“Mitmekesisuse päeval” levitatakse illusioone, mis purunevad väga kergesti, kasvõi peagi 9. mail, kus osa ühiskonnast viib pronkssõdurile nelke, teine osa lööb kaasa Euroopa päeva üritustel. Tegu on ideoloogilise projektiga, kus tegelikkusel kohta pole, tutvustatakse vaid utoopiaid, mille poole on inimkond erinevate algatuste (jumalariik, kommunism) kaudu kogu aeg püüelnud, kuid pole kunagi sõnadest kaugemale jõudnud.
Tallinna linnapildis on juba mõnda aega näha “mitmekesisuse” reklaame, kus tooteid ja teenuseid tutvustavad mittevalged modellid. Seda kasutab palju näiteks Saksa firma Zalando. Lindexil on jälle esiplaanil lesbid. Tegu pole juhuse, vaid woke-firmade teadliku harjutamiskampaaniaga “mitmekesisuseks”.
Seda nippi kasutab aktiivselt ka homoagenda, kes levitab agressiivselt oma sõnumit, eesmärgiks propagandatulvaga inimesed nende olemasoluga ära harjutada. Homondust voolab nii palju peale, et inimestel jääb mulje, nagu oleks homod alati meie kõrval olnud. Saavutatav efekt on nagu koroonal – veel kuus aastat tagasi me ei teadnud sellisest pandeemilisest nähtusest midagi, täna tundub, nagu oleks see alati olnud.
Sellie mõjutamine käib kogu liberaalses maailmas. Meediauurija Mark Dice juhib oma videos tähelepanu sellele, kuidas televisioonis ja reklaamides on üha vähem valgeid peresid. Sama trendi on näha ka Eesti meedias ja reklaamides. Filmikunsti ilmunud rohkem nn segaperesid, kus üks kahest on must, teine valge. Kahtlemata on neid ka reaalses elus olemas, kuid mitte massiliselt, tegelikkus on teine.
Näiteks USA-s on pärast marksistliku Black Lives Matteri “linnapõletamist” mustade ja valgete suhted järsult halvenenud, seda just esimeste poolelt, kes kasutavad rassismivastast kampaaniat ära kättemaksuks valgetele orjaaja eest. Nood omakorda kolivad ära konservatiivsetesse osariikidesse – näiteks tühjeneb California valgetest, sest musti “georgefloyde” politsei praktiliselt enam ei takista, ja kolitakse Texasesse. Ka USA armeesse ei taha valged enam minna, sest edutatakse ainult teistest rassidest sõjaväelasi.
Kanadas on konservatiivsed jõud juhtinud tähelepanu sellele, kuidas ühiskonna sidusus kaob kiiresti – Justin Trudeau liberaalide võimutsedes on sisse lastud ainult asiaate ja musti, valgeid immigrante riiki ei taheta. Kolmandatest maadest tulijad on tohutult erineva taustaga ja neil ei kujune välja ühist väärtusruumi, eriti kui kogukonnad on suured ja elavad oma elu. Loosungit “Erinevus rikastab” on lahatud nii: erinevate kultuuride kohtumisel võetakse üksteiselt üle või vähemalt huvitutakse umbes 25 protsendist teise poole väärtuspagasist, teine veerand jätab külmaks ja umbes 50% teise poole väärtustest on vastuvõetamatud.
Ka Eestis pole kahe suure kogukonna olemasolust hoolimata eriti palju eesti-vene segaperesid, sest väärtuserinevused on suured. Igale venelasele on 9. mai mingilgi moel püha, igale eestlasele on see vastuvõetamatu ning selliseid lahknevusi on palju. See “mitmekesisus” on tuntav meie endi nahal, sest 1944. aasta “okupeerimise või vabastamise” vastuolu, mida kinnistab Ukraina sõda, ei lase siingi multikultiideoloogial vohada.
Monokultuursed ühiskonnad on alati stabiilsemad, sest neis on vastanduvaid faktoreid alati vähem. Mida multikultuursem on ühiskond, seda konfliktiderohkem ja ebaturvalisem ta on. Hea näide on Saksamaa, mis on vastu võtnud miljoneid migrante ja mille tänavatel möllavad nüüd Iisraeli ja Palestiina toetajad, türgi ja kurdi kogukonnad, Eritrea valitsusvastased ja valitsust pooldavad migrandid jne. “Mitmekesisus” on mull, mis reaalses elus tekitab vaid konflikte.
Uued Uudised