Arhiiv

Maarja Kangro: on oluline, et naised näeks, et nende hääl kostab

Vastne Eesti Kirjanike Liidu juht Maarja Kangro sõnas Klassikaraadio saates “Delta”, et ta loodab, et naisjuhina mõjutab ta lisaks kirjanike liidu välisele imagole ka organisatsioonisisest dünaamikat.
Kirjanike liidu juhi vahetumine on pea kõikides meediakanalites saanud tohutut kajastust. Kangro sõnul muutsid erinevad tegurid seekordse juhivalimise üldsuse jaoks põnevamaks kui muidu. “Tõepoolest oli neli kandidaati, mis on harukordne. Üsna sageli, kui vana juht hakkab lahkuma, siis ta juba valmistab kedagi ette, kes asuks tema asemel sellele positsioonile ja mingisugust suurt võistlusmomenti ja põnevust nii väga ei olegi.”

Suurde avalikkuse huvisse suhtus Kangro esmajoones veidi tõrksalt. “Miks peaks avalikkus sellesse üldse oma nina pistma? Ei ole ju eesti rahvas see, kes saab loomeliidu juhti valida. Teisest küljest tuleb igasugune promo loomeliidule kasuks. Peab lootma, et see teiseneb kaudselt pikkade protsesside läbi hüveks meie liikmetele,” sõnas Kangro.

Kirjanike liit tähendab Kangro sõnul eri põlvkondadele erinevaid asju. “See määras ikkagi palju, mida loomeliitudes otsustati, nad olid justkui lipukandjad ja kaasarääkijad taasiseseisvumisel. Vanem põlvkond mäletab ka seda, et loomeliit oli instants, mille kaudu sai autoostu lube jne. Noorem põlvkond suhtub sellesse liitu loomulikult teisiti. Mul on väga hea meel, et meile on kogu aeg noori liikmeid juurde tulnud. Kirjanike liidu juures töötabki noorte sektsioon,” rääkis Kangro.

Kõikide põlvkondade jaoks on kirjanike liit Kangro sõnul kõigele lisaks ka üheks suureks suhtlusplatvormiks, kus kolleegidega suhelda. “Loomeliit pole loomulikult ainult seltskondlik organisatsioon. Meie põhilised funktsioonid on kirjanike huvide eest seismine ja kirjanduselu korraldamine või käigus hoidmine.”

Maarja Kangro on nüüdseks ametis olnud nädal aega ja tunnistab, et ressursse napib. “Kirjanduselu korraldamiseks jaoks oleks neid tunduvalt rohkem vaja, kui meie käsutuses praegu on. Me oleme varasematel aegadel nii tulnud toime, et ministeeriumi on vähe tülitatud ja kirjanike liit on oma jõududega nende sündmuste korraldamisega hakkama saada, aga see ei ole enam jätkusuutlik. Me ikka loodame väga palju finantsilist tuge ka riigiasutustelt ja loodame, et kultuuriministeerium ei jää meie jaoks selliseks Kafka lossiks.”

Kunstnike liit on olnud üks eestvedajaid, kes on võidelnud loomeinimestele sotsiaalsete garantiide tagamise eest. “Kindlasti on kirjanike liit selle poolt, et ravikindlustus tagada loomeliitude liikmetele, aga miks ka mitte kõikidele kodanikele. Ma arvan, et see võiks olla see suund, mille suunas liikuda.”

Kirjanike liit saab Kangro sõnul koolide kirjandushariduse kujundamises olla suunamudija rollis. “Varasematel aastatel olid raamatukogutuurid, kus kirjanikke saadeti nii raamatukogudesse kui ka koolidesse esinema. Alati võib sellele pedaalile rohkem suruda. Nüüd on tulemas raamatu aasta, mille raames oleksid võimalused kirjanikke lastele ilusaid ja koledaid tekste lugema saata, et nad ka kuidagi leiaksid sellest innustust, et võib ka lugeda selle asemel, et elada virtuaalses maailmas.”

Kangro sõnul tahetakse viia enda sündmused vastavate sihtgruppideni ning näidata, et kirjanduse tegemine on seksikas tegevus. “Meie ülesanne on näidata, et kirjandus on asi, mida on mõtet teha ja mida on mõtet lugeda.”

Kirjanike liidu juhina on reaalne oht, et enda asjadega tegelemiseks ei jää enam piisavalt aega. “Ma kartsin seda isegi rohkem siis, kui ma saatsin ära oma programmi kandideerimiseks. Sel hetkel ma kõhklesin küll, mõeldes, et äkki nüüd ei tule enam üldse nende kolme aasta jooksul kirjutamise võimalust,” meenutas Kangro.

“Teisest küljest ma tean, et igasugune ajaline surve ju ka mobiliseerib. Vabakutselisena jääd seda inspiratsiooni hetke ootama, aga kui neid tööülesandeid on rohkem, siis lihtsalt pressid selle inspiratsiooni enda jaoks kuskilt välja,” rääkis Kangro, kes nentis, et pikemat proosateost nii kirjutada siiski ei anna. “Luuletuste kirjutamiseks see võib-olla ei olegi nii halb ametikoht,” ütles ta.

“Ma ei ole selles üldse kindel, mis määral naisjuht meesjuhist erineb, see kõik sõltub sellest konkreetsest inimesest. Kuigi on tehtud laiemaid uurimusi, et naised kardavad vähem ebamugavusi ja ebameeldivusi, et nad on orienteeritud võidule ja meesjuhid mittekaotamisele. Ei julge lubada, kas minul on need head omadused olemas, mida mõned naisjuhtidele atribueerivad,” rääkis Kangro.

“Aga see on küll oluline, et naised näeksid, et nende hääl kostab. See, et esiisik on naine, see juba ütleb, et naised saavad tõesti olla sellel positsioonil, et see on organisatsioon, kus see, mida naised teevad, on ka oluline,” lisas ta.

“Võib-olla see tõesti tundub selline formaalsus. Võib öelda, et see on kirjanike liidu imago, mida see puudutab, aga see imago on oluline ja ta muudab seda organisatsiooni mitte ainult selle poolest, kuidas seda väljast poolt nähakse, vaid ka selle organisatsiooni enda sees naisliikmed tunnevad, et kui juba üks naine on juhipositsioonil, siis mina kui naine võin ka siin olla oluline tegija,” sõnas Kangro.

Loe otse allikast

Kommenteeri