Neljapäeval toimus Riigikogus EKRE algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “E-valimised – oht demokraatiale” arutelu, mille avakõne pidas Varro Vooglaid.
“Mul on tõtt-öelda kahju, et ma pean praegusel hetkel asendama härra Martin Ehalat, kes oli algselt planeeritud seda ettekannet pidama. Mitte ainult sellepärast, et Martin Ehala on kirjutanud Postimees kõnealusel teemal, e-valimiste probleemidega seonduvalt väga häid artikleid – terve seeria, mida ma soovitan teil kõik lugeda, täitsa siiralt kohe –, vaid ka sellepärast, et ma usun, et kui siin oleks minu asemel esinenud härra Ehala, siis oleks ehk olnud ka kolleegide huvi selle ettekande vastu suurem.
Riigikogus välja kujunenud praktikat silmas pidades ei ole üllatav, et kui ühe fraktsiooni esindaja tuleb sisuliselt eemale ettekannet pidama, siis huvi on lahja. Sellepärast et siin on ju kõik taandunud selliseks loosungite vahetamiseks, vastastikuseks ärapanemiseks, sõnamulinaks. See ei ole süüdistus kellegi aadressil, vaid pigem selline valitseva kliima kirjeldus. Väljastpoolt tulnud külaline ehk oleks äratanud suuremat tähelepanu. Aga seda enam kordan oma soovitust, et lugege palun tema artikleid, mis on Postimehes avaldatud.
Iseenesest on see muidugi kahetsusväärne, et parlamentarism selles mõttes ka on ikkagi suhteliselt surnud Eestis. Meil ei ole praktiliselt enam kuidagi võimalust mingisugust sisulist arutelu ühelgi teemal pidada, ükskõik kui olulisest teemast jutt käib. Ma arvan, et see on universaalne tähelepanek, mitte ainult minu oma. Kui me tõesti tahaksime istuda maha ja öelda, et kuulge, meil on igasuguseid küsimusi, räägime sellest, teisest, kolmandast, neljandast, aga teate, see küsimus on tõeliselt oluline küsimus ja siin me peaksime kuidagi jõudma nii kaugele, et me suudame sisuliselt neid asju arutada, siis mina ausalt öeldes tänasel päeval enam hästi ei tea, kuidas seda teha.
Ma olen isaga rääkinud sel teemal, ta on kirjeldanud seda aega, kui tema oli veel Riigikogus 90-ndatel. Ta ütleb, et siis on täiesti tavaline, et üle fraktsioonipiiride istuti kokku regulaarselt ja räägiti sisulistest asjadest, otsiti parimaid lahendusi. Ma ei tea, kas need ajad kunagi Eestisse tagasi tulevad, aga mina pole neid igal juhul kogeda saanud. Aga mis teha, üritame siiski rääkida sisulistest probleemidest, niivõrd kui see võimalik on.
Ja kui me räägime e-valimistega seonduvatest probleemidest, siis ma võin käsi südamel siinkohal öelda, et see on üks nendest teemadest, millega seonduvalt minul küll ja ma arvan, et ka kolleegidel puudub vähimgi huvi lehvitada mingisuguseid loosungeid, panna kellelegi ära, kuidagi luua mingisuguseid muljeid, kuvandeid. Tegemist on reaalselt meie parima arusaamise kohaselt Eesti riigielu korralduse seisukohast ülitõsise probleemiga, mis väärib tõsist tähelepanu.
Alustan veidi kaugemalt, enne kui tulen e-valimistega seonduvate küsimuste juurde. Me teame seda, et Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib need ideaalid, millest peaks Eesti riigielu korraldamisel lähtuma. Deklareerib iseseisvuse ideaali, deklareerib rahvusriikluse ideaali, deklareerib õigusriikluse ideaali ja deklareerib ka demokraatia ideaali. Aga paraku on Eestis ja ilmselt mitte ainult Eestis, vaid ka mujal praegusel ajal lahknevus ehk lõhe deklareeritud ideaalide ja reaalse olukorra vahel kahetsusväärselt suur.
Kindlasti puudutab see kõiki neid ideaale, mida ma hetk tagasi nimetasin, aga ka demokraatia ideaal. Kui me mõtleme selle peale, milline peaks olema see riik, mis on korraldatud selle põhimõtte kohaselt, mis on siis Eesti Vabariigi põhiseaduse esimeses paragrahvis sätestatud, öeldes, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis ma arvan, et me kõik nõustume, et see peaks olema riik, kus rahval on päriselt võimalik langetada kõige olulisemad otsused seonduvalt Eesti riigielu küsimustega.
Sellisel juhul peaks ju olema tagatud rahvale, nagu oli 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega rahvaalgatuse õigus, õigus algatada parlamendis seaduseelnõusid. Peaks olema tagatud õigus algatada referendumeid, peaks olema vähemalt tagatud võimalus osaleda mingi mõistliku aja järel referendumitel, kus otsustatakse oluliste riigielu küsimuste üle, peaks olema võimalus valida endale riigipead. Ja loomulikult peaks olema võimalus valida endale ka esindajad parlamenti. Nüüd me teame, et eelnõusid algatada ei saa, referendumeid algatada reaalselt ei saa. 20 aasta jooksul pole peetud vajalikuks Eesti rahvale pakkuda ühtegi korda võimalust osaleda ühelgi referendumil. Presidenti valida ei saa.
Ja nüüd me jõuame siis parlamendi valimise korra juurde, mis, nagu me teame või nagu meie väidame ja meie sellest aru saame, on tõsiste defektidega mitte ainult selle tõttu, et üleriigilistes nimekirjades häälte ülekandmise võimaluse tõttu pääseb parlamenti päris palju inimesi, keda ei ole siia valitud, vaid ka sellepärast, et parlamendivalimiste kord e-valimiste süsteemi tõttu ei ole usaldusväärne. Nii et lõppude lõpuks ei saa isegi selles kindel olla, kas siis inimesed, kes on jäetud ilma võimalusest ise olulisi riigielu küsimusi otsustada referendumitel, saavad usaldada seda, et nende tahte kohaselt on valitud parlamendi esindajad.
Paraku on Eestis valimiste süsteemi vastu usaldus tõesti väga räbal. Eelmise aasta kevadel maikuus viis Norstat läbi küsitluse mille tulemuste kohaselt vaid 48,1% kodanikest peab e-valimiste süsteemi usaldusväärseks. Küsimusele, kas te usute, et 2023. aasta Riigikogu valimistel toimus e-valimiste osaline võltsimine, vastas “jah” 22,1% ja “pigem jah” 17,6%, “ei” vastas 35,6% ja “pigem ei” 12,5%. Nii et need viimased ei-vastused – “ei” 35,6% ja “pigem ei” 12,5% annavadki kokku 48,1%. Ehk siis neid inimesi, kes ütlevad, et me ei usu, et toimus osaline võltsimine, oli vaid 48,1%. See on sedavõrd jõhker number, et see peaks meid kõiki panema tõsiselt mõtlema. See näitab, et usaldus e-valimiste süsteemi vastu on väga madal.
Lisaks sellele on tõsiasi see, et 10 aastaga on usaldus valimiste süsteemi aususe vastu kukkunud 22%, nagu on toonud välja oma hiljutises artiklis pealkirjaga “Ülbe usaldamatus lõpeb krahhiga” Martin Ehala, kes pidi täna siin kõnelema algse plaani kohaselt. Ma tsiteerin tema artiklit. “Eesti rahva usaldus valimiste aususesse on 10 aastaga langenud. Usaldust valimiste vastu uuriti maailma väärtusuuringu raames ja seal on andmeid 90 maailma riigi kohta. 2014. aastal usaldas valimisi 70,1% Eesti vastanuist, 2018. aastal kaks kolmandikku, täpsemalt 66,6%. Juba selle tulemusega asus Eesti uuritud maade pingerea teise poole alguses, 46. kohal otse Ungari ja Türgi järel. Põhjamaade ja maailma kõrgeim tulemus oli Taanis: 98% . Soomes näiteks oli see 86%. Paraku on usaldus valimiste aususe vastu Eestis pärast 2018. aastat veelgi langenud. 2023. aasta aprilli lõpus tehtud Norstati küsitluse järgi vastas alla poole küsitletuist, täpsemalt 48,1%, et “ei usu” või “pigem ei usu”, et mullu Riigikogu e-valimistel toimus e-häälte osaline võltsimine.” Tsitaadi lõpp.
Nii et need numbrid on ülitõsised ja peaksid tingima selle, et me tõesti fraktsioonide piire ületades istume kokku ja mõtleme, mida teha selleks. et olukorda parandada, sest küsimus on kõike muud kui teisejärguline või triviaalne.
Millest on siis selline väga suur usaldamatus tingitud? Mõned tähelepanekud sellega seonduvalt. Esiteks on ootuspärane, et tekib usaldamatus, kui lahknevus paber- ja e-hääletamise tulemuste vahel on sedavõrd suur, nagu mullustel valimistel nägime. Mäletame ju kõik seda olukorda, ei hakka detailidesse minema, kus kõigepealt pabervalimiste tulemused näitasid ühte pilti, ja siis tulid e-valimiste tulemused, mis muutsid pildi totaalselt ära. Kui need muudaksid pilti natukene, mängiksid ümber mõnevõrra parlamendikohtade jaotust, siis see oleks ootuspärane, nad ei peagi täpselt kokku langema. Aga kui tuleb karjuv erinevus ühtede ja teiste valimise meetoditega saavutatud tulemuste vahel, siis on täiesti põhjendatud, et küsitakse, mis meil siin toimub.
Teiseks, valimistulemuste vaidlustamine on ülikeerulise regulatsiooni tõttu praktiliselt võimatu. Kaebeõigus on sisuliselt fiktiivne. Ma usun, et sellest räägib meile täna lähemalt vandeadvokaat Paul Keres, aga siinkohal võib osutada sellele, mida on öelnud ka Riigikohtu esimees Villu Kõve. Tsiteerin: “Kaebemenetlus peab olema tõhus ja tagama kaebaja väidete reaalse, mitte ainult ajalisest survest ja menetluseseme piiratusest tingitud paratamatult formaalsema hindamise ja pinnapealse kontrolli.” Tsitaadi lõpp. See on osutus sellele, et sisulist kaebeõigust praegusel hetkel inimestel ei olegi, pigem on kaebeõigus formaalne.
Ja mõtlemapanev fakt, vägagi mõtlemapanev fakt peaks olema see, et 19 aasta jooksul ehk kogu selle perioodi jooksul alates 2005. aastast, kui otsustati e-valimiste süsteemi Eestis kasutama hakata, ei ole mitte üksainus kaebus jõudnud nii kaugele, et Riigikohus oleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames andnud e-valimiste põhiseaduspärasusele sisulise hinnangu. Kujutage ette! Kõikide valimiste järel on kaebusega Riigikohtu poole pöördutud, et algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, mitte ühelainsal korral 19 aasta jooksul pole see õnnestunud. Ja põhjused on alati olnud erinevad: küll on kaebetähtajad ületatud, küll on mingisuguseid varasemad sammud jäetud tegemata. Aga fakt on see, et mitte kellelgi 19 aasta jooksul mitte ühtegi korda pole see õnnestunud. See ei saa olla normaalne süsteem. Midagi peab siin olema päris tõsiselt valesti.
Nüüd edasi, kolmandaks. Hääletamise protsess ja tulemused ei ole reaalselt kontrollitavad ja läbipaistvad. Ma usun, et sellest räägib meile täna lähemalt Märt Põder, ma ei hakka siin pikemalt peatuma. Samuti, neljandaks, pole tagatud reaalselt hääletamise salajasus. Ja viiendaks, pole võimalik kontrollida reaalselt kas serveris valimiste ajal töötav programm vastab tegelikult varem avaldatud lähtekoodile. Reaalsus! See ei ole mingisugune tühipaljas süüdistus, on reaalsuses. Ma usun jällegi, et Märt Põder räägib sellest lähemalt, kuigi ma ei tea täpselt, mis tema ettekandes sisaldub.
Ma tsiteeriksin siinkohal USA Saksamaa Marshalli Fondi Demokraatia Kindlustamise Alliansi vanemteadurit David Levine’i, kellega avaldati hiljuti Postimehes intervjuu, mille tegi samuti Martin Ehala. Seal tema ütleb nii, tsiteerin: “Arvan, et interneti teel hääletamisega kaasneb ohtusid, millele tuleb tähelepanu pöörata, ja väga tõsist tähelepanu. Teame, et internetihääletamine toob kaasa uusi riske nii häälte turvalisuse ja salajasusega seoses kui ka võimalike küberrünnakute tõttu. Need on väga reaalsed riskid, sest ükski praegune tehnoloogia ei taga täielikult internetihääletamise salajasust, turvalisust ja kontrollitavust.” Tsitaadi lõpp.
Mida me oleme viimasel ajal näinud? Kas seda probleemi on püütud asuda leevendama või lahendama? Ei! Mida me nägime sel nädalal: lisaks internetihääletamisele, sellele, mis juba on kasutusel olnud, võeti vastu eelnõu, mille kohaselt hakatakse kasutama ka m-hääletamist ehk valimistel saab osaleda mitte ainult arvuti kaudu, vaid ka mobiiltelefoni kaudu. Probleemi tegelikult reaalselt süvendatakse.
Meenutamine, mida ütles Oliver Kask, Vabariigi Valimiskomisjoni esimees, mitte kuigi ammu m?valimiste kohta, kui see oli alles kavatsus: pigem mitte, vastates küsimusele, kas selline asi tuleks kasutusele võtta. “Meie arvates vajab pikemat ja põhjalikku arutelu eelkõige Riigikogu tasandil, kuivõrd sellega kaasnevad oluliselt teistsugused, kohati palju suuremad riskid, võrreldes seniste hääletusviisidega.” Tsitaadi lõpp.
Kas Eesti on olnud eeskujuks teistele riigile riikidele? Meile öeldakse pidevalt, et üks põhilisi põhjuseid on see, et Eestil on tugev digiriigi kuvand, e-riigi kuvand, ja teised riigid pole veel lihtsalt suutnud e-valimisi kasutusele võtta, sellepärast et neil puudub tehniline võimekus selleks. Asjatundjad on öelnud palju kordi, et see ei vasta tõele. Eesti juba ammu ei ole mingisugune supertegija e-tehnoloogiate valdkonnas. Ei ole nii, et teistel riikidel seda võimekust ei oleks. Probleemid on mujal. Reaalselt ei ole ükski teine Euroopa Liidu liikmesriik ja Euroopa riik üldse sellisel viisil internetihääletust kasutusele võtnud. Ainult Prantsusmaal kasutatakse seda kodanike puhul, kes elavad väljaspool riiki, ja Venemaal kasutatakse seda osades riigi piirkondades.
Ja jällegi osutan intervjuule, mille Martin Ehala tegi Postimees Johanna Suurpääga, kes on Soome justiitsministeeriumis töötav ametnik, kes juhtis 2017. aastal ekspertide töörühma, mille ülesanne oli koostada e-hääletuse rakendamise eelaruanne. Aruande põhjal otsustas Soome e-hääletust mitte kasutusele võtta ja ma tsiteerin põhjendusi, mis ta esile toob. Neid on kaks tükki. Esiteks, ütleksin, et IT-spetsialistid olid peaaegu üksmeelselt arvamusel, et aeg pole veel küps. Et ei ole kuidagi võimalik muuta turvaliseks valimisi, kus tuleb luua ühendus iga hääletaja arvutiga, sest see oleks ei täielikult suletud. Süsteem lihtsalt töötab nii. Ja seni, kuni süsteem pole täielikult suletud, ei saa seda sajaprotsendiliselt turvaliseks muuta, vähemalt mitte praegu kasutatava tehnoloogia. See oli tehniline argument.
Aga nüüd teine argument, mis on olulisemgi. Tsiteerin: “Teine argument oli seotud usaldusega ja see on muutunud isegi aktuaalsemaks pärast seda, kui me seda teemat uurisime. Kui on hääletussedel ja pliiats, siis saab alati hääletussedelite juurde tagasi minna. Kui valimistulemuste suhtes tekib kahtlus, võib alati osutada tegelikele sedelitele tegelikus kastis. Neid saab alati üle lugeda ja on mõnikord üle loetudki. Kui on tegu arvutisüsteemiga, lähevad hääled suurde sulatuskatlasse. Samuti tuleb ära lõigata side üksikvalija ja suure sulatuskatla vahel. Nii et tegelikult ei saa kuidagi laiemale avalikkusele arusaadaval viisil tagada, et pettust pole toimunud. Nii et igaüks saab põhimõtteliselt minna ja käegakatsutavalt olukorda kontrollida.” Tsitaadi lõpp. See on tegelik põhjus, miks soomlased ei ole seda süsteemi kasutusele võtnud. Ja sellest intervjuust võite ise lähemalt lugeda, ta selgitab põhjalikult, kui oluliseks peavad nemad just nimelt seda kaalutlust, et valimissüsteem oleks populatsiooni seas usaldatud.
Milleks siis üleüldse on Eestis tarvis e-valimisi kasutada? Üks argument, mida ma olen kuulnud lisaks sellele e-riigi kuvandi argumendile, mis minu meelest ei ole eriti tõsiselt võetav, see on selline pinnapealne, on see, et see on mugav.
Ma mäletan, ükskord küsisin ka härra Kalle Laanetilt, kui ta oli veel justiitsminister, kas mugavus, teie hinnangul on samaväärselt oluline kaalutlus kui usaldusväärsus valimiste süsteemist rääkides. Ja tema ütles, et jah, minu arvates küll. Minu meelest ei saa sellise seisukohaga mitte kuidagi nõustuda. Esiteks, see ei ole kuidagi eriliselt ebamugav, et kodanikel palutakse üks kord mitme aasta jooksul minna valimisjaoskonda ja anda oma hääl. Kuulge, kui see on ka kodanikult liiga palju palutud, siis me võiksime küsida, mida üleüldse kodanikuks olemine tähendab. Me ei saa selliseks täielikuks pehmode ühiskonnaks muutuda, kus me ütleme, et kuulge, ma ei viitsi minna ühe korra paari aasta jooksul kodunt laupäeval või pühapäevasel päeval välja, käia valimisjaoskonnas ära, mis on mu enda kohalikus omavalitsuses. Seda enam, et kui sa oled liikumispuudega, siis on olemas kord, et saadakse tulla sulle koju, et see hääletamine ära teha. Ei saa seda tõsiselt võtta.
Aga veelgi enam: usaldusväärsus on valgusaastate võrra olulisem kaalutlus kui mugavus. Kolleeg Jaak Valge on mitmel korral siitsamast puldist esile toonud kolm põhimõttelise tähtsusega küsimust, mis annab meile võimaluse hinnata, kas on mõtet sellist süsteemi üldse kasutada, lisaks eelnevatele kaalutlustele. Esiteks, kas e-valimiste kasutamine teeb valimiste läbiviimise odavamaks? Ei, see teeb valimiste läbiviimise palju kallimaks. Teiseks, kas see suurendab hüppeliselt, märkimisväärselt valimisaktiivsust? Ei, ei suurenda märkimisväärselt. Valimisaktiivsus sõltub hoopis muudest teguritest. Ja kolmandaks, kas see suurendab usaldust valimiste aususe vastu? Ei, see vastupidiselt kahandab usaldust, ja õige palju.
Nii et milleks siis sellist süsteemi kasutada? See on küsimus, millele peaks pakkuma sisulise vastuse, mitte piirduma lihtsalt loosunglike õigustustega. Päriselt demokraatlikus riigis peaks pürgima selle poole, et usaldus valimiste süsteemi vastu baseerub kontrollitavusel, mitte usul. Ja kui seda probleemi ei võeta tõsiselt, siis võib see tõesti viia krahhini, nagu Martin Ehala oma artiklis pealkirjaga “Ülbe hoolimatus võib viia krahhini” on osutanud.
Ja minu üleskutse, millega ma lõpetan, kuna aeg hakkab otsa saama, seisneb selles, et palun võtke seda küsimust tõsiselt. Ärgem laskem usaldusel valimiste aususe vastu veelgi langeda, sellepärast et vastasel juhul jõuame punkti, kus Eesti riik on minetanud suure osa kodanike silmis legitiimsuse.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid