pärit Ukrainast – üks selliseid on Nikolai Gogol. Keeldu ei tühistatud ametlikult, kuid pärast 1917. aasta revolutsiooni ja bolševike võimuletulekut muutus see tähtsusetuks. Ukraina kirjanduse õitseng kestis 1930. aastateni, mil Jossif Stalin kehtestas Nõukogude kunstis ja kirjanduses sotsialistliku realismi ainuvalitsuse. Täielikult taastus Ukraina kultuurielu sellest alles pärast riigi iseseisvumist 1991. aastal.

Sport

Ukraina on tuntud spordiriik. Ukraina sportlased on rahvusvahelisel tasemel olnud edukad muuhulgas kergejõustikus, võimlemises, purjetamises, poksis, maadluses, ujumises, judos ja males. Tuntumate Ukraina sportlaste hulka kuuluvad poksijad Vitali ja Volodõmõr Klõtško ning Vassõl Lomatšenko ja teivashüppaja Serhi Bubka. Iseseisva võistkonnana on Ukraina osalenud suveolümpiamängudel alates 1996. aasta suveolümpiamängudest. Ukraina sportlased on suveolümpiamängudel võitnud medaleid kokku 20 spordialalt. Kõige edukam olümpiasportlane on ujuja Jana Klotškova, kes võitis aastatel 2000–2004 neli olümpiakulda ja ühe hõbemedali.

Taliolümpiamängudel on Ukraina osalenud alates 1994. aasta mängudest. Medaleid on võidetud laskesuusatamises, vigursuusatamises ja iluuisutamises. Olümpiavõitjaks on tulnud iluuisutaja Oksana Bajul (1994), laskesuusatamise naiskond (2014) ja vigursuusataja Oleksandr Abramenko (2018). Ukraina jäähokikoondis on osalenud 2002. aasta taliolümpiamängudel ning maailmameistrivõistluste kõrgeimas divisjonis aastatel 1999–2006.

Ukraina kõige populaarsem spordiala on jalgpall. Ukraina kõige edukamad jalgpalliklubid on olnud Kiievi Dinamo ja Donetski Šahtar. Ukraina jalgpallikoondis osales maailmameistrivõistlustel esimest korda 2006. aastal, mil jõuti kohe veerandfinaali. 2012. aastal võõrustas Ukraina koos Poolaga jalgpallis Euroopa meistrivõistlusi. Tuntumate Ukraina jalgpallurite hulka kuuluvad Oleh Blohhin, Igor Belanov ja Andri Ševtšenko.

Ajalugu

Kiievi-Vene (1054–1132)
 Pikemalt artiklis Ukraina ajalugu

Ajaloolised piirkonnad on Bessaraabia, Galiitsia, Podoolia, Lääne-Ukraina ja Puna-Vene. Ukraina territooriumil moodustus esimene slaavlaste riik – Kiievi suurvürstiriik – 9. sajandil. 11. sajandi keskpaigas osalisvürstide omavaheliste võimuvõitluste pärast riik lagunes ja seniste Kiievi suurvürsti võimu alla kuulunud vürstiriikide iseseisvumise tulemusena kujunes iseseisev Lääne-Euroopale orienteeritud Kiievi vürstiriik.

Kiievi vürstiriik eksisteeris iseseisvalt kuni 1362. aastani, mil liitus Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigiga ning moodustas 2/3 Leedu suurvürstiriigi territooriumist oma idaslaavi päritolu elanikkonnaga. Aastatel 1471–1654 kuulus Ukraina koos Valgevenega Leedu suurvürstiriigi koosseisus Rzeczpospolitasse.

Pärast kasakate ülestõusu moodustati autonoomne riik – Hetmanaat.

Aastatel 1657–1667 toimunud Vene-Poola sõja tulemusel liideti Andrussovo rahulepinguga osa Kesk-Ukrainast Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jagati eri riikide vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks sai Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

1700. aastal alanud Põhjasõja ajal võitles Ukraina hetman Ivan Mazepa Rootsi poolel ja sõlmis liidulepingu Venemaa tsaaririigiga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga. 1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina pärast Venemaaga peetud sõja edukat lõppu saama iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotatud Poltava lahing lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.

1775. aastal hävitasid Vene väed Zaporižžja Sitši, osa kasakatest põgenes üle Doonau, osa küüditati Kubanisse, viimane Sitši pealik Petro Kalnõševski vangistati ja saadeti Solovetsi saartele. Ukraina talupojad muudeti Vene aadlike pärisorjadeks. Kõiki arhiividokumente ja kasakate relvi, mis annavad tunnistust Ukraina ajaloost 16.–18. sajandil sajandil, hoiti pikka aega Püha Eliisabeti kindluses, kuni nad 1917. aastal Kiievisse evakueeriti.

20. sajand

1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni järel püüdsid ukraina rahvuslased kehtestada rahvusriiki Ukraina Rahvavabariiki, kuid Ukrainas toimunud Saksa okupatsiooni, Nõukogude okupatsiooni ja Nõukogude-Poola sõja tulemusena ei suutnud ukrainlased oma iseseisvust kindlustada ning Ukraina jagati Nõukogude Venemaa ja Poola vahel.

Ametlikult asutasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina 1922. aastal Nõukogude Liidu, sisuliselt oli see küll Venemaa kontrollitud unitaarriik. Ukraina oli riigis liiduvabariik. Maailmasõdade vahel toimunud Holodomor (Nõukogude valitsuse korraldatud kunstlik näljahäda aastatel 1932-1933) tappis rohkem ukrainlasi kui II maailmasõda.[viide?]

1939. aastal alanud teise maailmasõja alguses NSV Liidu kallaletungiga Poolale okupeeriti Poola riigi idaosad, millest lõunapoolsed liideti NSV Liidu koosseisus oleva Ukraina NSV külge. Teise maailmasõja käigus okupeeris Saksamaa Ukraina ning Nõukogude väed hõivasid Ukraina uuesti 1944. aastal, millega algas uus Nõukogude periood.

Ukraina sai teises maailmasõjas märkimisväärselt laastatud ja järgnevad aastakümned taastati Ukrainas linnasid ja tööstust. Esimesed sõjajärgsed aastad esines sagedasti nälga ja vaesust. Läänepoolsetes oblastites, eriti Galitsias ja Volõõnias, esines 1950. aastate alguseni ka relvastatud vastupanu Nõukogude võimule, mida juhtis Ukraina Ülestõusuarmee. Sellel perioodil hukati või küüditati Siberisse kümneid tuhandeid inimesi.

1950. ja 1960. aastatel kujunes Ukraina NSV üheks Nõukogude Liidu tähtsamaks tööstus- ja põllumajanduskeskuseks. 1954. aastal andis Nikita Hruštšov varem Vene NFSV koosseisu kuulunud Krimmi üle Ukrainale.[32] Hruštšovi sula käigus vabastas režiim osa poliitvange ja lubas mõningast kultuurilist vabanemist, mis elavdas ukraina keele ja kirjanduse kasutust. 1960.–1970. aastatel tugevnes aga taas tsensuur ja poliitiline surve. Mitmed kirjanikud, teadlased ja inimõiguslased, arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse. Jätkuv linnastumine tõi kaasa ka vene keele ja Nõukogude mõtteviisi süveneva leviku.

1986. aastal Ukrainas toimunud Tšernobõli tuumakatastroof süvendas rahulolematust ja usalduskriisi Nõukogude Liidus. Mihhail Gorbatšovi reformid (glasnost ja perestroika) lubasid Ukrainas rahvuslike liikumiste taaselustumist. Aastatel 1988–1990 loodi kümneid kodanikualgatusi, mille seas juhtivaks kujunes Ruhh, mis nõudis autonoomiat ja hiljem iseseisvust.

Pärast iseseisvuse taastamist

1991. aasta augustis, pärast ebaõnnestunud riigipööret Moskvas, kuulutas Ukraina 24. augustil 1991 iseseisvuse välja. 8. detsembril 1991 kirjutasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina juhid (Valgevene Ülemnõukogu esimees Stanisłaŭ Šuškievič ja ministrite nõukogu esimees Vjatšeslav Kebitš, Venemaa president Boriss Jeltsin ja riigisekretär Gennadi Burbulis, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja peaminister Vitold Fokin) Valgevenes Belovežjes alla lepetele, millega lõpetati Nõukogude Liidu kui rahvusvahelise õiguse subjekti eksistents. Idaslaavi riigid moodustasid uue organisatsiooni, Sõltumatute Riikide Ühenduse ehk SRÜ.

Ukrainast riigi arenguid 1990. aastatel iseloomustasid poliitiline ebastabiilsus, majanduslikud raskused ja võitlus riigi orientatsiooni üle Euroopa ja Venemaa vahel. Püüti rajada turumajandust, kuid erastamisprotsess tõi kaasa oligarhide mõju kasvu ja korruptsiooni süvenemise. 1996. aastal võttis parlament vastu põhiseaduse.[44] 2004. aasta oranž revolutsioon, mille vallandas võltsitud presidendivalimiste tulemus, tõi võimule läänele orienteeritud presidendi Viktor Juštšenko, kuid tema korraldatud reformid jäid tagasihoidlikuks ja ühiskond pettus aeglases muutustempos. 2010. aastal valiti presidendiks Viktor Janukovõtš, kes tugevdas sidemeid Venemaaga ja nõrgestas demokraatlikke institutsioone.

2013. aastal alanud Euromaidani rahutused kujunesid 2014. aasta alguses revolutsiooniks, milles kukutati võimult president Janukovõtš. Sama aasta märtsis algas Krimmi kriis, kui Venemaa Föderatsiooni relvajõud sisenesid poolsaarele ja okupeerisid Krimmi. Järgnevalt Venemaa õhutusel aprillis alanud Donbassi sõja ajal Donetski ja Luhanski oblastis moodustatud ühenduste Donetski Rahvavabariik ja Luhanski Rahvavabariik tegutsemise esimese 100 päeva tulemused olid järgmised: hukkus üle 2000 inimese ja üle 5000 sai haavata; Donetski ja Luhanski oblastis oli erinevatel andmetel sõjategevuse tõttu kodudest sunnitud lahkuma 400 000 – 1 000 000 inimest.[45]´

Vene-Ukraina kriis intensiivistus 2021. aasta lõpus. 24. veebruaril 2022 alustas Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ https://www.cia.gov/the-world-factbook/countries/ukraine/#geography. Vaadatud 29.12.2022.
  2. ↑ Ukraina riikliku keelepoliitika aluste seadus (ukraina keeles)
  3. ↑ Ukraina parlament tühistas vene keele positsiooni tugevdava seaduse
  4. ↑ db.ukrcensus.gov.ua
  5. ↑ Maailmapanga andmebaas. Vaadatud 19.10.2018.
  6. ↑ Maailmapanga andmebaas. Vaadatud 27.05.2019.
  7. 1 2 Ukraina Statistikaamet. "Gender-age pyramid of the population (1989-2021)". Vaadatud 1.3.2022.
  8. ↑ "Ukraine's economy contracted 4% in 2020, ending four years of positive growth". 22. märts 2021.
  9. ↑ "IMF DataMapper / Datasets / World Economic Outlook (April 2023) / GDP per capita, current prices / List (2023) - Analytical group: European Union, World". IMF.org. International Monetary Fund. 10. aprill 2023. Vaadatud 12. aprillil 2023.
  10. ↑ "What is wrong with the Ukrainian economy?". Atlantic Council (Ameerika inglise). 26. aprill 2019. Vaadatud 23. augustil 2020.
  11. ↑ Dlugy, Yana (1. juuli 2022). "Corruption in Ukraine". New York Times. Vaadatud 15. septembril 2022.
  12. ↑ Korostelina, Karina V. (märts 2013). "Ukraine twenty years after independence". Communist and Post-Communist Studies. University of California Press. 46: 53–64. DOI:10.1016/j.postcomstud.2012.12.008. ISSN 0967-067X. JSTOR 48610373.
  13. ↑ "Ukraine becomes world's third biggest grain exporter in 2011 – minister". Black Sea Grain. 20. jaanuar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. detsember 2013. Vaadatud 31. detsembril 2013.
  14. ↑ "World Trade Report 2013". World Trade Organization. 2013. Vaadatud 26. jaanuaril 2014.
  15. ↑ Kramer, Andrew E.; Bilefsky, Dan (30. september 2022). "Ukraine submits an application to join NATO, with big hurdles ahead". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 1. oktoobril 2022.
  16. ↑ "Як зʼявилась назва "Україна": історія та міфи". Visit Ukraine. 15. juuli 2024. Vaadatud 15. oktoobril 2025.
  17. ↑ Johannes Remy. Ukraina ajalugu. EKSA, 2018. Lk. 39.
  18. ↑ Kubijovyč, Volodymyr; Naulko, Vsevolod; Struminsky, Bohdan; Zhukovsky, Arkadii (1993). "Ukrainians". Encyclopedia of Ukraine.
  19. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 "Ukraine", The World Factbook (inglise), Central Intelligence Agency, vaadatud 3. märtsil 2022
  20. ↑ Duggal, Hanna; Ali, Marium (14. august 2025). "How much territory does Russia control in Ukraine?". Aljazeera.
  21. 1 2 3 4 5 "I. ÜLDINFO". Eesti Välisministeerium. 7. mai 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. märts 2022. Vaadatud 1. märtsil 2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  22. ↑ Kressa, Kaarel (22. aprill 2019). "Volodõmõr Zelenskõi võitis Ukraina presidendivalimised ülekaalukalt". Eesti Päevaleht.
  23. ↑ "Zelenskõi vannutati Ukraina presidendiks". Postimees. 21. mai 2019. Lk 13.
  24. ↑ Bobritski, Dmõtro (16. juuli 2025). "Ukraina uueks peaministriks saab hea Hiina-tundja". Postimees.
  25. ↑ В Украине втрое уменьшат количество районов - Liga Novosti, 12.06.2020
  26. ↑ Stina Aava (10. oktoober 2017). "Ukraina detsentraliseerimise teelahkmel". isdc.ee. ICDS. Vaadatud 12. mail 2023. Detsentraliseerimise olemus jaguneb kolmeks peamiseks suunaks. Esimeseks on hromada’de ehk põhitasemel territoriaalsete kogukondade loomine, mis peab vähendama bürokraatiat ning lõppeesmärgiks on neid kokku luua 1500 (siiani rajatud alla poolte). Ühinemine toimub vabatahtlikkuse alusel ning antud lahendus liidab külad ja linnad, muuhulgas hromada keskpunkti ja kaugeima punkti vahe ei tohi ületada 30 minutit.
  27. ↑ Laugen, Lauri, toim (27. jaanuar 2014). "Lvivis moodustati relvastatud Ukraina Rahvuskaart". Delfi.
  28. ↑ В Украине закроют еще десять вузов - Liga Novosti, 01.03.2016, 12:46 (vaadatud: 09.05.2021)
  29. ↑ The National Agency for Higher Education Quality Assurance (NAQA)[alaline kõdulink] - EENQUA. (vaadatud: 09.05.2021)
  30. ↑ "Population and migration". Ukraina Statistikaamet. Vaadatud 1. märtsil 2022.
  31. ↑ Державний комітет статистики України. Населення (1990–2009рр.) aasta alguse seisuga, Ukraina Statistikaameti andmetel
  32. 1 2 Merle Maigre "Krimm on Ukraina julgeoleku mikrokosmos" Postimees, 15.11.2008 (vaadatud 26. novembril 2012)
  33. ↑ Külli-Riin Tigasson "Krimm – kas järgmine sihtmärk?" EPL, 29. august 2008 (vaadatud 26. novembril 2012)
  34. ↑ Етнокультурна динаміка та регіональні ідентичності Півдня та Сходу України в 1991—2013 рр.
  35. ↑ "Динамика численности этнических украинцев в УССР: на основе итогов Всесоюзных переписей населения 1959 г., 1970 г. и 1979 г." Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2024. Vaadatud 2. oktoobril 2024.
  36. ↑ "Number of Present Population of Ukraine, as of January 1 2021" (PDF). Ukraina Statistikaamet. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. aprill 2022. Vaadatud 1. märtsil 2022.
  37. ↑ Ukraine: Provinces and Major Cities.
  38. ↑ MAJORITY OF ORTHODOX UKRAINIANS IDENTIFY THEMSELVES AS OCU FAITHFUL – RISU, 01.02.2019 (02.03.2019)
  39. ↑ "List of countries by GDP (nominal)". Wikipedia. Vaadatud 2. märtsil 2022.
  40. ↑ "GDP per capita (current US$)". Vaadatud 2.03.2022.
  41. ↑ "Ukraine's economy will shrink by almost half this year, says World Bank". World Economic Forum. 22. aprill 2022.
  42. ↑ "Ukrainian Exchange". Vaadatud 2. märtsil 2022.
  43. ↑ "Labour market". Ukraina Statistikaamet. Vaadatud 1. märtsil 2022.
  44. ↑ З А К О Н У К Р А Ї Н И Про прийняття Конституції України і введення її в дію, ідомості Верховної Ради України (ВВР), 1996, N 30, ст.142
  45. ↑ Smirnov, Juri (23. august 2014). "100 дней «народных республик». Говорят цифры". UNIAN. Vaadatud 23. augustil 2014.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Ukraina