Haitto rongijuhist isa harrastus oli viiulimäng ning ka Heimo hakkas viieaastaselt viiulit mängima. Mõni aasta hiljem viis isa poja Viiburisse vene päritolu viiulipedagoogi Boris Sirpo juurde, kellele avaldas poisi talent muljet. Koos jõuti kokkuleppele, et Heimo jääb Sirpo hoole alla tingimusel, et poiss pühendub täielikult muusikale ning ei suhtle enne 18-aastaseks saamist oma vanematega.^[viide?]

1939. aastal andis 13-aastane Heimo Haitto oma esimese kontserdi koos Helsingi linnaorkestriga. Samal aastal võitis ta Londonis rahvusvahelise viiuldajate konkursi, kus kõik kümme osalejat mängisid Niccolò Paganini ja Wolfgang Amadeus Mozarti viiulikontserte. Haitto osales konkursil eriloa alusel, kuna minimaalne osalemisvanus oli 15 aastat. Boris Sirpo ütles ajalehes Helsingin Sanomat, et ungarlane ja tšehh mängisid tema arvates kui kuradid, ja kuigi tase oli väga kõrge, ei julgenud ta loota, et Heimo pääseks etteotsa. Heimo jõudis finaali, kus üks mängitavatest lugudest oli Henri Vieuxtempsi viiulikontsert, mida ta oli õpetajaga harjutanud vaid laevareisil Suurbritanniasse.^[1]

Konkursi auhinnaks sai Haitto õppekoha Londonis, kuid võidu järel kirjutasid Soome ajalehed, et Haitto kavatseb enne Londonisse õppima asumist lõpetada kooli Soomes.^[viide?]

Enne talvesõja algust valmis Toivo Särkkä lavastatud film "Pikku pelimanni" ("Väike viiuldaja"), mis jutustab imelaps Heimo Haittost. Peategelast mängis Haitto ise.^[viide?]

Talvesõja ajal osales Haitto kontsertreisil Punase Risti toetuseks, mis viis ta Ameerika Ühendriikidesse. Ta esines näiteks Carnegie Hallis John Barbirolli dirigeerimisel ning Philadelphias Eugene Ormandy dirigeerimisel. 1942. aastal asus Haitto koos Sirpoga elama Oregoni. Aastatel 1943–1945 jätkas ta viiuliõpinguid Ivan Galamiani käe all. 18-aastaselt üritas Haitto astuda USA mereväkke, kuid välismaalasena ei olnud see võimalik. Samal ajal lõppes Sirpo ja Haitto koostöö.^[1]

Mõni päev enne teise maailmasõja lõppu abiellus Haitto tšellist Beverly Le Beckiga ja kolis Hollywoodi, kus ta töötas filmimuusikuna. Haittost sai 1945. aastal USA kodanik. Pärast filmimuusikast tüdinemist liitus Haitto Los Angelese filharmooniaorkestriga. 1945. aasta augustis teatas Ilta-Sanomat, et Haitto kavatseb Soome tagasi pöörduda, kui asjaolud seda lubavad.^[2] Haitto käis Soomes alles pärast sõja lõppu 1948. aastal. Järgneval aastal tegi Toivo Särkkä oma eelmisele Haitto elu käsitlevale filmile järje "Pikku pelimannista viulun kuninkaaksi" ("Väikesest viiuldajast saab viiulikuningas").^[viide?]

Haitto kolis abikaasaga Mehhikosse ja neil sündis kaks last. Nende kooselule sai saatuslikuks mehe alkoholilembus ning kirg hasartmängude vastu. Naine lahutas Haittost ja mees jättis maha kõik, kaasa arvatud oma pere ja viiulimängu, ning alustas uut elu hulkurina. 1970. aastate keskel leidis ta uue elukaaslase ajakirjanik Eva Vastari. Nad abiellusid 1976. aastal Las Vegases. Haitto lõpetas hulkurielu ja naasis muusika juurde. Paar esines ka koos: Eva luges luuletusi ja Haitto mängis viiulit. Lisaks töötas Haitto kammermuusiku ja viiulilektorina Savonlinna muusikakoolis.^[3] 1990. aastate keskel pidi ta haiguse tõttu viiulimängu lõpetama. Ta kolis koos abikaasaga Marbellasse, kus ta suri 1999. aastal.^[4]

Vaatamata oma värvikale ja kõikuvale eraelule järgis Haitto aeg-ajalt kristlikke põhimõtteid. 1950. aastate keskel pöördus ta nelipühilusse^[5]. Pärast Soome naasmist 1980. aastate alguses otsustas ta elada taas kristlikku elu. Sellel perioodil oli tema vaimseks toetajaks ilmalik jutlustaja ja tõrjutute aitaja Veikko Hursti. Haitto ja Hursti andsid koos abikaasadega kirikukontserte mitmel pool Soomes.^[6]

Haitto on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.^[7]