Herman Haluštšenko (ukraina keeles Герман Валерійович Галущенко; sündinud 1. mail 1973 Lvivis) on Ukraina jurist ja poliitik, alates 17. juulist kuni 12. novembrini 2025 Ukraina justiitsminister, enne seda 29. aprillist 2021 Ukraina energeetikaminister.

Ta on sündinud 1973. aastal Lvivis. Ta on lõpetanud 1995. aastal Ivan Franko nimelise Lvivi Rahvusliku Ülikooli juristina ning 2012. aastal Ukraina Riikliku Rahandus- ja Rahvusvahelise Kaubanduse Ülikooli.

Ta töötas Lvivi prokuratuuris, Ukraina välisministeeriumi õigusosakonnas. Seejärel töötas ta Ukraina välisministeeriumis, oli Ukraina esindaja Euroopa Nõukogu korruptsioonivastase võitluse komitees. Eri aastatel töötas ta Ukraina presidendi sekretariaadi (haldus) osakonna juhataja asetäitjana, alates 2011. aastast Ukraina justiitsministeeriumi kohtuosakonna direktorina.

Aastatel 2013–2014 oli ta Energoatomi juriidilise toe tegevdirektor. Maist 2020 kuni 29. aprillini 2021 oli ta NNEGC Energoatomi asepresident.

2014. aastal, pärast Energoatomist lahkumist, liitus ta vabatahtlikult Ukraina riigi ja kodumaiste ettevõtete huvide kaitsmise protsessiga rahvusvahelistes kohtutes. Eelkõige tegeles ta Venemaa kohtu alla andmisega Krimmi Autonoomses Vabariigis asuvate suurte Ukraina avalike ja eraettevõtete vara sundvõõrandamise eest. Ta töötas ka juhtivate rahvusvaheliste juristide meeskonnas, mida juhtis Ameerika ettevõte Covington & Burling LLP – ÜRO Rahvusvahelises Kohtus menetletud kohtuasjades kahe terrorismi rahastamise (Donbass) ja rassilise diskrimineerimise (Krimmi) konventsiooni rikkumise eest.

Ta esindas Ukrainat arvukatel läbirääkimistel ja konverentsidel. Ta on Ameerika Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni liige. Washingtonis asuva Rahvusvahelise Investeeringute Lahendamise Keskuse vahekohtunik Ukrainast. Kaasatud ka ISC vahekohtunikuna.

Ta on osalenud paljudes rahvusvahelistes protsessides, sealhulgas nafta- ja gaasitootmise valdkonna energeetikas, tootmise jagamise lepingutes, energiavarade sundvõõrandamises jm.

29. aprillist 2021 kuni 17. juulini 2025 oli ta Ukraina energeetikaminister ja seejärel sai temast justiitsminister. 12. novembril 2025 tagandati ta ametist.

Mitmed parlamendiliikmed süüdistasid Galuštšenkot sidemetes Vene agendi Andrei Derkatšiga, kes oli 1998–2023 Ülemraada liige ning juhtis Venemaa Föderatsiooni Kindralstaabi agentide võrgustikku Ukrainas, mis pidi aitama vaenlasel Ukrainat vallutada, kuid ta ise eitab neid sidemeid.

Energeetikaministri ametiaja jooksul on Galuštšenkot süüdistatud läbipaistmatutes personali ametisse nimetamistes, korruptsioonis ja energiasektori üle suurenevas mõjuvõimus.

2024. aasta juulis eitas Galuštšenko infot Lõuna-Ukraina tuumaelektrijaamas toimunud avarii kohta , mille tagajärjel said kahjustada voolutrafod.

2. augustil 2024 paljastasid Ukraina Rahvusliku Korruptsioonivastase Büroo (NABU) ohvitserid Galuštšenko asetäitja Oleksandr Geilo 500 000 USA dollari suuruse altkäemaksu võtmises loa andmise eest eksportida kaevandusseadmeid rindelt.

10. novembril 2025 viisid NABU detektiivid läbi läbiotsimisi justiitsminister Herman Haluštšenko elukohas, kes varem oli energeetikaminister, ja Energoatomis. Uurimine puudutab kaitsekonstruktsioonide ostmiseks mõeldud raha omastamist, mille eest vastutas Herman Galuštšenko.^[1]

Ta on abielus ning tal on kaks tütart ja üks poeg.