Soomusussi keha on kuni 3 cm pikkune, kollakas- või rohekashall ja suhteliselt lameda kujuga. Jäsendid ehk parapoodid on varustatud arvukate harjastega. Peas on mitu paari kombitsaid, kompimissarvi ja kaks paari silmi. Ussi selga katavad kahes kattuvas reas 14 paari ovaalseid või ümaraid poolläbipaistvaid soomuseid, mille alt ulatuvad igal segmendil välja erineva pikkuse ja kujuga harjased^[2].

Soomususs on tüüpiline mereloom, keda väga harva leitakse magevetest^[3]. Liik on levinud põhjapoolkera Atlandi ookeanis ja Põhja-Jäämeres, Põhjameres ja Läänemeres. Läänemeres on tema elupaigad mere lõunaosast Soome lahe keskosani ja Selkämereni. Liik elab peamiselt sügavamal muda-, liiva- ja kruusapõhjal, kuid teda leidub kohati ka madalamas vees kivide ja vetikate vahel; ta ujub aeg-ajalt põhja lähedal vees.^[2]

Soomususs liigub ujudes, mööda substraati roomates ja võib kaevuda põhjasettesse^[3]. Ta on eluviisilt röövloom, kes toitub hõljumist ja väikesest põhjaelustikust, suuremad isendid isegi vähikestest.^[2]

Ta on külmaveeline loom ning eelistab elutegevuseks avamerealasid ja lainetusele mõõdukalt avatud merepiirkondi. Liik elab eelkõige mesotroofses veekeskkonnas, aga esineb ka oligotroofses vees. On kõrge reostustundlikkusega.^[3] Soomususs ja kirpvähiline Monoporeia affinis on esimesed liigid, kes asustavad uuesti Läänemere sügavad osad, millest elustik on hapnikutaseme languse tõttu välja surnud^[4].

Liigil on kehasisene viljastamine. Munad arenevad vastseteks talvehooajal emaslooma kehaõõnes. Kevadel ujuvad vastsed avavette, kus neist arenevad täiskasvanud.^[2]