Kõigepealt kaks väga eripalgelist luuleraamatut. Üks ütleb jo kaanel, et on (lavastaja) päevaraamat, ent ei ole seda mitte. Teine ei deklareeri kaane peal mitte midagi, ent on olemuslikult nii päevaraamat ja aastaraamat ja ajaraamat kui olla saab. Mõttepäevikute avaldamine on kuidagi kombe(ka)ks saanud. Ja miks ei. Hargnevate teede mõtteaedades ekselda on vaimu rikastav kulg – hea, et huvitavad inimesed pakuvad kohtumisi huvitavate inimestega. Kohtumisi igavate inimestega leiab sodimeediast tonnkilomeetrite kaupa.

Indrek Hirv “Kivitrükk” (2025)

Indrek Hirve nimemärgi alt tuleb pea igal aastal mõni raamat või valikkogu. Ja ta hoiab oma pluss meie lippu kõrgel, längu ei lase, piki lonti äiata samuti ei luba. Indrek Hirv on alati kindel tase, loovib läbi eesti luule luues ja lõkendades; lammutamisele Hirv eluaega ei kuluta. Jah, mõnelegi meeldib see noorepõlve Hirv, kes klassikaliselt kauneid sonette ja triolette treis, enam. Ja teistele keskmiste aegade minimalistlik Indrek. Nii olgu. Tõsiasjaks jääb, et autorit arvajad ei kõiguta ning luule läheb edasi täpselt nii, nagu tänane tuul toob ja teretab. Pimetrükist kivitrükini on ainult väike samm, kateetrilt, mullu, alasti. Vaimuramm, elutramm. Aastatäiune kaemus vabapagulusest, Kreekamaalt. Kaugelt näeb kodugi kaunimasti, inimhinge ihalden.

Aare Toikka “Lendan täna Rapanuile. Lavastaja päevaraamat” (2025)

Aare Toikka on me teatriilmas aastakümneid tummine sammas olnud ja VAT-teatrit läbie aegvoolude vedanud, kuid poeesiasse astus ta alles nüüd. Seda siis mitmekümne aasta kirjapanuga. Päevaraamat on tegelikult aastateraamat ning kehtestab end vägagi tueka Toikkana, maamärgi ja muumärgina, mis siiski veel puusärki ei kipu. Minu jaoks mineva aasta ägeduslikumaid luuleraamatuid ja just mitmekirevuse poolest. Siin on tegelikke lugusid ja puudub põhkjas pullitegu, ehk küll humoorsust ning kannikast näksavat hambumust piisab. Parlanksis ja omapärane, kiidetagu heaks.

Freddy Grenzmann “Deliirium suvilas” (2025)

Lõpetuseks veel üks verivärske valimik – vana ulgupunk Freddy Grenzmann. Mees, kes pole tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud, vaid elabki neis. No enam-vähem elab. Vahel on rohkem surnuvõitu, ent, ennäe imet, uuestisünd. Mõnibä võib ta tulla vastu elegantse gentleman’ina, aga teinebä röögelda kut pulstunud mõurakoer. Ja eks tos luules ole samamoodi nii üht kui seitsmendat. Värskendav ja ulapäälne vaade ilmale ja inimestele igal juhul. Tasapaksuks tapeediks kippuva sotsiaalpoeesia tasakaalustamiseks rõõmustavalt napakas.

Saab eraldi elamuse nii kaine kui veidike vaimustunud peaga lugedes. Freddyt ei tasuks muidugi järgi tegema hakata, vähemalt mitte ette valmistamata ja tavalistes kodustes tingimustes. Lugeda võib ka tugitoolis.