Kuigi ametlikud kokkuvõtted tehakse 2027. aastal, on juba praegu selge, et Eesti enda eesmärki ei täida ning peab valmistuma mitmesaja miljoni euro suuruseks väljaminekuks.
Eesti seisukohad LULUCF-i osas kiideti heaks valitsuses ja riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis 2016. aasta sügisel. Nende hulgas oli näiteks soov, et liikmesriik saaks majandatava metsamaa võrdlustaseme arvutamiseks välja töötada riiklikke eripärasid arvestava lähenemise. Samuti soovis Eesti, et LULUCF-i ehk maakasutuse ja metsanduse sektorit käsitletaks eraldi ülejäänud kliimapoliitikast ning et metsarikastele liikmesriikidele, nagu Eesti, antaks võrdlustaseme arvestusmetoodikas nende eripära arvestav lahendus.
Et probleeme tekib, oli teada juba 2017
Põhiline kokkuleppimine määruses toimus 2017. aasta teises pooles, mil Eesti oli eesistuja Euroopa Liidu Nõukogus. Et eesistuja ülesandeks on leida kõiki liikmesriike rahuldav lahendus, tähendas, et Eesti ei saanud toona toimunud kohtumistel eesistujana otseselt enda huvide eest seista, öeldi ERR-ile kliimaministeeriumist.
See aga ei tähendanud, et Eestile olulisi teemasid poleks arutatud, sest riike, mis olid Eestiga sarnases olukorras, oli teisigi, lisati ministeeriumist. Eelkõige oli selleks samuti metsade poolt rikas Soome, kelle mitut muudatusettepanekut oli Eesti juba varem toetanud.
Ministeeriumist öeldi, et eesistujana oli Eestil see eelis, et tänu oma ekspertiisile oskas Eesti pakkuda metsarikaste riikide muredele arvestavaid lahendusi, näiteks kompensatsioonimehhanism.
Aga seda, et kokkulepitud eesmärkide täitmisega võib probleeme tekkida, teati Eestis juba toona, kuid kuivõrd siis sõlmitud kokkulepe oli üsna üldsõnaline, loodeti, et määruse täpsustamisel suudetakse tingimusi endale soodsamaks muuta.
“Kui kokkulepe sõlmiti, siis risk oli, et Eestil võib 2030 aastani tekkida LULUCF sektori kliimakohustuste täitmisel probleeme, aga määrus sätestas üldised reeglid ning detailidesse mindi hiljem. Üks meie põhimõtetest oli, et metsaomanikku ei karistata säästlikult metsa majandades kliimapoliitikast tulenevate kohustustega ja on riigi roll leida lahendused tasakaaluka kliimapoliitikani,” ütles kliimaministeeriumi pressiesindaja Marju Kaasik.
LULUCF-i osas saavutati Euroopa Parlamendiga kokkulepe 13. detsembril 2017 ning lõplik tekst kiideti heaks Coreperis ehk liikmesriikide alaliste esindajate komitees peaaegu ühehäälselt (vastu oli vaid Poola) sama aasta 20. detsembril. Eesti keskkonnaminister oli siis toona veel Isamaasse kuulunud Siim Kiisler.
Detailidega tegeldi järgmistel aastatel. Eesmärgid, mida riigid pidid täitma, seati aga just aastate 2016–2018 andmete järgi. Nende andmete põhjal oli Eestis veel kõik hästi, CO2 netosidumine oli tasemel kolm tonni ehk süsinikku seoti rohkem kui keskkonda paisati.
Uue kümnendi alates selgus halb tõsiasi, et kui Eesti oli oma metsadega olnud kogu aeg CO? sidujaks, siis 2020. aastal muutus Eestis statistika järgi CO? heitjaks ehk emiteerijaks.
2022. aasta juunis käis Euroopa Liidu keskkonnaministrite kohtumisel Eesti seisukohti esitamas toona keskkonnaministri kohusetäitjana töötanud Urmas Kruuse. Eesti alaline esindaja Marten Kokk märkis peale kohtumist, et Eesti soovil viidi eelnõu teksti sisse hulga paindlikkusi ja kompensatsioonimehhanisme. Need aga puudutasid juba järgmist arvestusperioodi ehk aastaid 2026 kuni 2030. Muuhulgas läks eelnõusse Eestis soovitud erakordsete looduslike häiringute klausel, mille järgi saab liikmesriik näiteks tormide, metsapõlengute, üleujutuste või lausa üraskite tehtud kahjude puhul jätta arvestamata kasvuhoonegaaside heitkogused, kui need häiringud põhjustavad oluliselt suurema heite kui ajalooliselt keskmine tase.
2022. aasta novembris ütles toonane keskkonnaminister Madis Kallas, et Eestil ei ole enam suuri võimalusi Euroopa Liidu maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse valdkonna kliimaeesmärkide kokkuleppes endale soodsate muutuste saavutamiseks, kuid et ta püüab sellesse siiski saada rohkem paindlikkust ning kompensatsioonimehhanisme, mis rakenduks loodusõnnetuste korral.
Mullu märtsis võttis Euroopa Parlament vastu maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ehk LULUCF-i määruse muudatused, millega suurendati 2030. aastaks seatud CO2 sidumise eesmärki 15 protsendi võrra.
LULUCF-i sektori kasvuhoonegaaside netosidumise 2030. aasta uueks eesmärgiks sai 310 miljonit CO2 ekvivalenttonni. Selle tulemusel peaks EL-i kasvuhoonegaaside heide vähenema 1990. aasta tasemega võrreldes 2030. aastaks seni kavandatud 55 protsendi asemel umbes 57 protsenti.
Samas jäid paika 2025. aastani kehtivad reeglid, mille järgi peavad liikmesriigid hoolitsema, et LULUCF-i sektori heitkogused ei ületaks seotud CO2 kogust. Aastateks 2026–2029 said EL-i riigid seniste siduvate aastaeesmärkide asemel nelja-aastase eelarve.
