Roheline kasv
Roheline kasv (inglise green growth) on OECD (2011) definitsiooni kohaselt majanduslik kasv ja areng, mis kindlustab loodusvarade ja keskkonnateenuste jätkumise.[1]
Säästlikule majanduskasvule on aluseks investeeringud ja innovatsioon, mis loovad uusi majanduslikke võimalusi.[1] Rohelise kasvu käsitlust iseloomustab ülalt alla lähenemine, mida veavad valitsused ja mille eesmärk on majanduse kasv, kuid mis sisaldab ka keskkonna- ja sotsiaalmõõdet.[1]
Maailmapank (2012) defineerib seda kui majanduskasvu, mis on loodusvarade kasutamisel tõhus, puhas selles mõttes, et minimeerib reostust ja keskkonnamõjusid ning säilenõtke selles mõttes, et see arvestab looduslike ohtudega ning keskkonnajuhtimise ja looduskapitali rolliga füüsiliste katastroofide ennetamisel.[2]
ÜRO Keskkonnaprogramm (United Nations Environment Programme (UNEP)) väldib rohelise kasvu terminoloogiat ja eelistab „rohelist majandust“, mis on defineeritud kui majandust, mis samaaegselt suurendab sissetulekut ja parandab inimeste heaolu, vähendades samal ajal oluliselt keskkonnariske ja loodusvarade nappust.[3]
Rohelise kasvu kriitikud toovad välja, et juba rohelise kasvu mõiste on „suhteliselt uus ja endiselt ebamäärane“.[4] Jason Hickel ja Giorgos Kallis avaldasid 2020. aastal ajakirjas New Political Economy artikli „Is Green Growth Possible?“, kus varasemate uuringute ja ajalooliste suundumuste ning mudelprognoosidele tuginedes leiavad, et „puuduvad empiirilised tõendid selle kohta, et ressursikasutuse absoluutne lahutamine globaalsel tasandil jätkuva majanduskasvu taustal on saavutatav“.[5] Samuti leiavad nad, et isegi optimistlike poliitiliste tingimuste korral on CO2 heitkoguste vähendamine piisavalt kiiresti, et ära hoida globaalset soojenemist üle 1,5 °C või 2 °C, väga ebatõenäoline. Kokkuvõttes järeldatakse, et roheline kasv on seega tõenäoliselt ekslik eesmärk ja tuleks otsida alternatiivseid strateegiaid.[5]
Vaata ka
Viited
- 1 2 3 OECD, 2011. Towards Green Growth, (vaadatud 19.10.2012)
- ↑ Inclusive Green Growth. The World Bank. 23. mai 2012. ISBN 978-0-8213-9551-6.
- ↑ United Nations Environment Programme (UNEP), 2011. Towards a green economy: pathways to sustainable development and poverty eradication – a synthesis for policy makers. Nairobi: UNEP.
- ↑ Smulders, S.; Toman, M.; Withagen, C. (1. september 2014). "Growth theory and 'green growth'". Oxford Review of Economic Policy. 30 (3): 423–446. DOI:10.1093/oxrep/gru027. ISSN 0266-903X.
- 1 2 Hickel, Jason; Kallis, Giorgos (17. aprill 2019). "Is Green Growth Possible?". New Political Economy. 25 (4): 469–486. DOI:10.1080/13563467.2019.1598964. ISSN 1356-3467.